Kilplaste jutud ja teud/1
| Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
2→
|
Kilplaste teine jagu.
Esimene peatükk.
Kilplaste algmisest, tõusust ja nimest.
Wana rahwas teadis ja kõneles juba mõne saja aasta eest seda kena tarka sõna, mis ka meie ajal igas tükis tõeks läheb:
Kuida wanemate lugu,
Näitab kohe laste sugu:
Kus wanad auusad, wagad, hääd.
Siis seda nende lapsest nääd.
Kui wiljast tunnistame puu,
Nii näitab laps: kas ema truu.
Kas julge kotka pesas ka
Argliku tuid wõib aududa?
Mis pesemata unustad:
Kas sest saab riiet walgemad?
Ma palun pange tähele:
Jutt passib igamehele.
Just sedasama wõib Kilplastest, taga Uppakallo Kalkuni maal, laia kiituse ja täiema õigusega ütelda. Sest ka nemad oliwad oma kalli esiwanemate jalgade jälgisse truuiste astunud ja ei kuskil kõrwale põrkanud: kunni neid kibedam häda, mis kellestki käsust ei hooli, pakilte sundis teise teele minema, mis nemad isamaa õnneks ja kogukonna tuluks sedamaid oma jalgade alla wõtsiwad, kuda sest pikemalt peab kuulutatud saama.
Kuulsa Kilplaste wana põlwe ajaraamatud on kõik ühel raskel tulekahjul ärapõlenud, mis nende peale witsaks langes, ja kuda mõned ütlewad, sest oli tõusnud, kui ükskord enne jõulu tapetut siga kõrwetates wäga suure tule oliwad teinud. Aga et seesinane ütlemine üsna wale on, saab lugeja jutu lõpetusel kuulda. Mulle enesele nii hästi kui lugejale kahjuks ei wõi ma kirja põhja peale midagi pikemalt nende wanast põlwest tunnistada. Aga kui seda tohime uskuda, mis wanarahwa ennemuiste jutt neist awaldab (ja üsna tühjaks ei tohi neid jutusi ial panna, sest kui ka ei mitte oopis, näitawad nad tükalti tõsised), siis leiame, et nende esiwanemad sealt poolt wälja oliwad tulnud, kust päike iga hommiku tõuseb. Nimelt kiidab wana ennemuistine jutt, et kõige kuulsamast tarkade sugust maailmas Kilplaste esiwanemad oliwad sündinud; sellepärast siis, kuda ülemal targas sõnas kuulsime, nende kuulsa esiwanemate wiisakad kombed ja kõrge tarkus nende külles sigines. Kirja sõnumid mööda on teatawal, mis tänamata Hommiku maa rahwas wanal ajal tarkade wastu olid olnud, et kui neile õnne korral surma ei tehtud, neid omalt maalt siiski wälja ajasiwad, sest wõib hõlpsalt äramõista, et sarnasel kombel ka Kilplaste esiwanemad omalt maalt oliwad wälja pillutatud. Et nende sugu mitte neist halwemaist tarkadest ei wõinud olla, seda tunnistawad nende järel jäänud tööd ja teud igas kohas. Sest nende järel tulewas põlwes Kilplastes, kellest meie jutt edespidi saab rääkima, on awalikuks läinud, mis ülewal kuulutatud tark sõna nii hästi kui üks teine sarnane wana sõna ütleb: Ega käbi kännust kaugele ei kukku. Kilplased tõusid oma suguisade sarnases tarkuses ja mõistuses. — Aga pikemalt ütleb üks tark sõna: Kahju õpetab mehe kawalaks, ja üks kass, kes korra oma karwu oli kõrwetanud, kardab tuld. Nõnda oliwad ka Kilplased omas suures tarkuses ettewaatlikult selle eest hoolt kannud, et nad teistkorda seeläbi oma maad ära ei kautaks, kui üksnes teiste inimeste kasuks ja tuluks oma tarkust tarwitaksiwad. Sellest peab armas lugeja sedamaid pikemalt ja laiemalt teadust saama.