Kultuurirevolutsioon

Stseen kultuurirevolutsiooni-aegsest balletist "Naiste punane rügement"

Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon (hiina keeles 无产阶级文化大革命, pinyin'is Wúchǎnjiējí Wénhuà Dàgémìng), lühendatult Suur Kultuurirevolutsioon (hiina keeles 文化大革命, pinyin'is Wénhuà Dàgémìng) või kultuurirevolutsioon (hiina keeles 文革, pinyin'is Wéngé) oli Hiina Rahvavabariigis aastatel 1966–1976 toimunud, Mao Zedongi kavandatud maoistlik sotsiaalpoliitiline kampaania, mis kasvas Hiina Kommunistliku Partei sisesest võimuvõitlusest punaseks terroriks, laiahaardeliseks sotsiaalseks, poliitiliseks, administratiivseks ning majanduslikuks kaoseks. Ametlikult oli tegemist Mao Zedongi ja tema toetajate kavandatud kampaaniaga, mille eesmärk oli vabastada Hiina "liberaalsest väikekodanlusest" ja jätkata "revolutsioonilist klassivõitlust". Üldiselt nähakse kultuurirevolutsioonis aga katset saada partei juhtimine tagasi Mao Zedongi kontrolli alla pärast katastroofilist "Suurt hüpet", mille tõttu oli Mao võim vähenenud Liu Shaoqi ja Deng Xiaopingi kasuks. Kultuurirevolutsioon viis Hiina Rahvavabariigi paari aastaga praktiliselt kodusõja äärele, andis suure hoobi haridussüsteemile, mõjus halvasti rahvusvähemustele ning kommunismi tingimustes niigi piiratud inimõigustele.

Mao kuulutas kultuurirevolutsiooni ametlikult lõppenuks 1969. aastal, kuid tegelikult lõppes see 1976. aastal, mil Mao suri.

Taust ja algus

Pärast "Suure hüppe" läbikukkumist ja selle ametlikku hukkamõistu esimees Liu Shaoqi poolt 1962. aasta jaanuaris langes Mao prestiiž ja mõjuvõim Hiina Kommunistlikus Parteis. Hakkas teravnema parteisisene poliitiline võitlus. Parteiaparaadis kujunes välja kaks mõjukat rühmitust: Deng Xiaopingi juhitud pragmaatikud (mõõdukad), kes tuginesid parteiorganitele ja pigem majandusarengule kui ideoloogiale ning Rahvavabastusarmee toetatud ja Mao Zedongi juhitud radikaalid. Opositsiooni tugevnedes hakkas Mao aastatel 1963–1965 kavandama rivaalide kõrvaldamist. Konkreetsed plaanid töötas välja Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee juures tegutsenud kultuurirevolutsiooni grupp, mida juhtis Mao viimane abikaasa Jiang Qing.

1962. aasta sügisel õnnestus Maol algatada sotsialistliku hariduse liikumine, mis rõhutas klassivõitluse jätkumist ka sotsialistlikus Hiinas ning sotsiaalsete vastuolude lahendamise primaarsust majandusliku heaolu ees.

Esimese olulise sammuna kõrvaldas Mao võimult ühe oma vihasematest kriitikutest, kaitseminister Peng Dehuai, kes tegeles partisanisõja taktikale apelleeriva Hiina Rahvavabastusarmee reformimise ja Nõukogude mudeli järgi moderniseerimisega. Tema asemele määratud Mao truu toetaja Lin Biao alustas Rahvavabastusarmee juhatajana Mao ideoloogia elluviimist, rõhutades muuhulgas armee tähtsust võitluses kommunistliku ideoloogia eest. Ta kaotas kasutusel olnud nõukogudepärased auastmed ja vormiriietuse. Nende asemele tulid 1965. aastal võrdsust rõhutavad seltsimees-stiilis nimetused ja uued univormid. Lin koostas ja andis 1963. aastal välja "Väikese punase raamatu", kuhu oli kogutud Mao poliitilisi fraase ja mõtisklusi, millest sai kõikidele kaitseväelastele kohustuslik lektüür. Raamatu ülesandeks oli muuhulgas tugevdada Mao isikukultust, mida toetati eri viisidel, näiteks Lei Fengi looga. Lei Feng oli orb, keda oli alandatud jaapanlaste, maaomanike ja Guomindangi poolt, aga kes leidis endale uue rolli, teenides ustavalt Rahvavabastusarmees.

1964. aasta algul ilmus artikkel Rahva Päevalehes, kus kutsutakse üles õppima Hiina Rahvavabastusarmeelt ehk kutsutakse kõiki inimesi üles juhinduma elus ja poliitikas Mao "Väikesest punasest raamatust".

1965. aastal asusid Jiang Qingi juhitud Shanghai radikaalsed maoistid ründama parteid ja kultuuriringkondi, kuna need on loobunud "kunstist revolutsiooni nimel" ja asunud teostama "kunsti kunsti pärast".

