Telelavastus

Telelavastus on filmi- ja teatrikunsti vahenditega televisioonis loodud lavastus. Telelavastuste eelkäijateks on peetud teatrilavastuste teleülekandeid 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides, Jaapanis jm.

Spetsiaalselt televisioonile kirjutatud näitekirjanduse (telelavastuse aluseks olevate stsenaariumide/näidendite) kui omaette žanri sünni põhjustas televisiooni spetsiifikaga tööpraktika (filmikunstis kasutatava stsenaariumiga lähedane stsenaarium ja sarnased kujundisüsteemi loomise vahendid, mõlemas kasutatav videotehnika jm). Telelavastuste (mis põhinevad televisioonile kirjutatud stsenaariumil või kohandatud üksiknäidendil) eeskujul on hakatud looma ka kas algupäraseid või kirjanduslikel allikatel põhinevaid telesarju. Stuudiot või televisiooni allüksust, kus toodetakse telelavastusi, võidakse nimetada teleteatriks.

Telelavastused ja telelavastuste sarjad Eestis

Esimene eesti teleteatri etendus oli stsenaristi ja lavastaja Leo Martini "Nimekiri" Eduard Vilde samanimelise jutustuse järgi Eesti Televisioonis 1956. aastal. Aastatel 1956–1958 anti eetrisse ligi 20 omalavastust. Esimese algupärase telelavastuse "12 päeva puhkust" (1958, lavastaja Grigori Kromanov) stsenaariumi autor oli näitleja Jüri Järvet.

Esimene eesti lavastatud telesari on Cyril Northcote Parkinsoni "Parkinsoni seadus" I–VIII (1966, lavastaja Virve Aruoja).

Hillar-Vahur Peebu sõnul moodustas lavastuslik tegevus eraldi peatüki televisiooni neis toimetustes, kus see ei olnud põhitööks. Saadetes levisid sellised vormid nagu instseneeritud fakt ja instseneeritud kroonika, illustratsiooniks lavastatud situatsioonid pereelu- ja õigussaadetes või koguni katkendid näidenditest.

Eesti Televisiooni Teleteatri lavastajaid

• Virve Aruoja
• Ivo Eensalu
• Evald Hermaküla
• Tõnis Kask
• Ago-Endrik Kerge
• Virve Koppel
• Endel Koppel
• Grigori Kromanov

Vaata ka

• Telelavastuste loend

Kirjandus

• Hillar-Vahur Peep. "Teatrietendus televisioonistuudiost." – "Teatri aeg 1956–1958." ."