Hans Egede

Hans Egede
Sünniaeg	31. jaanuar 1686
Surmaaeg	5. november 1758 (72-aastaselt)

Hans Poulsen Egede (31. jaanuar (21. jaanuar) 1686 Harstadi talu, Trondenes (praegu Harstadi vald), Troms, Norra – 5. november 1758 Stubbekøbing, Falster, Taani) oli norra luterlik vaimulik, misjonär ja kolonisaator, esimene Gröönimaa uurija. Teda hüütakse Gröönimaa apostliks.

Egede läks 1721. aastal esimese uusaja misjonärina Gröönimaale, tegi seal 15 aastat gröönlaste seas misjonitööd, pani aluse Gröönimaa kaupadega kauplemisele ja Gröönimaa koloniseerimisele Taani poolt ning uuris teaduslikult Gröönimaad ja gröönlasi. Egede andis olulise panuse Gröönimaa geograafia ning grööni kultuuri ja keele uurimisse. Ta uuris Gröönimaa läänerannikut ja kirjutas sellest artikleid. Tema raamat oma misjonitööst ja raamat Gröönimaast "Det gamle Grønlands nye Perlustration eller Naturel Historie" (1741) tõlgiti mitmesse keelde ja neist said tähtsad allikad.

Elulugu

Hans Egede

Tema vanemad olid sorenskriver Poul Hansen Egede (1648–1706) ja Kirsten Jensdatter Hind (1656–1724). Tema isapoolne vanaisa oli taanlasest vikaar. Hansu õpetas kõigepealt tema onu Peder Hind, kes oli abipastor (kapellan) Trondenesi pastoraadi Sandi kihelkonnas, ning seejärel Hamarøy pastoraadi pastor Niels Schielderup. Aprillis 1704 võeti Egede vastu Kopenhaageni ülikooli. Augustis 1705 tegi ta teoloogiakandidaadi eksami hindega mediocrem. Seejärel oli ta mõne aasta oma nooremate vendade Jensi ja Christiani koduõpetaja.

Juunis 1707 määras Trondheimi piiskop Peder Krog ta Vågani kihelkonna abipastoriks. Ta oli siis 21-aastane. Sellesse ametisse jäi ta 1718. aastani. Kui ta ametisse saabus, oodati, et ta abielluks oma eelkäija jõuka lese Dorothea de Fine'ga. Tema aga abiellus oma lapsepõlvesõbra Gertrud Raschiga. Proua de Fine hakkas pastoripaari kiusama. Samuti tekkisid Egedel konfliktid oma ülemuse, Lødingeni kihelkonna pastori Jacob Svensson Pareliusega, kellel oli kalastusajal veebruarist juulini õigus pidada armulauaga jumalateenistusi Våganis, kuna aga sealne abipastor pidi sel ajal pidama teenistusi Skrovas, kus aga enam kaluriküla ega kirikut ei olnud. Vågani koguduse inimesed olid oma abipastoriga rahul ega lubanud Pareliust kirikusse; tekkis lööming. Selle eest karistati Egedet praostikohtus (prosterett).

Oktoobris 1708 tuli Egedele meelde, et ta oli Peder Claussøn Friisi raamatust "Norrigis Bescrifuelse" (1632) kunagi lugenud, et Gröönimaal on olnud keskaegsete norra kolonistide kirikud ja kloostrid, kuid vaalapüüdjad pole neid leidnud, ning ta tahtis teada, mis neist on saanud. Samal ajal kuulis ta muu hulgas oma naisevennalt Niels Raschilt Bergenis, kes oli korduvalt vaalapüügi- ja kaubalaevade tüürimehena Gröönimaal käinud, et saare läänerannikul on metslasi, kes kristlust ei tunne. Aastal 1710 saatis ta Trondheimi ja Bergeni piiskopile kirja, milles pani ette käivitada misjonitöö Gröönimaal ning pakkus ennast misjonäriks. Piiskoppide vastused olid põhimõtteliselt soosivad, kuid nad viitasid rahapuudusele ja sõjale, mis takistab neid Egedet toetamast. Aastal 1711 saatis ta kirja kuningas Frederik IV-le, kus ta põhjendas oma plaane üksikasjalikumalt. Ka kuningalt ei saanud ta toetust.

Egede kavade vastu oli tema abikaasa, kes kartis nendest perele õnnetust. Ta kohtas vastuseisu ka Bergeni ja Kopenhaageni mõjukatelt inimestelt. Aastal 1715 avaldas ta kaitsekirja misjonile "En skrift- og fornuftgrundet Resolution og Erklæring om de Objectioner og Forhindringer angaaende det Forsæt til de hedenske Grønlænderes Omvendelse". Et ta Kopenhaageni misjonikolleegiumilt toetust ei saanud, esitas ta 1717. aastal ametist lahkumise palve ning 1718 sõitis ta Bergenisse, et misjoni jaoks raha koguda. Ta kogus Bergeni kaupmeestelt toetust Gröönimaa kaubanduskompanii rajamiseks, mille esindajaks ta tahtis saada. Aastal 1719 sõitis ta ka Kopenhaagenisse, kus tal õnnestus saada Taani kuningalt Frederik IV-lt toetust Gröönimaa kaubanduskompanii (Bergen Grønlandske Compagnie) asutamiseks Bergenis. Kompanii asutati 1720 stardikapitaliga 10 000 riigitaalrit, millest Egede enda panus on 300 riigitaalrit. Aastal 1721 nimetas kuningas Egede misjonäriks tiitliga "misjonär meie maal Gröönimaal" ja aastatasuga 300 riigitaalrit. Temast sai esimene uusaegne norra misjonär väljaspool Norrat. Osteti kolm laeva. 3. mail 1721 asusid laevad teele.

3. juulil 1721 maabus Egede laevaga Haabet ja veel kahe laevaga ning 40 inimesega (sealhulgas oma perega) Gröönimaa läänerannikul. Maabumiskoht oli Imerigsoq (Haabets Havn) hilisemast koloniseerimiskeskusest Godthåbist (Nuuk) põhja pool. Ta alustas 64. laiuskraadil misjonitööd. Ta oli esimene gröönlaste misjonär ning tegutses sellena 15 aastat. Algul oli tal gröönlastega raske suhelda, sest tal olid ainult mõned vanad sõnastikud, kus oli paar-kolmsada sõna. See-eest pojad õppisid keele ruttu selgeks ning õpetasid seda isale. Hans Egede ei õppinudki grööni keelt soravalt kõnelema. Ta käis koos poegadega misjoniretkedel gröönlaste asulates. Seal ööbides kannatas ta rääsunud rasva haisu ja täide käes. Ta jutlustas poeg Pouli joonistuste abiga ja poegade tõlget kasutades.

Aastal 1727 pidi Bergeni kaubanduskompanii Hollandi kaubalaevade konkurentsi tõttu tegevuse lõpetama. Kuningas Frederik IV võttis koloonia ülalpidamise enda peale. Aastal 1728 rajas Egede Taani valitsuse abiga gröönlaste jaoks misjonijaama valitsuse algatatud kolooniasse Godthaabis (praegu Nuuk). Kolooniasse toodi sõdureid ning endisi vange ja orbudekodu kasvandikke abielupaaridena.

Kuningas Frederik IV suri 1730. Aastal 1731 käskis uus kuningas Christian VI rahapuuduse tõttu kolonisatsiooni peatada ja kõik koju kutsuda. Kuningas jättis Egedele võimaluse veel üheks aastaks kohale jääda, hiljem aga pidi tema varustamise lõpetama, Egede jäi oma pere ja 10 vabatahtlikuga kohale. Järgmisel aastal otsustati jätkata Gröönimaa-kaubanduse arendamist. Taanist kaasa toodud rõugeepideemia 1733–1734 viis kaasa suurema osa Godthaabi ümbruse elanikest (Gröönimaa rahvaarv vähenes 7000-lt 4000-le), mistõttu tema misjonitöö suuresti ebaõnnestus: enamik ristitud gröönlastest suri rõugetesse. Selles nägi Egede Jumala karistust.

