Mine sisu juurde

Konguta vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Suure-Konguta mõis.

Konguta vasallilinnus (saksa keeles Kongota, ka Gross-Kongota) oli Tartu piiskopkonnas, Puhja kihelkonnas olnud kivist vasallilinnus, mis tänapäevase haldusjaotuse järgi asub Tartumaal Elva vallas, Konguta külas[1] (endine Suure-Konguta). Arvatavasti on tegemist olnud Eesti alal ühe Tiesenhausenite pealinnusega ja mõisate keskusega.

Vaade linnuseala idavallile ja mõisaehitistele idast. Vasakul uuem ja paremal vanem mõisahäärber

Nimekujud

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade linnuseala lõunavallile ja mõisaehitistele edelast
  • 1417 – Schloss zu Kongetal[2], Konghetal[3],
  • 1494 – zu Congtall[3],
  • 1528 – von Kongota[4],
  • 1558 – Kongta, Kongtha[5],
  • 1564 – Gorod Kongot (Tartu vaherahulepingus venelaste ja rootslaste vahel),
  • 1582 – Conghote, Konctel (poolakatel rahulepingus),
  • 1750ndad – Kongedahl[6]
  • 1830 – Kongethal, Conguta[7],
  • Cunctal fiue Regenthal (Konguta Rõikoja või Rõngu jõe ääres)[8],
  • 1836 – Kongtahl, Congota[9].

Asukoht ja paiknemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade üle põhjapoolse vallikraavi linnuseala põhjavallile ja mõisaehitistele edelast. Vasakule jääb vana puidust mõisahäärberi ots ja paremale veidi uuem majandushoone. Esiplaanil paiknevas põhjapoolses vallikraavis on veel ka veidi vett

Konguta vasallilinnus kaitses koos Rõngu, Rannu ja Kavilda vasalli linnustega Tartu piiskopkonna läänepiiri vastu Võrtsjärve[10]. Piirkonnas on kohatiste väikeste küngastega lainjas-tasane maastik. Linnusease jääb madala künka loodeservale, millesse lõikunud väikest sälkorgu on ilmselt ära kasutatud põhjapoolse, aga võibolla ka teiste külgede vallikraavina. Linnuseala asetseb 80,5 m kõrgusel üle merepinna[11]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus algusaegadest kuni Liivi sõjani

[muuda | muuda lähteteksti]

1223[12], kui Tartu piiskop Hermann I oma kaaskonnaga Otepää muinaslinnuses viibis ja Tartusse edasi liikuda ei saanud, hakkas ta temale valitseda antud Ugandi maakonnast tähtsamatele abilistele maid välja jagama. 5 kihelkonda läksid tema õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning endale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu[13]. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks. Esialgu elasid Tiesenhausenid koos teiste vasallidega tõenäoliselt Otepää piiskopilinnuse tugipunktis[14].

Tiesenhausenite rüütliperekonna väikese vapi rekonstruktsioon

Ürikute järgi kuulus Puhja kihelkond 1224. aastal Tiesenhausenitele. Linnuselääni (Borchsokinge) moodustas kogu hilisem Puhja kihelkond, kuhu kuulusid keskajal Konguta, Kavilda, Teilma (Ulila), Teedla, Uderna (Piuski[15]) ja Hellenurme mõis (Congota, Cawelecht, Theomal, Detlamoise, Uddern, Hellenorm)[9]. Ilmselt markeerisid need Tiesenhausenite mõisavaldused ka enam-vähem kunagise muinaskihelkonna piire[16].

1260. aastat peavad baltisaksa ajaloolased Konguta vasallilinnuse (Kongota) rajamisdaatumiks Wolter von Tiesenhauseni poolt[17], kes oli arvatavasti piiskopkonna esimese läänisaaja Engelberti poeg. Peaaegu sada aastat hiljem jõuti teise Tiesenhausenite kindlustatud tugipunkti Kavilda vasallilinnuse rajamiseni kihelkonna põhjaossa. Tiesenhausenite piirkonna keskusest Kongutast jäi Kavilda otsejoones 13,5 km kaugusele, maanteed mööda tuli üle 16 km, mis on enamvähem hobuse poole päeva teekond. Teadaolevate andmete põhjal otsustades olid Tiesenhausenid ühed esimesed Tartu piiskopkonna vasallidest, kel õnnestus oma kivist linnust rajama hakata. Ja seda siis ilmselt Kongutasse. Ilmselt lepiti alguses väiksema kindlustatud elumajaga[18], mis esimeses järgus võis olla ka puidust. Aja jooksul siis ehitati kindlustatud mõisahoonet vastavalt vajadusele suuremaks välja ja piirati ka kaitsemüüriga.

