Vahipataljon
| Vahipataljon | |
|---|---|
 Vahipataljoni embleem | |
| Tegev | 1919–1940, alates 1993 |
| Riik | Eesti |
| Kuuluvus | Eesti kaitsevägi |
| Liik | Sõjaväepolitsei |
| Ülesanne |
Rahuajal:
|
| Suurus | Pataljon |
| Garnison/staap | Tallinn |
| Hüüdnimi | Presidendi kaardivägi |
| Deviis | Eesti kodu kaitseks (pataljoni lipukiri) |
| Tähtpäevad | 11. jaanuar |
| Ülemad | |
| Praegune ülem | kolonelleitnant Margot Künnapuu |
| Võtmeisikud | Riho Terras |
| Sümboolika | |
| Pataljoni lipp |
 |
Vahipataljon (endise nimega jalaväe väljaõppekeskus "Üksik-vahipataljon") on Tallinnas Miinisadamas asuv Eesti kaitseväe väeosa. Pataljoni põhiülesanne on koolitada ajateenijatest reservväelasi vastavalt kaitseväe juhataja direktiivile.
Võrreldes teiste väljaõppekeskustega, on pataljoni eripära sõjaväepolitseiallüksuste väljaõppe läbiviimine ning kaitseväe esindamine riiklikel ja sõjaväelistel tseremooniatel.[1]
Ülesanded
Vahipataljon on sõjaväepolitsei allüksus, mille põhiülesandeks on sõjaväepolitsei reservüksuste väljaõpetamine.
Sõjaväepolitsei üksuste peamisteks ülesanneteks on üksuste liiklemise tagamine, piirkonnas politseiluure tegemine ning seal korra tagamine, tsiviilisikute kontrollimine, oluliste objektide valve, süütegude uurimine.
Lisaks täidab vahipataljon Eesti kaitsejõudude esindusfunktsiooni. Aukompanii pannakse välja kõrgete külaliste riiki saabumisel ja sealt lahkumisel, riiklikel ja kaitseväelistel matustel, mälestustseremooniatel ja volikirjade üleandmistel.[2] Vahipataljon tagab ka Presidendi Kantselei ruumide ööpäevaringse valve.[3] Tseremoniaalväljaõppe saanud sõdurid täidavad vahiteenistust nii maaväe, mereväe kui õhuväe vormis
Vahipataljonis on korraldatud reservväelastele õppekogunemisi: “Kindel linn” 1999., "Põhjanael 1" 2010., "Põhjanael 2" 2011. aastal. Perioodiliselt korraldatakse ka nooremallohvitseride kursusi.[2]
Sümboolika
Embleem
Vahipataljoni tavavormi embleemiks on must (välivormil khakivärvi) vapp, mille keskel asetseb stiliseeritud laialisirutatud tiibadega kaheteralist mõõka küünte vahel hoidev ja paremale vaatav kotkas, kelle rinna ees on Harjumaa väike vapp.
Vapi kuju pärineb ajaloost, Eesti kaitsejõudude loomise ajast. Kotkas kujutab pataljoni üksmeelt ja valvelolekut, olles igal ajal valmis kaitsma isamaad (mõõk). Vapp kotkal näitab pataljoni tegevus- ja asukohta.
Lipp
Vahipataljoni lipu põhi on sinine, selle esikülje keskel laialisirutatud tiibadega, avatud nokaga, paremale vaatav pruun kotkas, kes hoiab oma küünte vahel kaheteralist mõõka. Kotka all on kujutatud pruun Toompea loss, mille Pika Hermanni tornis lehvib Eesti trikoloor. Lossi tagant tõuseb päike, mille seitse ülalt lainevat kiirt laotuvad üle lipu. Lossi alla on asetatud ristamisi kaks rohelist tammeoksa, mõlemal oksal kaks tammetõru. Vasakul pool kotkast on lipu asutamiskuupäev 11.I ja paremal aastaarv 1928. Kotka pea kohale on suurte kuldsete tähtedega kirjutatud "Vahipataljon".
Lipu tagakülg on kujundatud Eesti riigilipuna. Selle keskele on paigutatud kuldne Eesti riigivapp, mille peal kolm sinist lõvi. Vapi kohale on kirjutatud kuldsete tähtedega "Eesti kodu kaitseks". Vappi ümbritsevad kuni selle ülemise ääreni kaks kuldset tammeoksa.[2]
Ülemad
- Kolonel Oskar Raudvere 1919–1934
- Kolonelleitnant Jaan Junkur 1934–1939
- Kolonelleitnant Juhan Tuuling 1939–1940
- Major (kpt-mjr) Jaan Ilm 1992–1994
- Kolonelleitnant Manivald Kasepõld 1994–1995
- Kapten Vahur Väljamäe 1995–1997
- Leitnant Sander Kesküla 1997–1998
- Major Riho Terras 1998–2000
- Kapten Madis Uibopuu 2000–2002
- Major Rene Brus 2002–2007 [4]
- Major Rasmus Lippur 2007–2009
- Major Toomas Väli 2009–2011 [5]
- Kolonelleitnant Kalle Teras 2011 [6]–2013
- Kolonelleitnant Kaido Sirman 2013–2015
- Major Martin Kukk 2015–2018[küsitav]
- Major Romet Kaevu (kohusetäitja) 2018[küsitav]–2019
- Kolonelleitnant Margot Künnapuu 2019–...
