William Lewis Stern

William Lewis Stern

William Lewis Stern (29. aprill 1871 – 27. märts 1938) oli juudi päritolu Saksa psühholoog, intelligentsuskvoodi ehk IQ kasutuselevõtja, isiksusepsühholoogia ja intelligentsuspsühholoogia pioneer.

Teda peetakse intelligentsuskvoodi ehk IQ mõiste loojaks, mida hiljem kasutasid Lewis Therman ja teised teadlased IQ testide väljatöötamisel, mis põhineb Alfred Binet' tööl. Stern on saksa kirjaniku ja filosoofi Gunther Andersi isa.

1897. aastal leiutas Stern helikõrguse variaatori, mis andis võimaluse uurida inimese heli taju enneolematul moel.

Elukäik

Stern sündis Berliinis, ta on kuulsa Saksa-juudi reformi filosoofi Sigismund Sterni pojapoeg. 1893. aastal sai Stern doktorikraadi psühholoogias Berliini Ülikoolis, kus ta õppis Hermann Ebbinghausi käe all. Ta oli aastatel 1897–1916 Breslau Ülikoolis õppejõud. 1916 määrati ta psühholoogiaprofessoriks Hamburgi Ülikoolis, 1933 sai temast psühholoogiainstituudi direktor. Stern kui juut tagandati oma ametikohalt pärast Hitleri võimuletulekut. 1933. aastal emigreerus ta Hollandisse, seejärel siirdus aga Ameerika Ühendriikidesse, kus ta määrati lektoraadiks ja professoriks Duke’i Ülikooli. Ta õpetas Duke’is kuni 1938, mil teda tabas südameatakk ja ta suri.

Ta oli abielus Clara Joseephyga, kes oli erialalt psühholoog. Neil oli kolm last: Hilde, Eva ja Günther, viimasest sai samuti esseist ja mõtleja.

Sterni peeti oma aja juhtivaks noorte psühholoogiks ja üheks tähtsamaks autoriteediks individuaalsete erinevuste psühholoogias. Stern tutvustas võimalusi, kuidas testida intelligentsust ehk teha kindlaks intelligentsuskvoot (IQ). Sterni filosoofiat on välja toodud mitmetes mahukates raamatutes ja seda on nimetatud personalismiks.

Teda on tsiteeritud hollandikeelses raamatus "De levende Onderneming" ("The Living Company"), mille autoriks on Arie de Geus, kes kasutab Sterni filosoofiat, seletamaks teatud firmade pikaealisust ja läbilööki nagu Shell Oil ja Mitsubishi.