Aastal 1734 sai Kopenhaageni hulgikaupmees Jacob Severin Gröönimaa-kaubanduse monopoli. Egede misjoni tarvis määrati toetus, mis oli algul 2000, hiljem 5000 riigitaalrit aastas. Samal ajal lubas kuningas krahv Nikolaus von Zinzendorfi taotlusel Gröönimaale ka kaks hernhuutlastest misjonäri. Nad läksid peagi Egedega tülli, sest too ei olnud nende meelest usklik, pöördunud ega aus.

Detsembris 1735 suri Egede abikaasa Gertrud Rask. Selle põhjuseks peetakse seda, et ta oli töötanud koos mehega pingsalt rõugehaigete ja orvuks jäänute eest hoolitsedes ning surnuid mattes, mis teda kurnas. Suvel 1736 lahkus Egede Gröönimaalt alatiseks.

Aastal 1736 naasis Egede Kopenhaagenisse ning temast sai tema algatusel 1737 rajatud Gröönimaale saadetavate misjonäride ja lastekodukasvandikest katehheetikute seminari Det Grønlandske Seminarium (Seminarium Groenlandicum) juhataja, kellena ta töötas 1747. aastani. Aastal 1740 nimetati ta titulaarseks Gröönimaa piiskopiks (superintendendiks), kelleks ta jäi 1747. aastani. Talle pakuti mitmeid vaimulikke ameteid, kuid ta pidas oma kutsumuseks töötada gröönlaste heaks. Kopenhaagenis avaldas Egede mitu teost, sealhulgas "Omstendelig og udførlig Relation angaaende den grønlandske Missions begyndelse og Fortsættelse", "Grønlands ABC og Læsebog" ja "Elementa fidei Christianæ Grønlandice".

Pärast seminarist lahkumist elas Egede algul oma uue abikaasa pastorist väimehe juures Norras Vardalis. Alates 1751. aastast elas Egede Taanis Falsteri saarel Stubbekøbingis, kuni ta suri haiguse tagajärjel. Tema enda soovil maeti ta Kopenhaageni Nikolai kalmistule esimese abikaasa Gertrud Raschi kõrvale. Aastal 1779 hauakivi müüdi; aastal 1921 paigaldati Nikolai kiriku seinale mälestustahvel Gertrud ja Hans Egede auks.

Teoseid

• "En skrift- og fornuftgrundet Resolution og Erklæring om de Objectioner og Forhindringer angaaende det Forsæt til de hedenske Grønlænderes Omvendelse" (1715)
• "Relationer fra Grønland" ("Aruanded Gröönimaast"; 1721–1736)
• "Det gamle Grønlands nye Perlustration, eller en kort Beskrivelse om de gamle nordske Coloniers Begyndelse og Undergang i Grønland, først A° 1724 forfattet og nu A° 1729 efterseet og efter nogen Forfarenhed forandret af een, der paa nogen Tid har været i Grønland" ("Vana Gröönimaa uus läbivalgustamine ehk lühike kirjeldus vanade norra kolooniate algusest ja hävingust Gröönimaal, algselt 1724. aastal kirjutatud ja nüüd 1729. aastal läbi vaadatud mõnda aega Gröönimaal olnu poolt"; Kopenhaagen 1729)
• "Kort Beretning om den Grønlandske Missions Beskaffenhed" ("Lühike aruanne Gröönimaa misjoni asjaoludest"; Kopenhaagen 1737)
• "Omstændelig og udførlig Relation angaaende den Grønlandske Missions Begyndelse og Fortsættelse" ("Üksikasjalik ja põhjalik aruanne Gröönimaa misjoni algusest ja jätkust; 1738)
• "Grønlands ABC og Læsebog" ("Gröönimaa aabits ja lugemik"; Kopenhaagen 1739)
• "Erindring til Missionairerne" ("Meeldetuletus misjonäridele"; Kopenhaagen 1739)
• "Det gamle Grønlands nye Perlustration eller Naturel- Historie og Beskrivelse over det gamle Grønlands Situation, Luft, Temperament og Beskaffenhed; de gamle Norske Coloniers Begyndelse og Undergang der samme-steds" ("Vana Gröönimaa uus läbivalgustamine ehk looduslugu ja kirjeldus vana Gröönimaa asendi, õhu, temperamendi ja iseloomu kohta; vanade norra kolooniate algus ja häving sealsamas"; 1729. aasta teose täiendatud trükk; Kopenhaagen 1741; saksa keeles 1742, inglise keeles Londonis 1745)
• "Elementa fidei Christianæ Grønlandice" ("Kristliku usu elemendid grööni keeles"; Kopenhaagen 1742)

Kujutamine kunstis

Hans Egede mälestussammas Nuukis

Ilukirjandus

Egede kohta on kirjutatud Eve Garnetti romaan "To Greenland's Icy Mountains" (1968) ja Kåre Holti "Sønn av jord og himmel" (1978).

Teater ja muusika

David Stefansson kirjutas Egede kohta näidendi "Landid gleymda", mis esietendus 1953 Islandi rahvusteatris.

1995. aastal etendati festivalil "Festspillene i Nord-Norge" esimest korda Egedest kirjutatud ooperit (helilooja Kjell Habbestad, libretist Paal-Helge Haugen).

Kujutav kunst

Odense Sankt Knudi kirikus on 1718. aastal Bergenis tundmatu kunstniku poolt maalitud Hans Egede portree.

Frederiksborgis muuseumis Det Nationalhistoriske Museum on Johan Hørneri poolt 1740 maalitud Hans Egede portree.

Taanis Jægersprisi lossis on Johannes Wiedeweltilt pärinev Hans Egede monument (1779).

Qaqortoqi Lunastaja kirikus (Frelserens Kirke) on 1837. aastast pärinev Hans Egede portree R. Carlsenilt.

Hans Egede monument Frederikskirkeni juures

Kopenhaagenis Frederikskirkeni juures on 1913. aastal August Sannbye loodud Hans Egede pronksist monument, mis kujutab teda täies pikkuses. Nuuki kiriku juures Gröönimaal on selle koopia.

Kopenhaageni Nikolaikirkenis on 1921. aastal August Hasseli loodud pronksreljeef, mis kujutab Hans Egedet koos abikaasa Gertrud Raschiga.

1965. aastal avati Oslos Trefoldighetskirkeni juures pargis Hans Egede mälestussammas, mille autor on Nic Schiøll.

Hans Egedet on kujutatud 1971. aasta Taani postmargil, 1986. aasta Norra postmargil ja mitmel Gröönimaa postmargil.

Isiklikku

Tema esimene abikaasa (aastast 1707) oli Gertrud Nielsdatter Rasch ehk Gertrud Rask (umbes 1673 – 21. detsember 1735), kelle vanemad olid lensmann Niels Rasch ja Nille Nielsdatter. Nende poeg Poul Hansen Egede (1708–1789) oli samuti misjonär Gröönimaal. Ta viis lõpuni isa alustatud Uue Testamendi tõlke grööni keelde. Ka teine poeg Niels Rasch Egede (1710–1782) tegutses Gröönimaal. Neil sündis ka kaks tütart.

20. septembril 1739 abiellus ta lesknaise Mattea Tranega (sünninimi Dau, jaanuar 1690 – 22. oktoober 1761).