Ajalugu
1919–1940
Vahipataljon loodi ametlikult 9. jaanuaril 1919 Kaitseliidu ülemäärase pataljoni baasil korra alalhoidmiseks ja vahiteenistuse kandmiseks Tallinnas, ühtlasi ka matuse-, väliskülaliste vastuvõtmise ja ärasaatmise tseremooniatel.[2] Läänemaa Kaitseliidu osadest, moodustati 1. jalaväepolgus 4 roodu, millest moodustati polgu III pataljon. Pataljoni formeerimist juhtis staabikapten Oskar Raudvere.[7] 1919. aasta jaanuaris läksid 1. jalaväepolgu I, II ja IV pataljon polguülema polkovnik Otto Heinze juhatusel rindele, III pataljon jäi linna kaitseks ja vahiteenistuseks Tallinna. Üksik-vahipataljon mehitas presidendi Kadrioru lossi vahtkonna, mis oli tunduvalt suurem kui tänapäeval. Ööpäevaseks toimkonnaks pidi pataljon välja panema 564 meest. Sõduritel oli 24 tundi teenistust ja 24 vaba. Kuna III pataljon polnud 1. jalaväepolgu ametlikus koosseisus ette nähtud, siis nimetati teda ka väga mitmesuguselt: 1. jalaväepolgu III pataljon; 1. jalaväepolgu III (E. K.-L.) pataljon; 1. jalaväepolgu III (Vahi-) pataljon; 1. jalaväepolgu III (Ülemäära-) pataljon.
25. veebruaril 1919. aastal nimetati pataljon, Vahipataljoniks 1. juunil 1920 nimetati Vahipataljon iseseisvaks väeosaks – Tallinna üksik-vahipataljoniks. Sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga 20. maist 1939, loetakse vahipataljoni aastapäevaks 11. jaanuari 1928.
1. juulil 1930 moodustati iseseisev asutus Tallinna Garnisoni Komandantuur ja Vahipataljon. Komandantuuri Vahipataljon koosnes kahest kolmerühmalisest kompaniist. Tallinna Garnisoni Komandantuuri juurde kuulusid Tallinna Garnisoni Sõdurite Kodu, garnisoni ambulants, alates 1934. aastast ka Tallinna Garnisoni Orkester. 1. veebruarist 1935 toodi Tallinna Garnisoni Komandantuuri alluvusse Sõjaväe Vangimaja.
16. detsembril 1938 eraldati Vahipataljon iseseisvaks väeosaks. Vabariigi presidendi otsusega 19. aprillist 1940 lubati vahipataljonil vastu võtta Eesti Panga poolt annetatud lipp ning kinnitati selle üksikasjalik kirjeldus. Tallinna Garnisoni Komandantuur viidi aga Harju Sõjaväeringkonna juhatuse koosseisu.
Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940 oli vahipataljon sunnitud oma kasarmutest välja kolima ning augusti lõpuks formeeriti selle isikkoosseis ümber peamiselt 21. laskurpolku.
Sisekaitse Valverügement
Sisekaitseüksused: Sisekaitse Valverügement ja Sisekaitse Operatiivrügement moodustati Vabariigi Valitsuse määrusega Nr. 65 5. märtsil 1992. Sisekaitse Valverügement oli sisekaitseüksus, mis kuulus Eesti Vabariigi kaitsejõudude koosseisu. Rügement allus otseselt ja vahetult Eesti Vabariigi Riikliku Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektorile ja viimase kaudu Eesti Vabariigi siseministrile.
Alates 1993
Üksik-vahipataljon taasloodi 22. jaanuaril 1993 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 20 Sisekaitse Valverügemendi baasil, mis tegeles okupatsioonivägedelt üle võetud vanglates korra hoidmisega.
Seoses endise Nõukogude Liidu sõjaväe viibimisega vastloodud Eesti Vabariigi pinnal, loodi Üksik-vahipataljonis sõjaväepolitsei kiirreageerimisrühm, mille ülesandeks oli korda rikkunud eesti ja vene sõjaväelased arestimajja toimetada.
1. mail 2003 nimetati väeosa ümber jalaväe väljaõppekeskuseks Üksik-vahipataljon. Alates 1. jaanuarist 2009 kannab pataljon nime "Vahipataljon".[2]
2014. aastast on vahipataljon sõjaväepolitsei alluvuses. Seni kuulus vahipataljon Põhja kaitseringkonna koosseisu.
Alates 2015. aasta märtsist kolis Vahipataljon Miinisadamas asuvasse Mereväebaasi.
Vaata ka
Viited
- ↑ "Vahipataljon". Kaitsevägi. Vaadatud 5.06.2015.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Vahipataljon". Kaitsevägi. Vaadatud 30.11.2009.
- ↑ Helme, R.; Lainevee, T.; Lill, H.; Lumi, A.; Mölder, H.; Peterkop, T.; Peterson, K.; Rekker, A.; Sprivul, A.; Säre, M.; Tambets, P.; Tannberg, T. (2006). Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele. Tallinn: Kaitseministeerium
- ↑ https://mil.ee/uudised/uksik-vahipataljoni-juhib-augustist-kapten-rene-brus/
- ↑ Kertu Kalmus: Vahipataljoni uueks ülemaks sai major Toomas Väli. Eesti Päevaleht, 26. juuni 2009
- ↑ Vahipataljoni ülemaks saab kolonelleitnant Kalle Teras. ERR Uudised, 15. august 2011.
- ↑ "Kaitsevägi - Kaitseväe ajalugu".
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vahipataljon |