Simone de Beauvoir

Simone de Beauvoir [sim'on dö bovu'aar] (õieti Simonne Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir [sim'on lüss'ii ernest'iin mar'ii bertr'aan dö bovu'aar]; 9. jaanuar 1908 Pariis – 14. aprill 1986 Pariis) oli prantsuse kirjanik ja filosoof, eksistentsialist, publitsist, feminismi klassik. Ta kirjutas romaane, filosoofilisi tekste, esseid ja biograafiaid.

De Beauvoiri esimene raamat "L'Invitée" avaldati 1943. aastal. Tema läbimurre tuli 1954. aastal poolautobiograafilise romaaniga "Mandariinid". Tema teostest on kõige tuntum 1949 ilmunud feministlik raamat "Teine sugupool" ("Le Deuxième Sexe").

De Beauvoir polnud klassikalises mõistes filosoof – osalt seepärast, et ta ise ei pidanud end filosoofiks. Ta tavatses ütelda: Jean-Paul Sartre on filosoof, mina olen kirjanik. Hiljem on esile tõstetud de Beauvoiri töödes sisalduvad filosoofilised küsimused: peale sugupoole ka näiteks vanaduse ja surma teema. Seetõttu on teda hakatud käsitama filosoofina.

Uutes de Beauvoiri käsitlustes on leitud erootika teema: küsimus, kas naisel on mingi erilaadne erootika. De Beauvoiri erootikakäsitlus "Teises sugupooles" on mõjutanud näiteks kuulsat prantsuse feministi, filosoofi Luce Irigarayd. Veel on de Beauvoiri oluline küsimus suhe Jumalasse: kas naisel on mingi eriline suhe Jumalasse, mingi eriline transtsendentsi laad?

De Beauvoir oli Jean-Paul Sartre'i õpilane. Algul arvati, et ta kohandas Sartre'i käsitlusi konkreetsetele küsimustele. De Beauvoiri uuestilugemine 1980. aastatel tõi ilmsiks, et tema eetikakäsitus erines Sartre'i eetikast tunduvalt. De Beauvoir andis ka Sartre'ile ideid ning mõjutas vahel Sartre'i arusaamu. De Beauvoiri jaoks olid tähtsad näiteks kollektiivsus, see, et inimene on alati sõltunud teistest, ning üldse ühiskonna ja eetika küsimused.

Elulugu

Simone de Beauvoiri vanemad olid Georges de Beauvoir, kes töötas advokaadibüroos ja harrastas näitlemist, ning noor Françoise Brasseur, kes pärines Verduni kodanlasperest. Ema oli katoliiklane ning kasvatas oma kaht tütart rangel ja traditsioonilisel moel. Kui Simone oli kahe ja poole aastane, sündis tema õde Poupette. Simone oli oma lapsepõlvega väga rahul.

Ta sai hariduse erakoolides ning alustas loovkirjutamist kaheksa-aastaselt.

Isa varanduslik seis halvenes pärast esimest maailmasõda. Simone kirjutas hiljem tema kohta, et ta oli "poolel teel aristokraadi ja kodanlase vahel".

Simone ise tahtis väga töötada teatris, kuid tema ühiskondliku positsiooni tõttu oodati temalt advokaadiks saamist. Advokaadiks ta saigi, ent vihkas seda ametit. On öeldud, et Simone tahtis saada intellektuaaliks seepärast, et ta pidi kasvama üles oma isa paganliku moraali ja ema rangete religioossete kommete vahel. De Beauvoiri elu on hästi dokumenteeritud tänu tema autobiograafilistele teostele.

Neiuikka jõudes hülgas ta oma perekonna sotsiaalsed ja religioossed vaated ja väärtused.

Simone hakkas üha enam huvi tundma looduse vastu, mis omakorda kahandas tema siiani tugevat suhet Jumalaga. Ta sai aru, et maised naudingud on selleks, et neid hinnata, mitte selleks, et neist loobuda. Selline mõtteviis muutis Simone'i terveks eluks. Ta elas kirglikult ja hetke nimel. Kui ta loobus religioonist, loobus ta ka igavese elu ideest. Samuti tekkis temas tunne täielikust üksindusest, ilma "tunnistaja" või Jumalata, kellega rääkida. See tunne kestis üsna pikka aega.

21-aastaselt elas Simone koos vanaemaga ning õppis Sorbonne'is filosoofiat. Aastal 1929 sai ta tuttavaks Sartre'iga ning ühines halva mainega üliõpilaste grupiga, kuhu kuulusid Paul Nizan, André Hermaid ja Jean-Paul Sartre. Sartre'ist sai tema parim sõber ja intellektuaalne kaaslane. 21-aastaselt tegi Beauvoir ära rasked lõpueksamid ning lõpetas ülikooli.

Ta elas endiselt vanaema juures ja õpetas lütseumis. Ta koondas enda ümber sõpruskonna ning hakkas käima kohvikutes kirjutamas ja diskuteerimas, vestlemas. Aastatel 1931–1943 õpetas ta filosoofiat Marseille's, Rouenis ja Pariisis ning 1941–1943 oli Sorbonne'is professor. Saksa okupatsiooni ajal ei olnud ta nähtavasti seotud vastupanuliikumisega, sest ta jätkas sakslaste vahelesegamiseta töötamist. Aastal 1945 ilmus "Teiste veri" ("Le Sang des autres"), romaan, mis käsitles Prantsuse vastupanuliikumist ja poliitilist olukorda.

Ta asus Berliinis õppima saksa filosoofiat ja jäi samal ajal tihedalt suhtlema Sartre'iga. Varsti liitus Sartre'i ja Beauvoiriga kolmas, üliõpilane Olga Kosakiewicz. Koos istuti õhtuti väga kaua üleval, kuni Simone, kes ei saanud hommikuti piisavalt kaua magada, jäi haigeks.