Katkendid teosest "Üksikasjalik ja põhjalik aruanne Gröönimaa misjoni algusest ja jätkust"

Anno 1708

Kaua aega tagasi olin ma kord ühest Gröönimaa kirjeldusest lugenud, et seal on kristlased kirikute ja kloostritega. Mul oli suur himu teada saada, kuidas sellega praegu lood on. Aga nendelt, kes seal vaalapüügil käisid, ei õnnestunud mul midagi teada saada. Ma kirjutasin seepärast ühele sugulasele Bergenis, kes oli ka Gröönimaal käinud. Temalt sain ma teada, et meie laevade külastatud kaldal pole inimesi nähtud ega kuuldud. Aga kaugemal lõunas olla metslasi. Gröönimaa idaosa, kus varem olla norralasi elanud, on praegu triivjää tõttu tundmatu. Kaalutlus, et need vaesed inimesed, kes varem olid kristlased, on nüüd õpetuse ja juhatuse puudumise tõttu paganlikku pimedusse langenud, äratas minus soovi neile jälle kristlust jutustada. Minu meel oli päris rahutu, sest paistis võimatu nii rasket tööd ette võtta; ei olnud ju minu hoolde usaldatud mitte ainult koguduse hingeõnnistus, mul oli ka naine ja laps. Suur tahtmine ja himu jumala au ja nende vaeste inimeste õndsust edendada hoidis mind kinni ühel poolel, teisel poolel aga kohutas mind jälle ära sellest sündiv oht ja raskus.

Anno 1717

Kõige raskem aga seisis veel ees. Nüüd pidi tõeks saama see, millele ma olin kaua mõelnud, millest ma olin nii sageli rääkinud ja kirjutanud: kõik pidin ma maha jätma, oma armsate sõpradega hüvasti jätma. Seda oli kergem öelda kui teha, sest mõistus, liha ja veri tahtsid peremehetseda. Aga siin ilmutas end minu abikaasa suur truudus ja püsivus, kui ta mulle ette heitis, et nüüd on hilja kahetseda, mul oli aega küll seda ette näha; kui ma olin oma tööd koos Jumalaga alustanud, miks ma tahtsin nüüd kahelda ja arg olla? Kui ma olin nüüd oma armsate koguduseliikmetega, armastatud emaga, õdede-vendade ja teiste heade sõpradega valuliselt jumalaga jätnud, läksin ma koos oma hea abikaasa ja nelja lapsega, kellest kõige väiksem oli kõigest aastane, Bergenisse. Pärast mitmenädalast vaevalist reisi jõudsime lõikusajaks 1718 pärale. Selles linnas otsisin ma mõnd kaupmeest, kes saadaks laevu Gröönimaale, et seal kaubelda. Et aga sõda veel käis, lootsime kõik tuleviku peale.

Anno 1721

Lõpuks aga said linna kaupmehed ja teised head inimesed kogutud umbes 10 000 riigitaalri suuruse summa, kui ma olin esimesena 300 taalrit ja linna vaimulikud igaüks oma osa kirja pannud. Selle raha eest osteti laev, millele pandi nimeks "Haabet" ["Lootus"]. See laev pidi meid Gröönimaale viima ja seal talvituma. Kompanii varustas veel kaks laeva, millest üks pidi minema vaalapüügile, teine aga meid saatma ning meie saabumisest teateid tagasi viima. 3. mail 1721 sõitis "Lootus" 46 inimesega, sealhulgas minu perega, Bergenist välja. 4. juunil silmasime ilusa ilmaga Gröönimaa tippu. See maa jättis meile armetu mulje, sest ta paistis olevat üleni lume ja jääga kaetud ning merel triivisid suured jäämäed. Järgneval ajal takistasid meid pidevalt triivjää ja äge torm. Me purjetasime piki jääd, leidmata läbipääsu, et maale jõuda. Kapten tegi sellepärast juba ettepaneku koju tagasi purjetada. Mina aga ei tahtnud säärasest jutust midagi kuulda.

24. juunil sattusime eluohtlikku olukorda, sest me jäime jää vahele kinni. Katsel pääseda jää vahelt maale piiras jää meid vaid ühe kuni kahe püssilasu kaugusel ümber, sest puhkes tugev lõunatorm. Inimliku mõõdupuu järgi polnud meil enam lootust sellest ohust pääseda. Meie hirm läks seda suuremaks, et Galliote, meie saatelaev, jooksis jäätükile ning tal tekkis põhja auk, mida püüti kiiruga purjeriidega kinni toppida. Kui meie kapten seda nägi, hüppas ta kohkumisest kajutisse ning ütles minu vaesele naisele ja väikestele lastele, et nad annaksid end Jumala meelevalda ja valmistuksid surmaks, sest lootust enam ei olevat. Jumalasõnaga püüdsin ma omakseid üles tõsta ja kinnitada. Vahepeal jäi torm ja tihe udu kogu päevaks püsima, nii et me mitte midagi ei näinud. Alles pärast südaööd torm lõpuks vaibus ja udu hajus. Vastu igasuguseid ootusi nägime nüüd, et oleme jääst täiesti vabad. Vaid siin-seal oli veel üksikuid tükke näha; muidu oleksime vaevalt uskunud, et olime äsja nii suures hädaohus olnud. Kõik me kiitsime ja tänasime Jumalat.

3. juulil lähenesime lõpuks maale. Me leidsime niinimetatud Baali reviiris Gröönimaa läänerannikul hea ja kindla sadama. Veel enne, kui me maale jõudsime, sõitsid meile mõned gröönlased umbes kaks miili oma väikeste paatidega vastu. Siin nägin ma nüüd inimesi, kelle pärast ma nii suure vaeva oli ette võtnud. Esimesel pilgul paistsid nad mulle nii armetud; ja nad olidki vaesed, kaastunnet väärivad inimesed, sest nad olid Jumala tundmisest veel nii kaugel.

Kui gröönlased silmasid meie naisterahvaid, ja eriti minu väikesi lapsi, imestasid nad väga; eriti suure rõõmuga vaatasid nad väikesi lapsi; nagu nad siis ka oma lapsi väga armastasid ja hindasid.

Kohe pärast saabumist otsisime ehitusplatsi oma maja jaoks ja kindla talvesadama laeva jaoks. Et me suurelt maalt mugavat ehitusplatsi ei leidnud ja suve oli veel vähe järele jäänud, siis me ehitasime ühele väikesele saarele turbast ja kivist eluaseme ja katsime selle laudadega. Me nimetasime selle koha "Godthaab" ["Hea lootus"]. Gröönlased käisid peaaegu iga päev meie juures ja aitasid meil ehitusmaterjali kohale tuua. Nad olid seejuures alati meie vastu sõbralikud. 5. augustil külastas meid üle saja gröönlase koos naiste ja lastega. Paistis siiski, et neid väga ei rõõmusta, et me tahame talveks maale jääda.

8. augustil tulid põhja poolt umiakid, lahtised, suured paadid, milles sõitjatel oli kogu varandus kaasas. Võib-olla sõitsid nad koju, võib-olla aga ka asusid nad kartusest meie vastu teise kohta elama.

Kui meie maja oli valmis, saatsin ma mõned oma inimesed merele, et uurida kalapüügi väljavaateid. Mina ise läksin koos mõnede teistega suurele maale, et näha, kuidas on lood jahiga. Me leidsime lahe, kus oli palju lõhesid. Kaldad olid rohtu ning väikest haava- ja pajuvõsa täis kasvanud. Gröönlased olid siin suvitanud, nagu näitasid ümberringi vedelevad põhjapõtrade ja hüljeste kondid. Me nägime ka palju põhjapõtru ja jäneseid; nad olid aga väga pelglikud, nii et me neid laskekaugusele ei saanud. Ma läksin oma inimestega mööda orgu, mis oli väga pikk, ülespoole, et näha, kus on vee läte. Ülalpool kaljusid ei näinud me ometigi midagi peale jää ja lume.