Parempoolsete kontrolli all olevad üleriigilised väljaanded püüdsid radikaalide rünnakuid maha vaikida ega avaldanud nende kõnesid ja artikleid. Samas tegid seda paljud kohalikud väljaanded, eelkõige üleriigiline ning mõjukas Maod toetav Rahvavabastusarmee Päevaleht.

7. mail 1966 kirjutatud pöördumises Lin Biaole nõudis Mao kogu Hiina ühiskonna sõjaväestamist, Rahvavabastusarmee muutmist üheks suureks poliitkooliks ja teisitimõtlejate saatmist ümberkasvatuslaagritesse, mida hakati nimetama 7. mai koolideks.

16. mail tuli Mao avalikkuse ette niinimetatud "16. punkti programmiga", kus nõudis parteiladviku tegevuse põhjalikku uurimist neisse juurdunud bürokraatlike ja feodalistlike vaadete tõttu. Lisaks nõudis ta revolutsiooni kiirendamist. Esimesena keskendus kriitika Pekingi ametnikele, kuhu kuulus ka abilinnapeana töötanud Wu Han.

Mao süüdistas parteid ja ühiskonda selles, et need on läbi imbunud "liberaalsest väikekodanlikust" elemendist, kelle eesmärgiks on kapitalismi taastamine. Mao nõudis, toetudes oma "pideva jätkuva revolutsiooni teooriale", revolutsioonilise klassivõitluse alustamist noorsoo abil. Peale selle kutsus Mao rahvamasse, eriti aga üliõpilasi üles pommitama partei peakortereid, hävitamaks "kapitalistliku kursi järgijaid".

16. juulil 1966 ujus Mao Zedong Jangtse jões 15 kilomeetrit, et demonstreerida avalikkusele, et ta on heas vormis ja tegus.

Liu määras töörühmad asjaolude väljaselgitamiseks. Selle tulemusena said äärmused vaid innustust juurde, algasid äärmuslaste protestid. 1966. aasta augustiks rajati ülikoolide ja eliitkoolide juurde üliõpilastest koosnevad Maod toetanud punavalvurite ehk hungveipingide rühmad. Peagi oli neid erinevates haridusasutustes üle terve Hiina. Punavalvurite tunnuseks oli punased käelindid, poolsõjaväelised nokkmütsidega vormid ja nahkvööd.

8. augustil 1966 võttis Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu otsuse kultuurirevolutsiooni kohta.

Mõju, kultuuriväärtuste hävitamine ja maoistlikud repressioonid

18. augustil 1966 Pekingis peetud suurel koosolekul, millest võttis osa umbes 1,5 miljonit inimest, kutsuti rahvast üles Mao-vastaseid hävitama. Revolutsiooni läbiviijateks said hungveipingid ja zaufanid ehk "mässajad". Viimase moodustasid töötavad noored ning neil oli ka armee toetus. Punavalvuritele anti ülesandeks hävitada kõik kodanlik, vana ja traditsiooniline ning piiramatu voli teisitimõtlejatega arveteõiendamisel.

Hakati kinni panema templeid, kirikuid, mošeesid, kloostreid, surnuaedu. Keelustati kogu kunst, kirjandus, põlu alla sattusid klassikaline Hiina kunst, muusika, kirjandus ning filosoofia. Vähenes toodang, sest suur osa töötavast noorsoost tegeles kultuurirevolutsiooni läbiviimisega. Transport desorganiseerus, sest veeti ainult hungveipinge ja zaufane. Lisaks kultuuriväärtuste hävitamisele sai tugeva löögi haridussüsteem, kuna valdav osa pedagoogidest saadeti ümberkasvatuslaagritesse. Õppetöö seiskus ja õppeprogrammid reorganiseeriti: algkoolides õpetati "Mao tsitaate", keskkoolis "Mao valitud teoseid" ning ülikoolis "Mao kogutud teoseid".

Reformid võtsid muuhulgas selliseid absurdseid ja sürrealistlikke vorme nagu raamatute põletamine tuleriitadel ja ebaõnnestunud katse muuta foorivärvide tähendust, kus punane oleks tähendanud "mine".

Jätkusid vallandamised armees ja haridusasutustes. Ainuüksi augustis ja septembris 1966 tapeti Pekingis 1772 inimest, septembris 1966 oli Shanghais 534 kultuurirevolutsiooniga seotud tapmist. Wuhanis oli samal perioodil 62 enesetappu.

Repressioonidest ei pääsenud ka opositsioonis olevad kõrged parteilased: näiteks Hiina Rahvavabariigi president aastatel 1959–1968, Liu Shaoqi, heideti parteist välja, teda alandati ning vangistati üksikkongi, kus ta suri 1969. aastal; Deng Xiaoping tagandati peasekretäri kohalt, saadeti kolmel korral ümberkasvatuslaagritesse ning lõpuks kasvatustööle masinatehasesse.

