Thomas More

Sir Thomas More (ladinapäraselt ka Thomas Morus; tõenäoliselt 7. veebruar 1478 London – 6. juuli 1535 London, Tower) oli Inglismaa poliitik, filosoof ja kirjamees, kelle tuntuim teos on "Utoopia". Filosoofina on ta tuntud renessansi humanismi mõttevoolu esindajana.

Aastatel 1529–1532 oli More Inglismaa lordkantsler ning juba varem kuulus ta kuningas Henry VIII lähimate kaastöötajate ringi. Suhted kuningaga halvenesid, kui too otsustas Rooma kirikust lahku lüüa ning rajada anglikaani kiriku. Et More jäi Rooma paavstile avalikult truuks ja vastandus sellega kuningale, siis ta hukati. 1886. aastal kuulutati ta katoliku kiriku poolt õndsaks ning 1935. aastal ka pühakuks.

Elukäik

Thomas More sündis Londonis Milk Streetil. Tema isa oli tuntud jurist John More, ema aga kaupmehetütar Agnes Graunger. Thomas oli vanuselt pere teine laps ja vanim poeg. Thomas More õppis Londonis St. Anthony (püha Antoniuse) koolis ning seejärel oli 1490–1492 Canterbury peapiiskopi ja Inglismaa lordkantsleri John Mortoni paaž. Hariduslembese Mortoni toel astus More 1492 Oxfordi ülikooli, kus ta õppis nii kreeka kui ka ladina keelt. Kuid juba 1494. aastal siirdus ta isa kutsel tagasi Londonisse, kus ta kuni 1502. aastani õppis õigusteadust. 1503–1504 viibis More ilmikuna Londoni-lähedases kartusiaanide kloostris, kuid otsustas siiski mungatõotust mitte anda.

1504. aastal valiti ta Inglise parlamenti ja 1505. aastal abiellus ta Jane Coltiga, kellega ta sai neli last: Margareti, Elizabethi, Cicely ja Johni. More oli hoolitsev perepea, kes pööras palju tähelepanu oma laste, ka tütarde, aga ka esimese naise haridusele. Tema tegevus naistele hariduse andmise vallas oli eeskujuks ka teistele kõrgklassi peredele. More'i vanimast tütrest Margaretist sai kirjanik ja tõlkija ning ta abiellus William Roperiga, kes pani kirja More'i eluloo. Pärast oma esimese naise Jane'i surma 1511. aastal abiellus More lesknaise Alice Middletoniga, kellega ta lapsi ei saanud. Küll aga sai More'ist Alice'i esimesest abielust sündinud tütre Anne Cresacre'i hooldaja, kes hiljem abiellus More'i poja Johniga.

More'i poliitiline karjäär läks alates 1510. aastat ülesmäge: sel aastal valiti ta teist korda parlamenti ning ta sai ka Londoni alamšerifiks, üheks linna kõige tähtsamaks kohtuametnikuks; viimases ametis paistis ta silma aususe ja kohusetundlikkusega. 1514. aastal sai ta kuninga Salanõukokku ning asus kuninga heaks täitma mitmesuguseid, peamiselt diplomaatilisi ülesandeid. Tänu kuninga lähikonda tõusmisele hakkas More tihedalt läbi käima ka kardinal Thomas Wolseyga, Inglismaa toonase juhtpoliitikuga. 1521. aastal löödi More pärast keiser Karl V-ga kohtumist ja olulise diplomaatilise ülesande täitmist rüütliks, samuti sai ta alamvarahoidja ametikohale. 1523. aastal valiti More aga kardinal Wolsey soovitusel parlamendi alamkoja esimeheks. 1525. aastal täitis More Cambridge'i ja Oxfordi ülikoolide asekantsleri (High Steward) kohta ning temast sai ka Lancasteri hertsogkonna kantsler.

1529. aastal, pärast Thomas Wolsey tagandamist, sai More'ist Inglismaa lordkantsler. Riik oli tõsises poliitilises kriisis, sest kuningas Henry VIII soovis abielulahutust, mis ähvardas Inglismaa kiriku Rooma paavstivõimust eraldada. More kui põhimõttekindel katoliiklane püüdis seda vältida, samuti üritas ta oma kantsleriajal peatada protestantluse levikut. Kuid kui parlamendis võeti 1532. aastal vastu mitmed kirikuvastased sätted ning esile kerkis selgelt protestantlike vaadetega Thomas Cromwell, otsustas More tagasi astuda, tuues põhjuseks terviseprobleemid. Tema asemel asuski Cromwell Inglismaa poliitikat suunama.

1534. aastal vastu võetud supremaadiseadusega (Act of Supremacy) kuulutati kuningas Henry VIII Inglismaa kiriku peaks ning kõiki inglasi sunniti seda tunnustama. More kui veendunud katoliiklane leidis aga, et ta ei saa seda teha ning seetõttu vangistati ta sama aasta 17. aprillil. Ta veetis üle aasta Toweris vangistuses, mille jooksul Thomas Cromwell püüdis teda korduvalt veenda vannet andma. 1535. aasta 1. juulil algas tema üle kohtuprotsess, kus ta leiti reetmises süüdi olevat ja talle määrati surmanuhtlus. Esialgu pidi ta surema poomise, uputamise ja neljakstõmbamise teel, kuid kuningas asendas selle pea maharaiumisega. Enne surma kuulutas More, et ta sureb kuninga hea teenrina, kuid Jumal on tema silmis siiski esimene. More'i hukkamine kutsus esile paljude Euroopa õpetlaste ja riigimeeste jahmatuse.

Pühakuks kuulutamine

1886. aastal kuulutas paavst Leo XIII Thomas More'i ja temaga samal aastal hukatud piiskop John Fisheri õndsaks ning 1935. aasta 19. mail kuulutas Pius XI mõlemad pühakuks. More'i mälestuspäev oli esialgu 9. juuli, alates 1970. aastast on see (samal ajal Fisheri mälestuspäevaga) aga 22. juuni. 2000. aastal kuulutas Johannes Paulus II More'i riigimeeste ja poliitikute taevaseks kaitsjaks. 1980. aastal nimetas ka anglikaani kirik More'i ja Fisheri oma pühakute hulka (Saintas and Heroes of the Christian Church), More'i mälestuspäevaks määrati 6. juuli.

Teosed eesti keeles

"Utoopia". Katkend II raamatust. Ladina keelest tõlkinud Ülo Torpats – Looming 1978, nr 2, lk 261–268, saatesõna lk 268–272: Enn Soosaar; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; sama katkend, millele on lisatud peatükk "Vastastikustest suhetest", sisaldub raamatus: "Renessansi kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 352–365, kommentaarid lk 678–679
"Utoopia". Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna: Riina Jesmin. Tallinn, Loomingu Raamatukogu 2002, nr 11/12, 144 lk; ISBN 9985853083

Kirjandus

Peter Ackroyd, "Thomas More'i elu" (The life of Thomas More). Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt. Varrak, Tallinn 2004, 408 lk; ISBN 9985309189

Välislingid

Cresacre More, Joseph Hunter, The life of Sir Thomas More, 1828, London, books.google.com/books
Vilja Kiisler, "Thomas More ja naised" (Peter Ackroydi raamatu "Thomas More'i elu" arvustus) – Sirp 11. märts 2005, lk 4–5