Vana aasta jõudis tänu Jumalale õnnelikult ja hästi lõpule; aga tulevikuväljavaated olid halvad, sest metslastel polnud midagi maha müüa. Sellepärast oli ka üsna küsitav, kas kompanii maale jäävaid inimesi ülal peab, kui ta midagi ei teeni. Suurt muret tegi mulle ka, kuidas ma gröönlaste raske keele ära õpin. Ma küsisin igalt gröönlaselt, kes meil külas käis, igasuguste asjade nimesid ja kirjutasin need sõnad hoolsalt üles. Et aga hääldus ja rõhk oli väga raske, siis sai paljud sõnad valesti paberile pandud, nagu hiljem selgus.

Anno 1722

21. jaanuaril käisin ma külas gröönlastel, kes olid meie inimestele ulualust andnud. Alguses me pidime elama maja kõrval väikeses hütis; väikeste kingituste abiga saime loa elada nendega ühes majas. Neil oli seal umbes kolmkümmend maja, sealhulgas üks väga pikk, milles peatus viiskümmend inimest. Pidevalt põlevate lampide tõttu oli majades küll väga soe, see-eest aga valitses mulle väljakannatamatu hais. Mehed ja naised olid peaaegu paljad; nad kandsid ainult väikesi pükse, millega nad oma alastust hädapärast katsid. Meeste ja naiste omavaheline suhtlemine oli nii noortel kui ka vanadel siivas ja viisakas. Koormavaks muutusid nad meile oma räpasuse ja haisu tõttu, mis tulid ümberringi vedelavast pekist ja muudest asjadest.

Suurt kurbust valmistas mulle ka see, et ma metslaste keelest nii vähe aru sain. Ma lasksin oma vanemal pojal joonistada piibliloost rea pilte ning selgitasin siis neid gröönlastele, kes mul külas käisid, nii hästi kui oskasin. Eriti meeldis neile, kuidas Jumala Poeg haigeid tervendas ja surnuid üles äratas, neid puudutades või neile peale puhudes. Nad nõudsid seepärast minult, et ma sedasama teeksin. Üks gröönlane tõstis oma karusnaha üles ja palus mul talle peale puhuda, sest tal oli kõhuvalu. Kui ma seda nalja pärast tegin, oli ta väga rahul.

Et kodumaalt suurima igatsusega oodatud laev jäi tulemata ning meie proviant jäi otsakorrale, läksid kapten ja meeskond tujust ära ja soovisid koju purjetada.

Kui juuni keskpaigaks veel laeva polnud tulnud ja provianti jäi aina vähemaks, otsustas nõukogu, mis kokku kutsuti, neljateistkümne päeva pärast ära sõita. Minu rahutus algas õieti alles nüüd. Et aga tulevikuväljavaated olid väga tumedaks muutunud ja kompanii poleks tõenäoliselt enam laeva saatnud, kui oleks kuuldud, et vaevalt on lootust kulusid tasa teenida, otsustasin ma raske südamega määratud ajal kaasa sõita, kui selleks ajaks laeva pole tulnud. Ainult minu armas abikaasa oli täis kindlat lootust Jumalale ja julgustas mind. Ta ei teinud ka mingeid ettevalmistusi reisiks nagu teised.

Kui ma 27. juunil õhtul päris masendunult voodisse olin läinud ja veel oma armsa abikaasaga meie kurvast olukorrast rääkisin, tuli mees, kes kõrgendikul vahti pidas, teatega, et põhja poolt sõuab üks alus koloonia poole. Minu mure muutus suureks rõõmuks, kui ma vahepeal maale tulnud paadimeeskonnalt teada sain, et tulemas on kaks laeva meie kodumaalt. Tiheda udu ja tormi tõttu olid nad juba kaheksa päeva umbes kaks miili kolooniast põhja pool.

Ühel õhtul muutusin ma halva haisu tõttu, mida põhjustas haisev pekk ja muu mustus, nii haiglaseks, et ma pidin mitu korda oksendama. Kõige hullem oli aga see, et nende juures kannatati palju täide käes, keda neil oli väga palju.

Ma võtsin vastu kahe noormehe pakkumise minu juurde jääda, kui ma olin pidanud ära saatma ühe teise, kes oli väga kangekaelne. Nendega pidevalt suheldes lootsin keelt üha enam ära õppida. Ma püüdsin ka neile kirjutamist õpetada; alguses õppisid nad innukalt, sest ma oli neile lubanud iga tähe eest, mis nad ära õpivad, õngekonksu. Hiljem aga väsisid nad harjutamisest ära. Nad ütlesid, et ei tea, mis sellest kasu peaks olema; merel käimine, hülgejaht ja lindude küttimine toovat kasu ja lõbu. Ja meile heitsid nad ette, et me istume päev läbi ja maalime sulega, vaatame raamatutesse ja lööme aega surnuks.

Anno 1723

Märtsi alguses külastasin kõige kaugemas lahesopis elavaid metslasi. Eided võtsid meid lauluga vastu. See on nende juures suur auavaldus võõraste vastu ning märk, et nende juurde ollakse teretulnud. Gröönlased lahesopis püüavad palju punast kala, nii et nad elavad talvel palju paremini kui need, kes elavad mere ääres. Viimased püüavad aga see-eest igasuguseid merelinde, kelle sulestikku nad töötlevad aluspesuks. Gröönlastel on suur himu Piibli pilte näha ja jumalikest asjadest kuulda. Üks väike poiss, kes minu juurde tuli, kandis kaelas kõdunenud puutükikest. Kui ma küsisin, milleks see on, vastas isa, et see toob õnne. Üks vana naine kandis rebase lõualuud ja rongajalga, nagu ta ütles, surma vastu. Kui ma neile selgitasin, et need on kasutud ja jumalatud, rebisid nad amuletid kaelast ja viskasid need ära.

Üks gröönlane, kes lähedal elas, hülgas oma naise, sest too oli halb ja kuri, ja võttis endale teise. Nad ütlesid, et nende juures on kombeks oma naisi ära ajada, kui need meele järele ei ole.

Järgnevate kuude jooksul käisin mitmes lahes, kus olid elanud norralased. Leidsin palju kivist hooneid, sealhulgas ühe, mis oli ilma kahtlusteta kirik olnud. Kõrval oli kase- haava-, paju- ja kadakavõsa. Teisel küljel aga laius kohutav jääkalju kuni mereni, kus suured tükid murdusid nagu saared ja triivisid lahest välja.

Kodumaalt teatati mulle, et on kuninga kõige armulisem tahe, et uuritaks idakülge. Et see hästi ja ustavalt tehtud saaks, võtsin ma ise selle ohtliku ja vaevalise reisi ette. Kuigi oli juba hiline aastaaeg, pidin ma siiski võimalust kasutama, sest alused ja meeskonnad olid kasutada. Ma sõitsin seetõttu 9. augustil kahe luubiga kolooniast välja lootuses jõuda läbi niinimetatud Frobisheri väina, mis on merekaartidele märgitud, lühimat teed pidi idarannikule. Kui olime kolm päeva lõuna poole purjetanud, jõudsime ühte kohta, kuhu gröönlased olid oma telgid üles pannud. Kui püüdsime maale minna, püüdsid gröönlased seda takistada, ähvardades meid noolte ja vibudega. Kui nad aga teada said, et tegu on preestriga, kes tahab neid külastada, palusid nad mind nende juures ööbida.