Järgnevad kuud veetis Simone kopsupõletikuga sanatooriumis. Kui ta terveks sai, olid Sartre ja Olga lihtsalt sõbrad. De Beauvoiri esikromaan "Ta tuli, et jääda" ("L'Invitée"; inglise keeles pealkirjaga "She Came to Stay") põhineb sellel kogemusel.

Pärast teist maailmasõda asutasid de Beauvoir ja Sartre vasakpoolse ajakirja Les Tempes Modernes, mis sai nime Charlie Chaplini filmi "Moodsad ajad" järgi. De Beauvoiri tööd ilmusid tihti kõigepealt just selles ajakirjas.

Simone reisis palju: Portugalis, Šveitsis, Itaalias, USA-s ja Hiinas. Teos "Ebaselguse eetika" ("Pour une morale de l'ambiguïté", 1947) kajastab sõjajärgset pettumust ning diagnoosib poliitilisi hoiakuid.

De Beauvoiri huvi poliitika vastu kasvas märgatavalt pärast teist maailmasõda. 1950. aastatel kaitses ta Hiina ja Nõukogude Liidu valitsust, pidevalt kritiseerides kapitalismi.

Viie kuu pikkune ringreis Ameerika Ühendriikides 1947 andis de Beauvoiri seisukohtadele kinnitust. Kriitikud on öelnud, et ta nägi, mida tahtis näha. Tema mõtted ilmusid 1948. aastal teoses "Ameerika päev päeva järel" ("L'Amérique au jour le jour"). Selles kritiseerib ta Ühendriikide sotsiaalseid probleeme klassidevahelisest ebavõrdsusest rassismini. Ühendriikides kohtus ta kirjaniku Nelson Algreniga ja armus temasse. See pani ta kummalisse olukorda: ta armastas Algreni, oli lojaalne Sartre'ile ja tahtis jääda iseseisvaks. Aastal 1954 ilmunud romaan "Mandariinid" ("Les Mandarins") kajastab Beauvoiri suhteid Algreni ja Sartre'iga.

De Beauvoiri side feminismiga oli algselt puhtalt intellektuaalne. Feministliku liikumisega sidus ta end 1960. aastate lõpus ning temast sai Prantsusmaa feministliku liikumise eestvedaja, eriti abordi ja seksuaalse vägivalla küsimustes.

Oma hilisemates töödes annab Beauvoir pildi vananemisest ja ühiskonna ükskõiksusest vanurite vastu. "Väga kerge surm" ("Une mort très douce", 1964) räägib täpselt de Beauvoiri ema haigusest. Kirjanik küsis endalt, miks tema ema surm vähki teda nii väga šokeeris. Isa surma mainis ta vaid oma mälestustes kui fakti. Raamatu lõpus jõudis de Beauvoir seisukohale, et pole olemas sellist asja nagu loomulik surm.

1981. aastal ilmusid de Beauvoiri mälestused Sartre'i viimastest aastatest "Hüvastijätutseremoonia" ("La Cérémonie des adieux").

Pärast Sartre'i surma saatis de Beauvoiri elu pidev, vahel kibestunud vaidlemine Sartre'i lapsendatud tütre Arlette Elkaimiga. Sõltuvus alkoholist ja amfetamiinist kiirendas tema füüsilist ja vaimset kokkuvarisemist. De Beauvoir suri 14. aprillil 1986 Pariisis. Ta maeti Sartre'iga samale hauaplatsile.

Külaskäik Eestisse

1964. aastal käisid Sartre ja Beauvoir Eestis. Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre'it teatud mõttes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi.

Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-käiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas."

Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."

Tunnustus

1954 Goncourti auhind romaani "Mandariinid" eest
1978 Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
1983 Sonningi auhind

Raamatud

1943 – "L'Invitée" ("Külaline", romaan)
1944 – "Pyrrhus et Cinéas" (essee)
1945 – "Le Sang des autres" ("Teiste veri")
1945 – "Les bouches inutiles" ("Kasutud kärbsed", näidend)
1945 – "Who Shall Die?"
1946 – "Tous les hommes sont mortels" ("Kõik inimesed on surelikud", romaan)
1947 – "Pour une morale de l'ambiguïté" (essee)
"L'Existentialisme et la Sagesse des nations" ("Eksistentsialism ja rahvaste tarkus", essee)
1948 – "L'Amérique au jour le jour" (reisikiri)
1949 – "Le Deuxième Sexe" ("Teine sugupool", essee; eesti keeles kärbetega 1997)
1954 – "Les Mandarins" ("Mandariinid", romaan)
1955 – "Privilèges" ("Privileegid", essee)
1955 – "Must We Burn Sade?"
1957 – "La Longue Marche" (essee)
1958 – "Mémoires d'une jeune fille rangée" ("Kuuleka tütre mälestused", mälestused)
1960 – "La Force de l'âge" (mälestused)
1963 – "La Force des choses" (mälestused)
1964 – "Une mort très douce" ("Väga kerge surm", mälestused, eesti keeles 1965)
1966 – "Les Belles Images" (romaan)
1968 – "La Femme rompue" (romaan)
1970 – "La Vieillesse" ("Vanadus", mälestused)
1972 – "Tout compte fait" (mälestused)
1979 – "Quand prime le spirituel" (romaan)
1981 – "La Cérémonie des adieux" ("Hüvastijätutseremoonia", mälestused)
1990 – "Letters to Sartre"
1998 – "A Transatlantic Love Affair: Letters to Nelson Algren"