Mine sisu juurde

Maandus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Igatahes köitis talu praeguste omanike paar mind sel hetkel enam. Naine oli prullakas brünett. Erkroosa ja must-kuldset triipu plink kahar maitsetu rõivatükk, mida nüüd kantakse, poole reieni avatud nööbiliistuga (kusjuures reis oli parasjagu päevitanud), ning jalad mõnusasti platvormtallaga rihmikuisse kängitsetud. Lohukesed ja mõistatuslikud naeratused, ühesõnaga, nägus nai­suke. Keda härra jõuetu raevuga piidles. Need kaks müüsid sel­leks, et hõlpsamini lahku minna, see oli niisama selge, kui on sel­ged praegused täiskuuööd. Iga kord, kui taotlesin nende soostumist müügilepingu teatud sättega, pöördus naine oma tulevase eksabi­kaasa poole armsa mossituse ja taasleitud leebusega. Kuigi mees näis esimesena abielu rikkunud olevat, oli ta ise ka kindlasti sarve­kandja. Enesestki mõista üsna kurvalt. Tema asemikku (kes oli kindlasti olemas) kujutasin hästi ette, üks neid tublisid heasüdamlikke mehi, kes oskavad naisterahvast maandada. Kas naised üldse enamat nõuavad? Selle üle ma aru peangi. (lk 11)