17. augustil jätkasime oma reisi saarte vahelt läbi. Pidime mööduma suurtest jäämägedest; pealegi puhus tugev põhjatuul, nii et lained tungisid sageli paati ja me pidime pidevalt vett kühveldama. Meie lootsil tuli suur hirm peale, kuigi ta oli omal moel tubli meremees. Kuid tänu Jumalale jõudsime õnnelikult üle lahe. Õhtul viis meie gröönlane meid kitsasse väina, kust me leidsime eest kolm metslaste telki, kus me ööbisime. Siinsed inimesed ei kartnud meid üldse, vaid olid väga lõbusad ja südid. Nende inimeste murre oli natuke teistsugune kui meie gröönlastel. Järgmiste päevade vältel liikusime soodsa merega edasi kagu poole, sest rannik kulges teisel pool 62. kraadi üha enam ida suunas. Teel nägime kõikjal inimesi; paljud neist järgnesid meile oma paatidega. Ühes lahes näitasid gröönlased meile vanade norralaste lagunenud maju; kõrval oli ilus koht aasa, nõmme ja metsaga, samuti hea sadam, kuhu laevad said mugavalt sisse sõita. Siin kasvasid ka mustad pirnid, mida gröönlased korjasid. Meid austati rohkemate pirnidega, kui me süüa suutsime. Gröönlased tõid meile ka palju väikseid turski, nii et me võisime ühe õmblusnõela eest saada küll kakskümmend või kolmkümmend tükki.

Järgmisel päeval, pühapäeval, sõitsime edasi, olles pidanud gröönlaste imestuseks palvuse. Möödusime kuumaveeallikast, mille lähedal, nagu gröönlased jutustasid, jää ka talvel sulab, nii et kallas on suvel ja talvel roheline. Veel olevat terav lõhn ja vänge maitse.

Ikka veel järgnes meile palju gröönlasi. Nad tegid seejuures oma harjutusi, meie imestuseks oma paatides maha heites ja jälle tõustes.

Kui sõitsime mööda ühest väikesest saarest, palusid elanikud meil maale tulla. Nad viisid mind siis ühe surnud mehe hauale ja palusid mind teda jälle elavaks teha. Ma olin sellest nõudmisest väga jahmunud ning ütlesin neile, et seda suudab ainult Jumal, kõikide asjade Looja.

Kui me järgmisel hommikul tahtsime ära sõita, tõid nad ühe vaese pimeda mehe ning palusid mul ta terveks teha. Ütlesin neile, et ainult Jumala Poeg saab pimedaid terveks teha. Et mul polnud muud midagi, millega teda aidata, pesin ma tema silmi prantsuse alkoholiga. Palju hiljem, suvel 1736, tuli üks täiesti tervete silmadega mees minu juurde ja küsis, kas ma teda tunnen. Kui ma seda eitasin, ütles ta, et on see pime, kellel ma omal ajal silmad avasin. Kui nüüd Jumal ka imet ei teinud, pean ma ometi üksnes talle jätma au, et ma loomulikul viisil terava prantsuse alkoholiga olin aidanud.

Päev läbi järgnes meile üle saja viiekümne inimese. Me möödusime ühest lahest, mille ääres vanad norralased olid elanud, ja nägime seal kiriku ja kahe müüriga maja jäänuseid. Me jäime sinna ööd.

Järgmisel hommikul lasksin ma majast mõned kivid ära võtta, sest ma lootsin leida mõned mälestised, kuid näha olid ainult söed ja potikillud. Gröönlased ei tahtnud algul lubada, et me mahajäetud paikades kaevame, sest sinna maetud kablunakid oleksid neile muidu pärast meie lahkumist kurja teinud.

Kuigi ma ei jõudnud oma reisi tegelikku sihtkohta Østerbygdi, sain ma siiski häid teadmisi lääneranniku lõunaosast, mis on merekaartidele osalt täiesti valesti märgitud. Ka õppisin ma tundma norralaste kolooniaid ja nende asendit.

Anno 1724

Kui me kolleegiga olime kogutud ja üleskirjutatud sõnad ja väljendid kokku pannud, otsustasime uue aasta alguses teha katset, kuidas gröönlased meie vaimulikku õpetusse suhtuksid. 10. jaanuaril tegime algust kolmes naabermajas, kuhu oli kogunenud üle seitsmekümne inimesi, suuri ja väikesi. Nad andsid kõik mõista, et nad näeksid meeleldi, kui me jääksime nende juurde ja neile Jumala sõna õpetaksime.

25. jaanuaril tuli käskjalg minu juurde teatega, et ühe angekoki noorim laps on haigena maas, mina pidin tulema ja ta terveks tegema. Et ma aga nägin, et lootust pole, siis ütlesin, et ta peab oma lapse, enne kui ta sureb, ristida laskma, sest muidu ta läheb kuradi juurde. Ta palus mul lapse ristida. Varsti laps suri, mille peale vanemad hakkasid haledalt karjuma ja kaeblema, mis kestis peaaegu kaks tundi. Seejärel mähkisid nad lapse puhtasse karusnahka ja palusid minul ta matmiskohta minna, et ta jälle ebapuhtaks ei muutuks. Ma kandsin sellepärast lapse ära ning asetasin ta ühte hütti, mille vanemad karusnahkade ja kividega kinni katsid. Hiljem nõudsid kõik minult, et ma nad ristiksin. Ma ütlesin neile, et kõigepealt tuleb nad ette valmistada ja nad peavad jumalat tundma õppima.

Hiljem (aprill) tulid kolooniast läbi paljud võõrad gröönlased oma perekondadega, kes olid teel põhja poole hülgepüügile. Ühel väikesel kahe-kolmeteistaastasel poisil oli tahtmine minu laste juurde jääda, kuni tema vanemad põhjast jälle tagasi tulevad. Isa loal jätsin ma ta meeleldi enda juurde, et nii talle head õpetada kui ka oma lastele võimalust anda igapäevasel suhtlemisel temaga keel täiesti ära õppida.

Alates 17. aprillist nägime palju väikseid vaalapüügiks mõeldud laevu põhja suunas mööda sõitmas. Hiljem külastasin gröönlasi nende telkides ning kuulutasin neile Jumalat ja tema sõna.

4. juulil juhtus eriline õnnetus. Ühel grööni poistest, kes minu juures olid, läks kajakk ümber, kui ta järvel harjutas ja teistega mängis. Et ta paati enam püsti ei saanud, uppus ta ära, enne kui keegi talle jõudis appi tõtata. See õnnetus läks mulle väga südamesse. Me matsime ta puusärgis oma surnuaiale. Tema isa vennad, kes kohal olid, nutsid väga. Isa ise oli kaugel ära põhjapõdrajahil; kui ta 11. augustil tagasi tuli, läks ta lahkunu hauale, nuttis teda taga ja pani veel kive tema hauale. Ta paistis olevat väga kurb, ometi laskis ta end sellega lohutada, et me kinkisime talle tüki surnuna leitud vaala liha.

13. augustil sõitsin koos abikaasa ja mõlema väikese tüdrukuga Ameralikki, kogu piirkonna kauneimasse lahte, et meie veistele heina teha. Vili, mille ma 18. mail olin siia külvata lasknud, seisis juba päris ilusti, ainult pead ei kandnud veel teri. Ka naerid olid veel päris väikesed. Nii meeldiv kui siin muidu ka polnud, oli vastikute sääskede nuhtlus siiski suur; neid tuli nimelt vaikse ilmaga ja päikesepaistega suurel hulgal.

