Poeem
|
See artikkel räägib kirjandusžanrist; muusika mõiste kohta vaata artiklit Poeem (muusika) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2006) |
Poeem on pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise žanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem.
Poeemid muutusid populaarseks romantismi ajal. Neid kirjutasid näiteks George Gordon Byron, Robert Burns, Heinrich Heine, Aleksandr Puškin, Mihhail Lermontov, Vladimir Majakovski, Justinas Marcinkevičius, Aleksandr Tvardovski.
Eesti kirjanduses on poeeme kirjutanud Betti Alver ("Lugu valgest varesest"), Kersti Merilaas ("Poeem Pärnu silgust"), Juhan Smuul ("Tormi poeg", "Järvesuu poiste brigaad", "Poeem Stalinile"), Agu Sisask ("Draakonilend"), Kivisildnik ("Poeem Putinile"), Ivar Sild ("Pealkirjata poeem"), Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste ("Tallinna vapipäeva poeem") jpt. Üks esimesi eestikeelseid poeeme oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi menukas Krimmi sõja teemaline regivärsiline poeem "Sõda. Wiru wana Lauliku kenam Kandle-lugu. Eesti-söbradele" (1854; 2. tr. 1861).
Sõna "poeem" kasutatakse vahel laiemas, ülekantud tähenduses, näiteks Anton Makarenko "Pedagoogiline poeem".
Terminit kasutatakse ka muusikas, näiteks sümfooniline poeem.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Endel Mallene, "Taaselustunud poeem" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 2, lk 65–69; ka raamatus: Endel Mallene, "Kriitiku päevik", Eesti Raamat 1973, lk 5–13
- Silvia Nagelmaa, "Eesti poeemikontseptsiooni kujunemisest" – Looming 1980, nr 6, lk 871–876
- Silvia Nagelmaa, "Poeem. Žanriteoreetilisi märkmeid" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 4, lk 191–198