Teema ja reema
Teema ja reema tähistavad keeleteaduses lause teatestruktuuri elemente. Teema-reema liigenduses jaguneb lause teatestruktuur teemaks, mille kohta midagi teatakse, ja selleks, mida teema kohta teatatakse või teada saadakse, ehk reemaks.[1] Eristuse võttis esimesena kasutusele tšehhi keeleteadlane Vilém Mathesius ja laiema tuntuse omandasid mõisted Praha koolkonna kaudu.
Eesti keel
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keeles eristab teemat ja reemat sõnajärg, kus teema paikneb lause alguses ehk enne reemat. Normaallausetes on teema ühtlasi grammatiline subjekt ja tavaliselt ka tegevussubjekt, näiteks:
- Jaan ehitab suvilat.
Mittenormaallauseis vormistub teema määruse või sihitisena, näiteks:
- Jaanil on suvila.
- Jaani huvitab suvila.
Kuna teema väljendab teate tuntud osa ja reema tundmatut, on teema ja reema roll oluline lausete teatestruktuuri sidumisel tekstiks. Lausete teatestruktuurid seostuvad tekstis põhiliselt kaht moodi[2]:
- laused koonduvad teema tähenduse põhjal seotud rühmadesse, näiteks: Kass magas voodil. Ta oli seal juba tunde maganud. Kassid magavad üldse palju;
- laused ahelduvad nii, et lause teema on seotud eelmise lause reemas väljendatud sisuga, näiteks: Õue sõitis auto. Autost tulid välja kaks meest. Meeste näod olid mornid.
Mõnikord ei pea teemat enam uuesti täpsustama, kuna see selgub kontekstist, näiteks:
- Ma ärkasin täna vara. Pesin end ja sõin putru.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ M. Erelt, Eesti keele süntaks: Sissejuhatus. Öeldis. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid, 2013. § 19
- ↑ M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. § 630.