Kogukond
Ilme
Proosa
[muuda]- [1934:] Niihästi fašistlikus Itaalias, Nõukogude Venemaal kui ka Hitleri Saksamaal voogab jõuliselt kohuse- ja õnnetunne sulandumisest kogukonda. Valitsuse propaganda õhutab seda tugevalt, kuid selletagi näib mulle selge, et see on psühholoogiline voolus, mille allikad peituvad sügavamal kui võimulolijate omakasupüüetes. (lk 326)
- Emily Greene Balch, cit. via: Mercedes Moritz Randall, "Improper Bostonian: Emily Greene Balch, Nobel Peace Laureate, 1946", Twayne Publishers, 1964.
- Teatavaid asju võib omaks pidada küll – on selge, et üks inimene või kogukond ei saa endas sisaldada kõike. Ta sisaldab endas mingisuguseid jõujooni. Aga teisalt, ei pea väärtustama midagi ainult selle pärast, et see on omane "minule". Ainult "oma" väärtustamine ja kõige võõra vaenamine ongi "põlguse aktivism", mis on näiline radikaalsus, mis ei jõua tegelikult kuigi sügavale.
- Jättes kõrvale kogu filosoofilise tausta, mis neil mõistetel on, ütleks ma praegu nii, et vabadus ja võrdsus minu jaoks ei vastandu. Mis puutub vabadusse, siis tajun seda sellisena, nagu oli kreeklaste eleutheria – et saab teha asju omamoodi. Vabadus ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. Neoliberaalse individualismi puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama hoolimatusega ja siis ongi nii, et näiteks sõnavabadus tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid sõnu, rääkida ükskõik millist jama ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et kogukond saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.
- Ilma võrdsuseta inimestevahelised sidemed lihtsalt lagunevad ja kogukond puruneb. Ütleme nii, et kui esmane on kogukondlik vabadus (ja indiviidi vabadus mitte ei allu sellele, vaid tuleneb sellest), siis võrdsus ja õiglus toetavad alati vabadust, kuna tänu sellele püsivad kogukondlikud sidemed hästi koos.
- Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased Postimees, 31. jaanuar 2019
- Nende meelest kirik või koolimaja - seda laadi elukondlik rajatis, pigem "hoone" kui suur onn tänu telliskonstruktsioonile ja neljakandilisele kujule, mille kohta Bam oli kord loengu pidanud ("Aafrika külaarhitektuuri vajadused ja vahendid"). Mitte iga kogukond ei saanud endale lubada plekktorni või teravatipulise katusega väliseeskoda, mille olid ette kirjutanud esimesed misjonärid - ilmselt ei saanud Jumal musta mehe ümaras majas elada. (lk 102)
- Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010
- Ühele tähistab see [kogukondlikkus] midagi maavillast – taasiseseisvumise järjepidevuse loogika vaimus alanud, aga ikka veel Eesti maaelu päästvate külades tegutsevate sädeinimeste pingutusi. Teisele nüüdisaegse poliitilise reaalsuse ühte võimalikku episoodi, õhema riigi ummikseisus halduskorralduse päästerõngast, tuleviku kohalikku elu puudutavate teenuste subjekti. Kolmandale elustiiliinimesi, geograafiliselt piiritletud sõprusringkondi tihedalt asustatud aladel. Neljandale ruumiliselt harali paiknevaid, kuid võrgustunud ökokogukondi kogu maailmas jne. Lihtsustatult tähendab kogukonnana toimimine kohalikku aktiivsust, misjuures kohalikkuse määratlus on määrav, sest oma vahendite valikul on ka Eesti kogukonnad translokaalsed, toetudes näidetele ja eeskujudele teistest maailma kohalikest liikumistest.
- On päris huvitav näha, mis muutusi toovad need poliitilised jõud, kes on valinud oma agenda aluseks kogukondlikkuse, märkamata, et kogu kogukondlikkuse teema ise on problemaatiline. Enamasti ei reageeri kodanikuühendused neoliberaalse kapitalistliku korra kitsaskohtadele ja seavad enese olemasolu eesmärgiks parandada elukeskkonda, piirkonna turvalisust ja kaitsta selle miljööd ning kohalikku pärandit (st rõhutada ning kaitsta juba eksisteerivaid, kohalikke väärtuseid, isegi privileege). Arengukavad ja strateegilised dokumendid võivad näha kogukonda oma pädevuse piiridest teadlikuna või sidusa ühiskonna edasiviijana, aga ausalt, ma ei ole kindel, kas usalduse ja suhtluse puudumine seoses avaliku sektoriga peaks noori inimesi üldse kogukondadega liituma motiveerima.
- Keiti Kljavin, "Kiri kolleegiumilt: Keiti Kljavin" Müürileht, 6. oktoober 2015
- Tabu on spontaanne kodeerimispraktika, mis paneb maksma ruumilisi piire ja füüsilisi ning verbaalseid märguandeid hõlmava sõnavara, et ohustatud suhete ümber kaitsevalle rajada. Tabu määratleb spetsiifilised ohud, mida toob kaasa koodi rikkumine. Mõned taburikkumisega kaasnevad ohud põhjustavad häda vahettegematult, üksnes kokkupuute kaudu. Kardetav nakkus laiendab ühest taburikkumisest johtuvat häda tervele kogukonnale. (lk 28)
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015
- Kuigi põhjuseks, miks hukkamisi veel mõned sajandid tagasi avalikult täide viidi, oli õigusrikkuja alandamine, valitsejate soov näidata oma võimu ning hoiatada inimesi, et reetmise korral ootab neid sarnane saatus, siis tegelikult oli hukkamistel ka meelelahutuslik ja kogukondliku kokkutulemise aspekt.
- Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023
Kirjandus
[muuda]- Giorgio Agamben, "Tulevane kogukond; Vahendid ilma eesmärgita", tlk Maarja Kangro, Eesti Keele Sihtasutus, 2015