28. septembril sadas esimene lumi sel aastal. Kui ma 6. novembril gröönlaste juures, kellele ma olin jutustanud maailma loomisest ja pattlangemisest, majas ööbisin, tekkis suur ärevus, sest katus ähvardas sisse kutsuda. vaevalt olime alt ära saanud, kui katus sisse kukkus. Öö pidime viletsasti mööda saatma, sest sadas lund ja puhus nii tugev tuul, et me üksteist ei näinud. Niipea kui päev koitis, pidid naised maja jälle ära parandama, sest nende töö on maju ehitada, mispärast need ongi nii halvad ja logud. Teisest majast leidsin poisi, kes oli jala murdnud. Nad olid selle sidunud hülgenaha küljetükiga. Pakkusin neile ravi meie kirurgi poolt, aga nad lükkasid selle tagasi: saab juba iseenesest jälle terveks, kui ainult mõne aja paigal on.

Anno 1725

12. jaanuaril saatsin oma vanema poja gröönlaste juurde, et neile ette lugeda. Nad olid temaga väga rahul, sest ta valdas nende keelt paremini kui mina ning tal oli ühtlasi rääkimisel grööni aktsent. Ma lasksin tal seepärast edaspidi sageli nende juures käia.

29. mail saabusid meie mõlemad laevad kodumaalt. Ka üks gröönlane nimega Poek, kes eelmisel aastal oli Bergenisse ja Kopenhaagenisse kaasa läinud, tuli jälle tagasi. Tema kaaslane oli Bergenis surnud. Tagasi tulnud gröönlane, kes oma kaasmaalasi usinasti külastas, näis tahtvat oma varasema eluviisi juurde tagasi pöörduda, eriti sellepärast, et ta tahtis naiseks tüdrukut, kes oli nõus teda võtma ainult juhul, kui poiss järgneb talle tema sõprade juurde. Et aga see oleks poisi hingele hukatuseks olnud, tegin ma talle ettepaneku otsida naist ümbruskonnast ja jääda temaga meie juurde kolooniasse. Ta oli nõus, nimetas mulle ühe naabruskonna mehe tütre ja palus mind see talle tuua. Nii et ma pidin sinna sõitma ja tüdrukule augu pähe rääkima, et ta meie majja tuleks, ütlemata siiski talle selle kohta midagi, et teda naiseks soovitakse; vaid et ta lihtsalt õmbleks meile mõned päevad. Kui me siis meie majas teda Poeki eest kosisime, läks ta häbi pärast punaseks ning ütles, et ei taha teda. Aga kosilane andis nüüd oma parima, et teda veenda, austades teda reisilt kaasa toodud haruldustega, nii et tüdruk andis lõpuks nõusoleku.

Anno 1726

13. jaanuaril tuli üks metslane, Poeki sugulane, meie juurde ning palus end koos oma naise ja tütrega mõneks ajaks meie juurde võtta. Põhjas, kus ta elas, olla oht nälga jääda. Tal olla küll veel mõned moivad ja hülged enda ja oma pere jaoks; kui ta aga sinna jääks, peaks ta neid teistega jagama ja ise häda kannatama. Minu kolleeg, kes gröönlasi ameti poolest pidi külastama, pakkus end kaasa naisele ja tütrele järele minema. Sinnasõit kulges soodsa tuulega libedalt. Tagasiteel tõusis aga tugev lumetorm; nad pidid seepärast ühel saarel maabuma ja öö seal veetma. Kui nad järgmisel hommikul püüdsid edasi sõita, triivis luup maale tagasi ja purunes vastu kaljut, nii et nende kõigi elu oli suures ohus. Peale ühe madruse ning metslase naise ja tütre jõudsid siiski kõik tervelt kaldale. Luubi rususid, mille külge nad kolmekesi klammerdusid, pillutasid lained siia-sinna. Kaupmehe assistent, kes oli esimesena kaldale hüpanud, tahtis väikest tüdrukut päästa. Aga kui ta jää äärele astus ning talle käe ulatas, kukkus ta koos temaga merre ning sattus luubi alla. Tüdruk suri silmapilkselt; kui ema seda nägi, ei küsinud ta enam, kas teda päästetakse, vaid hüppas ka merre ja suri silmapilkselt. Assistent triivis sel ajal ikka veel meres, kusjuures lained lõid aeg-ajalt tema pea kohal kokku. Lõpuks õnnestus teistel ta õnnekombel maale triivinud masti abil poolsurnuna maale tõmmata. Samamoodi päästeti siis ka viimane mees, kes kaelani vees paadis istus. Kuigi nüüd kõik peale metslase naise ja tütre päästeti, oleksid nad ikkagi pidanud kärvama ning näljast ja külmast hukka saama, kui mitte Jumala halastuse läbi poleks maale triivinud preestri kast toiduainetega. Kuigi oli talv ja lund sadas, polnud siiski liiga külm; peale selle uhuti õnnekombel kaldale veel paar põhjapõdranahka. Vahepeal oldi koloonias suures mures, sest paat ei tulnud. Mees, kelle naine ja tütar olid uppunud, ja Poek, kelle naine oli reisist osa võtnud, sõitsid põhja poole oma sugulaste juurde, kellelt nad said oma suureks kurvastuseks teada, et paat oli eelmisel päeval välja sõitnud. Me saatsime seetõttu 17. kuupäeval varahommikul teise paadi välja, et kadumaläinuid otsida. Jumal tahtis, et nad sõitsid mööda saarest, millel vaesed inimesed olid suures hirmus ja hädaohus nüüd juba kaks päeva ja kaks ööd mööda saatnud. Nad võtsid nad kangeks külmununa, nagu nad olid, enda juurde luupi ning tõid nad kolooniasse. Vaene gröönlane, kelle naine ja tütar olid elu kaotanud, ulgus ja kaebles ning oli täiesti lohutamatu. Meie kirurg pidi ühel osavõtjatest ära lõikama kolm varvast, mis olid külmast täiesti pigimustaks muutunud. Ka teistel olid käte ja jalgadega halvad lood, kuid neil oli lootust, et nende liikmed jäävad terveks.

28. märtsil leidis naabruses aset täiesti ebainimlik tegu. Üks ema oli kolm päeva pärast sünnitust lapsevoodis surnud. Et ükski teine imetav naine ei tahtnud last võtta ja üles kasvatada – vabandades end sellega, et siis ei oleks neil enam oma laste jaoks midagi –, siis ei jäänud isal, kellel endal nii õrnas eas lapse jaoks toitu polnud, muud üle kui laps emaga hauda kaasa panna, kus ta haledalt suri.

2. juunil ajus maale üks laevapalk ja üks põhjamaade moodi valmistatud puuämber, nii et meil tekkis suur kartus ja mure, sest meie laev tuli tavaliselt selle aja paiku. Meie proviant oli üsna otsakorral, nii et oli suur oht, et me kõik nälga sureme, kui ühtegi laeva enam ei tule. Ma sõitsin sellepärast põhja poole, et seal laagris olevatelt hollandi vaalapüüdjatelt provianti sisse osta. Mind võeti küll hästi vastu ja koheldi viisakalt, ent provianti sain ma väga vähe, sest neil minevat seda endil tarvis. Me katsusime peale selle lõhet püüda ja gröönlastelt hülgeid saada; jahil käia me enam ei saanud, sest püssirohi ja tina olid meil otsas. Sellepärast pidime oma varudega nii säästlikult ümber käima kui eales võimalik. Muidu ühele mehele mõeldud leivaratsiooniga pidid kaheksa toime tulema; tange kaaluti hõbekaaludel, kui tahtsime hülgeliha juurde natuke suppi teha. Või asemel võtsime traani. 15. juulil tuli täiesti ootamatult luup, mis tõi rõõmsa sõnumi, et saabunud on üks kompanii laev, mis aga rohke jää tõttu pole koloonia juurde saanud, vaid maabus 8–10 miili põhja pool. Nüüd saime teada, et kevadel õigel ajal oli üks teine kompanii laev väljunud Bergenist. Et ta aga saabunud polnud, oli vägagi karta, et ta on hukkunud.

