Tukk

Proosa

Aga kui tädi Ada jäi üksi, oli ta liiga erutatud selleks, et uinuda. Ärgu tulgu talle keegi selgeks tegema, et siin tema toas pole käinud ühtki võõrast. Ta süütas rahustuseks sigareti. Siis võttis ta peegli, et vaadata, kas üleelatud hirm pole jätnud jälgi ta näkku.

Ning siis nägi ta seda. See külaskäik oli jätnud oma jälje! Tal oli nüüd hoopis uus soeng. Terve suur juuksetutt oli ära lõigatud. Talle oli äkitselt tekkinud väike pikantne pooltukk.

Ta põrnitses jahmunult peeglisse, kuid siis levis üle ta näo pikkamööda leebe naeratus. Keegi - ei tea küll, kes see võiks olla? - oli olnud küllalt hull, et tungida keset ööd majja ainuüksi selleks, et saada endale üht lokki tema juustest!

Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Sinisukk 2009, lk 243

Kohe, kui issi oli magama jäänud - ta jääb alati magama, kui telekast tuleb lastesaateid -, tõin ma köögisahtlist käärid ja hakkasin oma tukka ära lõikama.

See oli väga keeruline töö, aga päris tore ka. Otsustasin hakata suureks saades juuksuriks, sest siis võiksin lõigata teiste inimeste juukseid täpselt nii, nagu ise tahan.

Kui emme koju tuli ja mind ja mu uut soengut nägi, naeratas ta algul ainult ja ütles: "Tere, kallikene!" Kohe varsti tuli aga välja, et ta naeratas ainult sellepärast, et tal ei olnud prille ees. (lk 30)

Kristiina Kass, "Uusaasta paugutamine", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013