Rosin

Rosin on kuivatatud viinamari.

Proosa

"Ja kui see nimi tõesti nii ilus on, nagu sa kiidad, siis kutsume sind pidusse kah."

"Ah soo. Einoh, pidusse ma tulen küll, aga ütle, mis seal süüa antasse? Kas sülti kah tehasse?"

"Jah, jah. Sülti tehasse ja... vorsti ja... praadi ja..."

"Kas rosinatega saia kah tehasse?"

"Tehasse küll."

"No vaata," Toots võtab Kiire pintsaku nööbist kinni, "siis ütle neile, et nad õige palju rosinid panevad, nii palju, et rosin rosina küljes kinni on. Muidu otsi teisi mööda saia taga ja urgitse noaotsaga nagu narr, ennegu mõne kätte saad. Minu ema pragab iga pühade aeg, et justku koid on saiad ära ajanud, aga kas see minu süü on: pangu rohkem rosinid sisse, küll siis saiad terved seisavad."

"Ma lasen rosinid panna nii et mustab, ütle aga nimi ära." (lk 141)

[Imelik ja Tõnisson:] "Vast ehk saab siin kah suppi keeta. Ostame homme veikse pajakese või kastruli ja hakkame keetma. Ministeeriumikoolis keetsime tihtipeale rosinasuppi."

"Rosinasuppi? Mis asi see on?"

"Mis seal’s on? Aja piim keema, pane rosinad sisse, keeda veel natuke - ja valmis. Väga hea on."

"No kas soola kah pannakse?"

"Mine ikke, kesse’s rosinasupile soola paneb. Siis peaks kohvile ja teele kah soola panema."

"Noh, kohv ja tee on teine asi. Aga siis ta ikke üks lurr on, see rosinasupp, ega tast siis ikke kõhutäidet ei saa. Mina niisukest ei taha, minule on kõige parem, kui nii... peris kartuli- või kapsasuppi saaks. Siis pane ikke tublisti soola sisse ja litsu kere täis - ja tead, et oled saand. Ja kus, rosinad on ju kallid, kes neid jõuab osta." (lk 166)

Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006

Rosinaid, mida meile lapseeas keelati, kohtleme eluaeg, nagu ei tohiks meil neid olla.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117

Jänkukaka oli, nagu Vimes tähele pani, umbes šokolaadirosina mõõtu - mõte, mis viis ta silmapilkselt tagasi noorusaega: siis ostis ta alati, kui natuke sularaha sai - kunagi mitte päris seaduslikul teel - , mõne viletsa varietee pileti, tagasisaadud müntide eest aga paki rosinaid šokolaadis. Keegi ei teadnud ega tahtnud ka oletada, mis elukad pinkide all ringi sibasid ja krabistasid, aga kõigile sai varsti selgeks väga oluline reegel: kui šokolaadirosinad maha kukuvad, on väga tähtis, et sa neid üles korjama ei hakkaks! (lk 173)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Kogu Lõpmatuse rahvas peab kõrget külalist tervitamas olema, pühapäevariided seljas ja jällegi lillekimbud käes (nagu saabuks too mitte Linnu-, vaid Lilleriiki), samuti kandikud ja korvid kõigi Lõpmatuse mere ja maa andidega nagu soolatud siia- ja lõhekala, hahamunad ja rosinasai. Sest rosinadki on loomulikult mereand: tulnud randa ühel tormisel ööl, kenasti veekindlas kastis, täitsa ära ligunemata, või kui, siis vaid veidi soolakad, aga kas see polegi siis huvitav maitse, mis Kõrgele Külalisele meelde jääb: soolakas rosinasai? Sest üleüldse on Lõpmatuses kõik toidud kas tulisoolased, väga soolased või vahel harva ka lihtsalt soolased.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 72

Luule

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

Heiti Talvik, "Simmanil" [1924] kogus "Palavik" (1934)