Walter Norman Haworth
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Walter Norman Haworth | |
|---|---|
 Sir Walter Norman Haworth | |
| Sündinud |
19. märts 1883 Chorley, Suurbritannia |
| Surnud |
19. märts 1950 (67-aastaselt) Birmingham, Suurbritannia |
| Haridus |
Manchesteri Ülikool Göttingeni Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | orgaaniline keemia |
| Tuntumad tööd | sahhariidide ja C-vitamiini uurimine |
| Tunnustus | Nobeli keemiaauhind (1937) |
Sir Walter Norman Haworth (19. märts 1883 Chorley, Suurbritannia – 19. märts 1950 Birmingham, Suurbritannia) oli inglise keemik, Nobeli auhinna laureaat.
Ta on edendanud orgaanilise keemia arengut. Tema panuseks loetakse selliste optiliselt aktiivsete suhkrute nagu maltoos, tsellobioos, laktoos, gentobioos, melibioos, gentianose, raffinoos, tselluloos, glükogeen, inuliin, tärklis, xylan jpt struktuuri kindlaksmääramist ning sellealaseid uurimistöid.[1][2]
Ta pälvis 1937. aastal süsivesikuid ja C-vitamiini käsitlevate uurimuste eest Nobeli keemiaauhinna. Samal aastal sai keemiaauhinna ka Šveitsi keemik Paul Karrer.
Haridus- ja tööeluseiku
[muuda | muuda lähteteksti]Haworth töötas mõnda aega isa juhitavas Rylandsi linoleumivabrikus, kuid alustas vanemate vastuseisust hoolimata keemiaõpinguid Manchesteri ülikoolis. Filosoofiadoktori kraadi omandas ta Göttingeni ülikoolis, tema õpetajaks oli Otto Wallach.
1912. aastal pidas ta loenguid Saint Andrewsi ülikoolis Šotimaal, seal asus ta lähemalt uurima ka süsivesikute keemiaga seotut.
1915. aastaks töötas ta välja suhkrute töötlemise meetodi, mida tänapäeval tuntakse Haworthi metüülimismeetodina (inglise keeles Haworth methylation).
Esimese maailmasõja ajal organiseeris ta Saint Andrewsi ülikooli laboratooriumides kemikaalide ja ravimite tootmise.
1925. aastal määrati ta Birminghami Ülikooli keemiaprofessoriks.
1933. aastal tegeles ta koos Edmund Hirstiga C-vitamiini optilise ja isomeerilise struktuuri koostamisega Albert Imre Szent-Györgyi poolt saadetud vesilahustuva C-vitamiini ehk heksuroonhappe näidismaterjali põhjal. Samal aastal teatas ta, et koos Hirstiga õnnestus tal C-vitamiini sünteesida. Haworth ja Szent-Györgyi soovisid molekuli, mille struktuuri Gordon Cox röntgendifraktsiooni abil kinnitas[3], selle antiskorbuutsete omaduste tõttu ümber nimetada askorbiinhappeks[4] ning kinnitada formaalseks keemiliseks nimetuseks L-askorbiinhape.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1928 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks
- 1937 – Nobeli keemiaauhind
- 1947 – rüütlikslöömine (Knight Bachelor)[2]
Publikatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]- The Constitution of Sugars (1929)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ C. Claude Silbert Hudson, Sidney M. Cantor, ADVANCES IN CARBOHYDRATE CHEMISTRY, Volume 6, lk 7–8, 1951, Academic Press, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
- ↑ 2,0 2,1 Nobel Lectures Chemistry (1922–1941), lk 431–432, 1999, World Scientific Publishing, ISBN 981-02-3406-6, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
- ↑ Sissekanne veebilehel www.rsc.org (vaadatud 25.06.2013)
- ↑ Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 12, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 20.06.2013)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Norman Haworth – Nobel Lecture: The structure of carbohydrates and of vitamin C".Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 10 Jul 2013. Veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