1967. aasta augustis põletasid märatsejad maha Suurbritannia konsulaadi Pekingis ja Wuhanis toimus esimene relvastatud kokkupõrge võistlevate rühmituste vahel.

Aastatel 1967–1969 hakkasid hungveipingid jääma tagaplaanile ning zaufanide tähtsus suurenes. Areenilt kadusid pragmaatikute liidrid, näiteks Liu Shaoqi. Armee ja Lin Biao võtsid võimu enda kätte, hungveipingide ja zaufanide tegevus lõpetati ning liikumisest osavõtjad saadeti maapiirkondadesse "põllumajandust stabiliseerima". Aastatel 1968–1972 saadeti linnadest maale tööle mõnedel hinnangutel ligi 12 miljonit noort, suur osa läks vabatahtlikult. Olukord põhjustas pingeid talupoegade ja ümberasustatute vahel kuna suuremal osal linnast tulnutel puudusid põllumajandusalased teadmised ning oskused.

1968. aastal kritiseeriti punavalvureid toime pandud liialduste pärast ja algatati partei taastamise kampaania. Sama aasta oktoobris alustas Mao kampaaniat ebalojaalsetest ametnikest vabanemiseks ning nende saatmiseks maapiirkonna töölaagritesse.

1969. aasta kevadel saadeti laiali kultuurirevolutsiooni töögrupp, millega Mao distantseeris ennast kaitseminister Lin Biaost ja sekretär Chen Bodast, kes sattusid nüüd ebasoosingusse peagi ka repressioonide alla.

Reformid ja tagakiusamised jätkusid 1970. aastate alguseni, mil Lin Biao hakkas kahtlustama, et Mao on pöördunud tema vastu ning viis 1971. aastal läbi riigipöörde katse. Ebaõnnestunud revolutsiooni järel üritas Lin koos perega lennukiga Nõukogude Liitu pageda, kuid see kukkus kütuse lõppedes Mongoolia kohal alla ja kõik lennukis olijad hukkusid. Teise versiooni järgi tulistati lennuk alla.

1971. aasta septembrikriisile järgnes ulatuslik puhastus Rahvavabastusarmees ja sõjaväe mõju Hiina siseelus vähenes. 1973. aastal sai Zhou Enlai pealekäimisel asepeaministriks taas Deng Xiaoping.

Kultuurirevolutsiooni lõpp

Pärast 11 aastat kestnud pausi peeti 1975. aastal valimised, mille tulemusena valiti asepresidendiks Deng Xiaoping, kes edestas Nelikjõuku kuulunud Zhang Chunqiaod. Peaminister Chou Enlai suri jaanuaris 1976 vähki, tema kohale sai Hua Guofeng. Zhou matustele kogunes leinama tuhandeid inimesi. Samuti toimus 5. aprillil Taevase Rahu väljakul kogunemine, mida Nelikjõuk proovis takistada. Võimuorganite ja rahvamassi kokkupõrke käigus arreteeriti hulk inimesi. Nelikjõuk süüdistas juhtunus Deng Xiaopingi, kes oli pidanud Zhou matustel mälestuskõne. Süüdistuste tulemusena kaotas Deng järjekordselt oma senise ametikoha ja põgenes Guangdongi.

Mao surma järel võttis tema koha partei esimehe ja armee ülemjuhatajana üle Hua Guofeng. Hua hakkas pidama läbirääkimisi armee komandöride ja Mao ihukaitse endise pealikuga Nelikjõugu võimult eemaldamiseks ning oma koha kindlustamiseks. Varsti pärast matuseid kutsus Hua kokku Poliitbüroo hädaistungi, kuhu saabusid ka kolm Poliitbüroosse kuulunud Nelikjõugu liiget, kes arreteeriti enne istungisaali jõudmist. Hiljem arreteeriti ka Jiang Qing. Rahva soosingus olev Deng ennistati oma kohale juba järgmisel aastal. 11. parteikongressil kuulutati kultuurirevolutsioon lõppenuks.

Kuigi Mao deklareeris Kultuurirevolutsiooni lõppu juba 1969. aastal, loetakse kultuurirevolutsiooni lõpuks 1976. aastat, mil arreteeriti Nelikjõuk ning algasid massilised rehabiliteerimised. 1969. ja 1976. vahele jäävat võimuvõitluse, poliitilise ebastabiilsuse ning terrori perioodi peetakse praegu kultuurirevolutsiooni osaks.

Deng Xiaopingi võimuletulekust alates on Hiina juhtkond kultuurirevolutsiooni hukka mõistnud ning selle radikaalsed poliitilis-ideoloogilised eesmärgid vahetusid pärast Mao surma kiiresti liberaalsema ning pragmaatiliselt majanduspõhisema poliitilise suuna vastu.

Vaata ka

• "Meresõit sõltub tüürimehest"
• Punane terror

Välislingid

• Mart Helme: "Kultuurirevolutsioon. Hulluse loogika" Diplomaatia, nr 34, juuni 2006