1288. aastasse paigutavad baltisaksa ajaloolased Rannu vasallilinnuse ehitusdaatumi[19], kuid täpne ehitusperiood pole dokumenteeritud. Rannu asetses vaid u 5 km Kongutast lääne pool ja selle rajasid naaberkihelkonda Rannusse selle lääniks saanud Dolenid. Mõned baltisakslased on ilmselt vääralt kirjutanud linnuserajamise sellal Tiesenhausenite arvele[20], kuid pole samas välistatud, et Tiesenhausenid ja Dolenid (Dahlen) tegid sealkandis nende ehitamisel mingis ulatuses koostööd. Siiski paistab, et suurem piirkonna kivilinnuste – Rõngu, Rannu, Konguta ja Kavilda väljaehitamine või tugevdamine algas kindlasti vähemalt juba XIV sajandil. Need linnused moodustasid ühise grupi[21] Tartu piiskopkonna läänepiiri kaitseks Võrtsjärve suunal vastu Liivi ordu maavaldusi[22]. Ka suurem maismaakaubatee, mis tuli Pihkva suunast üle Kirumpää ja Otepää Tartusse, läbis lähedalt kõrvalt seda piirkonda.

Linnuseala loodenurgas asub mõisaajal ehitatud ait-kelder. Vaade põhjasuunast. Ait-kelder ulatub üldisest põhjapoolsest hoonefrondist veidi läbi valli ettepoole.

XIV sajandi II poolt on baltisaksa ajaloolaste hulgas oletatud Tiesenhausenitele kuuluva Puhja kihelkonna põhjaossa Kavilda vasallilinnuse rajamisajaks. Asutajatena on märgitud nii Lätist Berzaunest pärit Tiesenhauseneid, ordumeister Arnold von Vietinghoffi, kui ka Tartu piiskoppi Johannes I Fünfhausenit (Viffhusen). Tiesenhausenite otsene osalus on selgusetu, ilmselt mõjutasid linnuse asutamist sinna nii Vana-Liivimaa poliitilis-sõjalised otsused, kui ka Tartu piiskopkonnas toimuvad sisepoliitilised turbulentsid. Sellal kahtlustatakse linnusete ehitamises Tartu piiskopkonda ka Liivi ordu suurt abi.

1417. aastal 13. aprillil müüsid vennad Johannes ja Engelbrecht von Tiesenhausenid, Hermann von Tiesenhauseni (Berzaune vasallilinnuse asutaja, Koknese rüütli Bartholomäusi pojapoeg) pojad pool Konguta linnust oma nõo ja ema nõusolekul 900 Riia marga eest Lätist, Erglist pärit rüütel Engelbrecht von Tiesenhausenile, Johann von Tiesenhauseni (rüütel Herr Hans) pojale. Kauba hulka kuulusid ka linnuse ees olev mõis, Lembyvere (Lembevere) küla ja pool Nouwesi külast[23]. Sellal on siis linnust ka kirjalikult esmamainitud. Engelbrechtil oli neli poega. Engelbrecht ise oli Vana-Liivimaal aktiivne diplomaat ja läbirääkija – aastatel 1418–1434 oli ta eri aegadel Tartu piiskopi esimene nõunik, esindaja rahuläbirääkimistel, maapäevade saadik ja vahendaja nii Saare-Lääne, kui ka Kuramaa piiskopi tüliküsimuste lahendamisel ning 1428 ka Riia ja Tartu piiskopkondade rüütelkondade pealik[24]. Tähtsad ametid pidid andma head sissetulekut ja võimaldama ka elukohtade (linnuste) vajalikul tasemel väljaehitamist. Nagu ürikust näha, kuulus üks pool linnusest Tiesenhausenite Berzaune ja teine pool Ergli suguvõsaharude kätte.

