Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978
Vabadussõja veteranide ülendamine 28. novembril 1978
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint ülendas Vabadussõja alguse 60. aastapäeval, 28. novembril 1978, elusolevaid Vabadussõja veterane. Ülendamine ei olnud kooskõlas 1938. aasta Ohvitseride teenistuskäigu seadlusega ja seda kritiseeriti pagulasühiskonna poolt.
Käskkirja originaaltekst
[muuda | muuda lähteteksti]EESTI VABARIIK
Vabariigi President
Käskkiri Nr.1
Alus: §§ Ps. 39, 129 ja 144
28 novembril 1978 a. täitub 60 aastat võiduka Eesti Vabadussõja algusest, mil N. Vene väed tungisid Eesti piiridesse. Eesti noored ja vanad tõusid vabaduse ja enesemääramise õiguse kaitseks. Nende meeste vereohvrite ja sõdurite kangelasliku võitlusvaimu toel, Eesti rahva demokraatlikel juhtidel õnnestus kindlustada iseseisev Eesti Vabariik.
Kakskümmend aasta möödumisel N. Vene, kelle vastu Eesti rahvavägi 1918-20 aastatel võidukalt oli sõdinud, tungis taas ülekaaluka relvajõuga Eesti Vabariigi piiridesse rahulepingut ja teisi kokkuleppeid murdes, rahvusvahelist õigust hüljates annekteeris Eesti Vabariigi, okupeeris maa ja röövis rahvalt tema enesemääramise õiguse.
Iseseisev Eesti Vabariik ja selle põhiseaduse pärane Valitsus püsivad praegu juriidiliselt edasi, vaatamatta, et maa on okupeeritud. Vabaduse ja riikliku iseseisvuse mõte, mis Eesti rahva ajaloos püsinud, lõi Eesti Vabadussõjas meie rahva hulgas jõuliselt leegitsema, arenes ja süvenes iseseisvas Eesti Vabariigis, sai tuleristsed 2-es maailmasõjas, elab murdmatult edasi kannatavas okupeeritud Eestis ja paguluses, et olla valmis, kui saabub aeg uueks võitluseks relvaga. Meie ei võidelnud, ega võitle ei au, ei vara ega ahnuse pärast, meie võitleme ainult vabaduse pärast, millest ükski õige mees ei loobu isegi eluhinnaga.
Mida kaugemale ajaliselt nihkub Eesti Vabadussõda, seda enam tajuvad eestlased selle heroilisust, selle suurust ning püsivat väärtust. Meile jääb igavesti pühaks nende sangarite mälestus, kes lahingu väljadel andsid oma elu Eesti rahva vabaduse eest.
Mälestame ka neid võitlejaid, keda meie hulgast on vahepealsetel aegadel kutsutud ära, või kes on hukkunud ebainimlikes tingimustes N. Vene hävituslaagreis ja vangikongides.
Eesti Vabadussõja alguse 60. aastapäeval on elusate hulgas vaid veel vähene hulk auväärses vanuses olevaid Vabadussõja veteraane. Eesti Vabariigil, praegustes oludes eksiilis, selle Valitsusel ja vabadel kodanikel pole midagi materjaalset neile anda peale suurima lugupidamise ja austuse.
Sügavalt austades Eesti Vabadussõja veteraane, poolt ülesnäidatud kangelasmeelsust, võitlusindu Eesti Vabariigi loomisel ülendan, Eesti Vabariigi Presidendile või Peaminister, Vabariigi Presidendi ülesandeis tegutsevale, kuuluva eriõiguse alusel, Eesti Vabadussõja alguse 60 aastapäeva puhul, kõik veel 28 november 1978 a. elusolevad, Eesti Vabadussõjast, 1918-20, osavõtnud sõdurid, allohvitserid ja veeblid ohvitserideks, lipniku aukraadis ja kõik ohvitserid ühe auastme võrra kõrgemale - viimasest ülendusest kuni koloneli (resp. mereväe kapteni) auastmeni.
Need ülendused kehtivad ka Eesti Vabadussõjast osavõtnud välismaalastest veteraanide kohta (soomlased, taanlased, rootslased ja teised).
Isikud, kes on tegutsenud, või võidelnud 1918 a. loodud demokraatliku Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu, olnud riigi reeturid, samuti need, kes on seaduse päraselt kohtulikult karistatud kriminaalkuritegudes, ei kuulu auastmes ülendamise otsuse alla.
Sellest tulenevaid küsimusi, samuti soovi korral nõutavaid kirjalikke tunnistusi, käesoleva, auastmetes ülendamise asjus, korraldab Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis - sõjaministri kantselei.
Õnnitlen kõiki auülenduse saajaid!
Teie sangari meel ja isamaalik tegu 1918-20 a. EESTI VABADUSSÕJAS jäägu igavesti eeskujuks Eesti rahva järgmistele põlvedele!
28 novembril 1978 a.
EESTI VABARIIGI nimel:
Tõnis Kint,
Peaminister
Vabariigi Presidendi ülesandeis.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kint ülendab kõik Vabadussõja veteranid. Eesti Päevaleht, 2. detsember 1978, nr 91, lk 8
- Tõnis Kint õiendab. Eesti Päevaleht, 9. detsember 1978, nr 93, lk 10