Mikk Sarv

Mikk Sarv, 2008.

Mikk Sarv (10. august 1951 – 6. aprill 2018) oli eesti rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu aktivist, roheline poliitik, helilooja, saatejuht, näitleja ja koolitaja. Mikk Sarv tõi eesti keelde terminid "õuesõpe" (inglise outdoor learning), "elurikkus" (biodiversity) ja "mõnus minek" (sustainable development) 2005. aastal, "õhinapõhine" 2010. aastal ja sõna "räst" diagonaalristi ehk andrease risti ehk saltiiri vastena 2013. aastal.

• Sügavalt südamest tulev kahetsus jõuab pärale alati, isegi siis, kõnelda oma lemmikpuule, kivile, merele, maale või taevale. Taoline tahapoole vaatamine ja rahu tegemine on vajalik alati, kui midagi musta möödunust endast märku annab ja kõnetab. Samas ei tohi mineviku valusid ikka ja jälle torkida. Mis olnud, see olnud.
• Muistse ülekohtu tänapäeva toomine hädaitkuna seitsmesaja-aastasest orjapõlvest, küüditamisest ja okupatsioonidest kannab ja loob valu edasi. Kordades olulisem sellest on oma võiduloo ülerääkimine ikka ja jälle. Villem Reimann sõnastas 1916. aastal Eestimaa orjusest vabastamise 100. aastapäeva kõne pealkirjaks "700 aastat kultuuritööd", kirjeldades kultuurilisi ja tehnilise uuendusi, millega meie rahvas nende aastate jooksul kokku puutus ja millest õhinal õppust võttis. Nendeks olid vesiveskid, müüriladumisoskused, uued aed- ja köögiviljad, mis kloostrite kaudu meie esivanemateni jõudsid ning muud. Villem Reimanni ajaloonägemust kokku võttev kõne oli tõeline võidulugu, jutustus toimetulemisest ja hakkamasaamisest kõige kiuste.
• Võidulugu ununeb, kui me seda ise ikka ja jälle üle ei jutusta. Meist igaühel, igal perel, suguvõsal, külal, linnal, ettevõttel ja ühendusel on oma võidulugu, mis vajab uuestirääkimist. Võidulugu pääseb mõjule, kui hädaitk on itketud, kahetsetud, tänatud, andestatud ja andeks palutud. Siis on süda puhas ja hääl võimas võidulool kõlada laskmiseks. Möödunud aegade võidulood on talletatud muuseumitesse ja arhiividesse. Kuid selleks, et need jätkuvalt toimiksid, tuleb neid järjepidevalt uuesti rääkida.
  • "Hädaitk ja võidulugu", Mikk Sarve blogi, 28. detsember 2012

• Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
  • "Pimenemise lävel", Mikk Sarve blogi, 29. september 2012

• Tartu on meie vaimse iseolemise kantsiks. Siit sai alguse emakeelne kesk- ja kõrgharidus, siin kirjutati alla rahuleping, mis tagas meie riikliku iseseisvuse. Eesti Üliõpilaste Selts Tartus andis meile rahvuslipu ja algatas muuseumihoone ehitamise sajand tagasi. Muistsete pühapaikade Toomemäe ja Emajõe ümber tekkinud linn on paigaks, kuhu koguti kokku meie vaimuvara ja kus see ka meie vaimse iseseisvuse tagamiseks Eesti Rahva Muuseumi ruumides kasutatav peab olema.
• Tartu on kummaline paik meie maal. Nädalapäevad tagasi koolitusel osalenud noormehed Tallinnast tulid Toomemäelt õpiülesannet täitmast tagasi tõdemusega, et kõik tartlased on imelikud. Imelik tähendab ka imelist, ebatavalist. Ja tõepoolest, vaadates viimase aastatuhande arenguid Taaralinnas ei saa olla kahtlust selles, et see paik on kõike muud kui tavaline.
  • "Meie vaimse iseseisvuse kants", Mikk Sarve blogi, 4. aprill 2012

• Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
  • "Mõnu ja ülisuutlikkus", Mikk Sarve blogi, 3. september 2010

• Lõpuks on oluline veel peatuda sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljeks on kohanimed ning inimeste jaoks olulised ja väega paigad maastikus. Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema väge ja ilu. Kogu imetlusevägi jääb linnaseinte vahele ja sisse, inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa erinevate paikade väge.
  Randade puhastamine võsast ja pilliroost, pühapaikade korrastamine, allikate puhastamine on väike osa neist tegemistest, kus inimene ja maa üksteiselt väge saavad ja uut väge loovad.
  • "Ökoloogiline jalajälg...", Mikk Sarve blogi, 2. jaanuar 2010

• Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega. (lk 24)
• Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli. Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine. (lk 32)
• Maailm on mõnus, kui ümber on palju hea meelega inimesi. Sellepärast tulebki pidevalt teha nii palju head meelt kui vähegi võimalik. (lk 227)
  • "Sõna jõud", Tallinn: Pilgrim, 2012

• Kuu on tihti lummavalt ilus, tõustes või loojudes silmapiiri lähedal, särades täiskuuna kõrgel taevas külmadel talveöödel või liikudes madalal taevaserval hiigelsuurena jaanipäeva aegu. Tegelikult pole Kuu vaatlemine sugugi lihtne, kuna ta nähtavus muutub pidevalt nii ühe kuu jooksul kui ka aasta ringi, näiteks paistab noorkuu õhtuti läänetaevas pärast päikseloojangut, talvine päike madalal silmapiiril. Vanakuu paistab aga hommikuti idataevas päikesetõusu eel ja järel.
  • "Kuu", Tallinn: Varrak, 2015

Välislingid

• Mikk Sarve blogi