Vaade linnuseala põhjavallil seisvale majandus-abihoonele läänest. Omapärase küllaltki kitsa hoone all on ebakorrapärase kitsa silindervõlviga kelder. Paremale jääb kunagine linnuseõu, kus asus ka kaev

1449. aasta 8. aprillil läänistati piiskop Bartholomäus Sawijerwe poolt Dietrich von Tiesenhausenile, Erglist pärit Engelbrecht von Tiesenhauseni ühele pojale osa tema isa suurest pärandusest – Konguta linnus ning Soova ja Ängu külad[25]. Teiste teadete järgi oli läänikirjas Konguta ja Marki lossid (viimase asukoht teadmata) koos mõisate ja küladega, mis sinna juba vanast ajast juurde kuuluvad, nagu: Sare, Vyane, Tynsilme, Jerwekul, Enge, Nuwewer, Lemmever, Sone, Maiol, Motzekul, Mustarewas Puhja kihelkonnas (Puien), Helvenorme ja Nowuse külad Rope veskiga ning Uderna lähistel Lutke küla Rõngu kihelkonnas (Ringen), samuti Sallo küla Heidemühle veskiga, seejärel Monnesi, Korevere, Hastivere ja Altena külad Otepää kihelkonnas (Odenpe). Lisaks ka kalapüügi- ja käitluskoht Peipsi järve (Peibas) ääres[26]. Tegelikult päris Dietrich ilmselt vaid pool Kongutat, teine pool oli sellal veel Berzaune suguvõsaharu käes; küll aga sai Dietrich samal ajal omale lisaks veel ka Kavilda.

1486. aasta 31. juulil jaotasid Dietrichi pojad Hans, Detlow, Heinrich, Jürgen ja Fromhold – oma isa pärandust nii, et Hans sai sellest suurema osa. On ka märgitud, et suurema osa Konguta linnusest jäi vend Heinrichile (Hinrick), kuid ülejäänute käsutusse pidi antama siiski üks "Herberge"[27], mis kujutas endast tavaliselt linnuse olusid arvestades vähemalt kahekorruselist elumaja tüüpi "kasarm-võõrastemaja". Sõjaolukorras oli hoone kaitsemeeskonna kasutuses, rahuajal said seal peatuda külalised ja elada pereliikmed. Lepingu järgi sai Heinrich valdustorni koos sinna juurde kuuluva ahjudega elumajaga (de aven herberge gekompt, mit dem stenhuse), millel esimene oli elukorrus ja teisel asus vana söögisaal (under dem olden mosthuse). Hoonet köeti ilmselt keldris oleva kerishüpokaustiga. Veel on mainitud kabelit ja selle vastas olevat mantelkorstnaga elumaja (schornstens herberge)[28]

Linnuseala põhjavallil seisva majandus-abihoone kelder. Vaade hoone idaotsa nišiga keldriseinale, mille taga asuvad vana puidust mõisahäärberi keldriruumid. Idaseinas paikneb 2 nišši, pildil on parempoolne

1494. aastal jaotasid kolm venda Tiesenhauseneid uuesti omavahel Konguta linnust. Üks sai linnusetorni koos oletatava galeriiga (hangelkammer), mis paiknes torni ja mantelkorstnaga elumaja vahel (twischen dem thornn und der schornsten-herberge). Lepingus mainitakse ühiskasutatavana kabelit ja väravate juures asuvat kööki (den schlotel tho de porten); sealjuures on kirjas, et väravad käisid lukku võtmetega[29].

1500. aasta paiku on linnuse kõrval märgitud ka mõisa olemasolu[30] Sama aasta 12. märtsil ostis Hans oma vennalt Jürgenilt tema osa Konguta linnusest ja mõisatest 5500 vana Riia marga eest. Linnuses on mainitud Tiesenhausenite perekondade (leibkondade) elupaikadena 3 eraldi "kambrit" (3 Gemächer), aga nagu varasemastki näha tuleks nende all pigem mõelda elamublokki e. siis hoonetiibu.

1524. aastal oli Hans Tiesenhausen ka Korsi (Korast) mõisa omanik.

1528. aasta 12. septembril andis püha Saksa-Rooma Riigi keiser Karl V Saksamaal Speyeris (Speiger) Tiesenhausenitele välja privileegid, kus mainiti eraldiseisvatena ära 3 eri Kongutast pärit Tiesenhausenit[31]. See näitab veelkord, et linnus oli jagatud elukohana mitme Tiesenhausenite eri perekonnaharu vahel. Nimeliselt on ürikus teiste Tiesenhausenite kõrval ka kolme Konguta (von Congtall) oma mainitud – Peter, Bhrun ja Dettloff von Tiesenhausenid; viimasel on ka poeg Bertram[32].