25. septembril oli kella 1 ja 2 vahel päikesevarjutus, mis gröönlastele suure hirmu peale ajas. Nende angekokid tegid kõiksugu nõiatempe, et kahju ja õnnetust ära hoida.

Anno 1727

12. märtsil oleksime mina ja teised minu ettevaatamatuse läbi peaaegu otsa saanud. Ma kuumutasin mõningaid keemilisi liike liiga palju, ning kuna ma olin pidanud neid teatud otstarbeks liiga riknenuks, olin ma klaasi, milles nad olid, lahti teinud. Äkki tiirutasid kaks noort koera, kellega minu lapsed mängisid, vaarudes ringi, nagu oleksid mürki võtnud. Hiljem hakkas kõigil, kes toas olid olnud, halb ja mattis hinge. Lõpuks ma taipasin, milles asi, ja andsin kõigile mürgi vastu pisut teriakki. Peale ühe grööni tüdruku, kes mõne aja pärast suri, saime tänu hea Jumala abiga mõne päeva pärast kõik jälle terveks.

Samamoodi nagu ma ette võtsin kõik avameelselt ja üksikasjalikult jutustada, mida ma tegin, et Gröönimaa-ettevõtmist edendada, ei taha ma ka oma keemiliste tööde põhjust ja eesmärki mainimata jätta. Kui ma anno 1718, nagu teatatud, Bergenis ei teadnud, kuidas leida vahendeid ja teid oma kavatsuse teostamiseks, tuli mulle meelde niinimetatud "lapis philosophorum" (tarkade kivi), millest on nii palju räägitud ja kirjutatud. Ma uurisin mitmesuguseid autoreid, kes seda teemat käsitlesid. Ent minu lootus osutus täiesti asjatuks, sest kogu sellest mässamisest, millega ma end peaaegu kaks aastat piinasin, ei saanud ma mitte midagi peale asjatu töö ja vaeva, määrdunud sõrmede ja oma raha raiskamise. Sellegipoolest olin oma töö juures näinud märke, millest ma võisin järeldada, et olin olnud õigel teel ning teine kord oleks mul suurema hoolsuse ja tähelepanelikkuse korral rohkem õnne.

9. septembril tõi üks gröönlane metallitüki, mille ta oli leidnud maa seest kunagiste kablunakkide majade juurest. See oli kahtlemata tükk kirikukella alumisest äärest kunagiste kristlaste aegadest.

Anno 1728

14. märtsil tõi meile üks gröönlane teate, et üks poiss, kes oli paadiga kala püüdma läinud, pole tagasi tulnud. Et ilm oli olnud vaikne ja rahulik, siis nad ei uskunud, et poiss oleks merre uppunud, vaid et ignarsuit ehk maa-alused on ta kaasa võtnud, nagu nad ikka teevad. Minu küsimusele, kes need ignarsuit on, vastas gröönlane, et need on nähtamatud inimesed, kes elavad maa all ja mägedes ning lasevad end ainult mõnikord näha, ja nimelt ainult pimedas, mil nad näevad välja täiesti hõõguvad. Mina õpetasin neid seevastu, et maa all ei ole erilisi inimesi, vaid ainult kuradid, kes püüavad meile hirmu nahka ajada. Meie aga ei tarvitse neid karta, kui me ainult usaldame Jumalat, kes laseb meid inglitel alati valvata.

1. juulil tuli kuninglik sõjalaev, mis kõige armulisemal kuninglikul tahtel korraliku meeskonna ning ühe majori kui kuberneriga pidi rajama koloonia kaitseks fordi. Ka mõned abieluinimesed, kes olid tulnud osalt vabatahtlikult, osalt olid pärit vangimajadest ja orbudekodudest ning paari pandud, saadeti maale, et seda asustada.

25. septembril sõitsin ma uue koloonia juurde. Hoone ise oli juba nii palju valmis, et katus oli peal ja korstnaid hakati panema. Kuigi savist ja kivist maja oli veel väga niiske, otsustasin ma siiski sinna kolida. Ma tõin seetõttu 30. septembril oma perekonna ja oma asjad vanast kolooniast. Uus koloonia sai nimeks Godthaab nagu vana kolooniagi.

Anno 1729

7. ja 14. jaanuaril kogunes nõukogu, et uurida kuuldust sõdurite mässust. Üks neist olevat öelnud, et kuberner ja mina olla esimesed, kes maha lüüakse. Kui Jumal ei oleks suuremat osa neist tõvevoodisse pannud, oleksid nad kahtlemata oma kurja kavatsuse täide viinud. Me pidime end oma korteris iseenda julgeoleku huvides relvadega varustama ning majalistest öösiti vahtkonna moodustama. Metsikute paganate keskel seevastu saime alati julgelt maha heita ja magada, kui vähe saatjaid meil ka ei olnud.

Kui ma kolooniast ära käisin, et nagu tavaliselt gröönlasi külastada, oli seal jälle viis meest surnud, järgnevatel kuudel järgnes veel palju teisi, mõnikord mitu tükki päevas. Kokku suri nelikümmend inimest.

Anno 1730

Märtsi keskel viisime mõned haigetest gröönlaste juurde, kuhu nad jäid neljateistkümneks päevaks, et süüa cochlear'e ehk skorbuudirohtusid. Sellega said nad ka terveks ravitud.

Anno 1731

Laevameeskonnast olid paljud raskesse skorbuuti jäänud; mitu neist ka suri.

19. juunil tuli laev Charitas, mis kinnitas meile teadet meie kõige armulisema ja vaga kuninga surmast, mille me olime juba hollandlaste kaudu saanud. Samuti kuulutati meile, et praeguse kuninga kõige armulisem tahe ja käsk on, et kõik inimesed kutsutaks Gröönimaalt koju ja koloonia likvideeritaks, sest kulud on liiga suured ja asjatud. Mulle jäeti vabalt otsustada, kas ma tahan kaasa sõita või jääda. Viimasel juhtumil oli kõige armulisemalt lubatud, et inimesed võivad minu juurde jääda ja mulle jäetakse aasta proviant. Edaspidi aga ei ole mul Tema Kuninglikult Majesteedilt mitte mingit toetust oodata. Pärast pikki vaagimisi ja läbirääkimisi jäin ma koos kümne madrusega, kes olid lasknud endale augu pähe rääkida, et nad vabatahtlikult jääksid; ülejäänud sõitsid 24. juulil kodumaale tagasi.

Anno 1732

8. jaanuaril külastasin ma Baals Revieri ääres elavaid gröönlasi. Need ei suutnud mõista, et ma kavatsen neid maha jätta, nad osutasid oma ristitud lastele, kes vajavad õpetust. Isegi kui laevu enam ei tule, et mulle meeskondi ja provianti tuua, on ju küllalt põhjapõtru, hülgeid, linde ja kalu, kellest ma võiksin sama hästi elada nagu nemad ise.

Mõned gröönlased Pisubigmest, kes meist külastasid, rääkisid, kuidas omapärasel ja rabaval moel hukati üks nõid, kes omaenese tunnistuse järgi oli väidetavalt põhjustanud mõne hiljuti surnud inimese surma. Kõigepealt olid nad nõia surnuks torganud, siis tema südame välja lõiganud ja merre visanud ja lõpuks ka ülejäänud keha ihuliikme haaval eraldanud ja samuti merre visanud. Mõne aasta eest olid nad samuti koloonia lähedal tapnud ühe nõia, kes olevat ühe noore inimese ära nõidunud ja surmanud.

Anno 1733

Kui aasta alguses oli veel ilus ilm, siis 18. jaanuaril tuli nii kõva pakane, et aasta vanune vasikas laudas ära külmus.

20. mail tuli ootamatult laev kodumaalt, et Gröönimaa-kaubandusega hakatakse jälle suurema otsustavusega tegelema; peale selle tahtis Tema Kuninglik Majesteet igal aastal anda kaks tuhat riigitaalrit Gröönimaa misjoni edendamiseks. Selle laevaga tuli tagasi ka grööni poiss Karl, kuna aga ülejäänud gröönlased, kes kaks aastat tagasi olid laevadega Kopenhaagenisse saadetud, olid kõik rõugetesse surnud. Kahjuks tõi poisi tagasitulek tema vaestele kaasmaalastele vähe kasu, sest juuni keskel jäi ta haigeks, ja samal ajal haigestusid teised grööni poisid ja tüdrukud, keda ta oli nakatanud.

Järgnevatel kuudel haigestusid ja surid veel paljud. Üks mees tegi sel puhul kohutava teo. Kui surid tema tütar ja vanem poeg, keda ta oli väga armastanud, mõrvas ta oma naise õe, keda ta pidas nõiaks, kes oli tema lapsed tapnud. Selleks julmaks teoks oli teda ajendanud tema poeg ise, kes veidi enne surma sonides ütles, et näeb oma ema õde voodi ees seismas ja nõidumas.

7. novembril suri viimane mees, kes kümnest perekonnast Rongasaartel veel alles oli jäänud. Seni olid kõik, kes haigeks jäid, surnud, peale kahe poisi.

9. novembril tuli minu poeg tagasi Koeki saartelt, kus kolm maja olid peaaegu välja surnud. Nagu ta jutustas, vedeles ümberringi palju laipu, sest nad ei saanud enam üksteist matta. Hale oli olnud kuulata, kuidas nad Jumalat appi hüüdsid ja kaeblesid.

Anno 1734

Rõuged levisid järgnevatel kuudel üha kaugemale. Kui palju häda me sel ajal nende vaeste inimeste juures nägime, on kujuteldamatu. Ka vaev ja kurvastus, mida me paljude haigete inimestega pidime läbi elama, oli koletu. Suurem osa neist lamas minu enda toas ning mina ja minu pere põetasime neid, sest isegi minu inimesed ja madrused ei tahtnud kannatada seda haisu, mis haigus kaasa tõi. Mul ei olnud südant neid külma käes armetult hukka saada ja kõngeda lasta. Kogu talve vältel ei olnud meil ööl ega päeval rahu. Minu ja minu abikaasa tervis kannatas sel ajal väga; minu naine ei saanudki enam päris terveks. Rohkem kui kahesajast perekonnast, kes elasid kahe kuni kolme miili kaugusel koloonia ümbruses, oli aprillis järel veel vaevalt kolmkümmend perekonda, nii et koloonia oli päris tühi ja gröönlastest maha jäetud. Ainuüksi koloonias suri üle viiekümne inimese. Kogu vaev, hool ja tohutud kulud tundusid mulle asjatud, eriti kui ma teada sain, et ka kaugemal põhjas ja lõunas taud üha levis, nii et paistis, nagu jääks kogu maa inimtühjaks.

Kolmandal nelipühal, 15. juunil, tuli laev kodumaalt, mis meie löödud ja kurba meelt jälle pisut kosutas. Ent kuna mul oli nüüd halb lootus misjoni jätkumisele valitsevates oludes ning minu vaimu- ja ihujõud olid niigi nõnda nõrgaks jäänud, et ma ei saanud Gröönimaal enam palju kasu tuua, otsustasin ma Jeesuse nimel paluda kõige armulisemat ametist vabastamist. Siiski tundsin Jumala ees kohustust nii kaua, kuni ta mulle elu annab, töö jätkamist jõudumööda edendada.

8. augustil rõõmustas hea Jumal mind ja minu armsat abikaasat meie poja Paul Egede tagasitulekuga. Ta oli ühe Disko lahte sõitva laevaga Kopenhaagenist, kus ta oli tudeerinud, pühitsetud preestri ja misjonärina koos veel kahe misjonäriga tulnud, et gröönlasi õpetada.

Anno 1735

15. mail tuli isamaalt laev, millega ma ka eelmisel aastal kõige alandlikumalt palutud ametist vabastamise sain koos kinnitusega, et minu ja minu pere eest minu tagasitulekul hoolt kantakse.

9. septembril tuli laev, millega ma olin tahtnud isamaale sõita. Et aga minu abikaasa jäi üha nõrgemaks ja nõrgemaks ning pidi sageli voodisse heitma, otsustasin ma hilise ja karmi aastaaja tõttu meie reisi edasi lükata. Kui ma gröönlasi külastasin, rõõmustasid nad, et ma pole ära sõitnud, ja palusid, et ma jääksin nende juurde. Kui ma 25. novembril jälle koju sain, leidsin ma oma armsa abikaasa surmahaigena, nii et polnud enam paranemise lootust, ja 21. detsembril tahtis Jumal minu Gröönimaa raskuste tipuks mind veel ka minu kõige armsama abikaasa surmaga kurvastada.

Anno 1736

13. juunil sõitis laev kodumaalt sadamasse sisse, kui me olime teda valuga oodanud, sest meie proviant oli peaaegu otsas, ja 7. juulil tuli teine laev, millega ma kavatsesin isamaale sõita.

Nii pidasin ma 29. juulil hüvastijätujutluse Jesaja 49,4 üle, milleks mind ajendas hea kavatsus, aga halb tulemus. Ma tunnistan täiesti meeleldi, et vaesed gröönlased ei olnud minu ärasõiduga mitte sugugi rahul ja mulle läks väga südamesse, et ma nad maha jätan. Ma lootsin aga, kuna minu vaim ja ihu olid väga nõrgaks jäänud, et ma saan kodumaal seda tööd rohkem edendada kui Gröönimaale jäädes.

9. augustil lahkusin ma hea tuulega koos ühe oma poja ja mõlema tütrega ning oma naise surnukehaga, mille ma tahtsin kodumaal sündsalt matta lasta, vaestest gröönlastest, kelle juures ma olin viisteist aastat suures töös ja vaevas veetnud. Ma palusin Jumalat südamest, et ta neid edaspidigi pööraks ja valgustaks!

Pärast ohtlikku ja vaevarikast reisi jõudsime 24. septembril õnnelikult Kopenhaagenisse. Kõrgele misjonikolleegiumile andsin üle kõige truualamlikuma memoriaali Gröönimaa misjoni seisu ja edenemise üle. Kuningliku kõige armulisema resolutsiooniga rajati seminar misjonäridele. Enne misjonäride väljasaatmist pidin ma neile gröönlaste keelt õpetama.

Vaata ka

• Egede suguvõsa

Kirjandus

• O. Kolsrud. Hans Egede og Grønland. – Norvegia Sacra, 1921, lk 76–86
• H. Ostermann. Den Grønlnadske Missions og Kirkes Historie, Kopenhaagen 1921
• Louis Bobé. Hans Egede: Grønlands missionær og kolonisator, Kopenhaagen 1944.
• Olav Guttorm Myklebust (toim). Hans Egede: studier til 200-årsdagen for hans død 5. november 1958, 1958
• Håkon Brun, Kristine Sandmæl, Frode Wigum (toim). Fra opprører til apostel: Hans Egedes liv og kirken på Grønland, 2008, ISBN 978-82-303-1061-8
• Karl Erik Harr. Is og ild: i Hans Egedes kjølvann, umbes 2008, ISBN 978-82-543-1118-9

Välislingid

• Sissekanne norra biograafilises leksikonis
• Sissekanne taani biograafilises leksikonis (1890)
• Sissekanne Salmonseni konversatsioonileksikonis (1917)
• Hans Egede Norra postmargil