1550. aasta paiku jaotasid Bruno (Braun) Tiesenhausen, Hansu poeg, koos oma venna Detlofi ja isapoolse onu Fromholdiga endi vahel kihelkonna linnuseid ja mõisaid. Fromhold jättis omale Kavilda linnuse ja Uderna mõisa, Konguta sai Bruno, ning Detlofile jäi palju külasid kihelkonna lõunaosas, mille hulgas olid näiteks Nausküla või Napsküla (Nawskülla, Nawakülla), Hellenurme (Hellenorm) ja Väike-Uderna (Klein-Uddern). (Tõenäoliselt oli Fromholdi näol siiski tegemist teise suguvõsaharu liikmega – Berzaune Vromholdi pojapojaga ja hilisema pärimisõiguse taotleja Heinrichi vennaga.)

1557. aasta 27. detsembril andis Johann Tiesenhausen Noussist Brunole üle 2 talu Musterma külas Puhja kihelkonnas (Pujen)[33].

Linnus Liivi sõjast Põhjasõjani

[muuda | muuda lähteteksti]

1558. aastal algas Liivi sõda. Juba 31. jaanuaril tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda, põletasid ja rüüstasid seda, kuid ilmselt jäid siis linnused puutumata, sest sõjakäik oligi planeeritud laastamisretkena[34]. Samuti oli vähegi tõsisema vastupanu korral Vene vägede võime linnuseid käigult vallutada vägagi madal. 18. juulil alistus Tartu Pjotr Šuiski juhitud Vene vägedele. Järgnevalt võttis vaenlane ära Rõngu, Konguta ja Rannu vasallilinnused ja mehitasid need vägedega. Aadlikud olid põgenenud ja ei kaitsenud omi linnuseid. Vene leetopissid kirjutavad, et samal sõjakäigul põletati paljudel linnustel, nagu Aluliina (Alukme), Sõmerpalu (Korslav), Vaabina (Babini), Tartu, Rakvere, Kärkna, Konguta, Laiuse, Narva ja Kiltsi (Askislus) eeslinnad ja ümberkaudu külad maha, inimesi (lahinguid) võideti ja võeti palju vangi[35]. 12. oktoobril vallutas ligi 19 000 mehega Tartu piiskopkonda saabunud ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler nimetatud 3 linnust tagasi – ühena esimestest – dat hus Kongtha. Viimaseid põletati ja lõhuti, et venelastel seal neid enam uuesti võimalik ei oleks ei kasutada ega taastada[5]. Kõige põhjapoolsem – Kavildat – jäi ilmselt purustamata. Konguta omanikuna on märgitud Brun Tisenhusen. Oktoobris Rõngu juures vangistasid venelased Bruno Tiesenhauseni 2 poega[36]

Liivimaa konföderatsiooni likvideerudes jäid Tartu piiskopkonna alad moskoviitide kätte. Konguta linnust venelased enam ei taastanud, ilmselt ei näinud nad selle tugipunktina kasutuselevõtmisel enam mõtet, kuna Kettler oli selle niivõrd põhjalikult purustanud[37] Mahapõletatud asula ilmselt taastati.

1564. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel 7 aastaks Tartus vaherahuleping, millega Venemaa tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut. Lepingu üks koostajatest on olnud ka venelane Schafirov, kes on linnuste ja tähtsamate punktide seas nimetanud ka Konguta linnust (Gorod Kongot)[38], ning seda ilmselt koos asulaga. On teada, et linnuse ees asetses alevik, mille venelased hiljem maha põletasid[39]. Arvatavasti enne poolakatele üleandmist 18 aastat hiljem.

1582 paavsti legaadi Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad endale. Omandatud varade üle korraldati otsekohe revisjone. Konguta kohta on öeldud, et see "olevat olnud kunagi ühele Thyzenhauzenile kuulunud väike kivist aadliloss, mis nüüdseks on kuni põhjani purustatud. Ka mõisat (folvark) ei ole, vaid talupojad harivad mingit osa maast, kuid Soova jõe ääres on kaks varem mõisale kuulunud töötavat veskit"[40]. Arvatavasti seisis linnus varemetes, mõis ja asula olid aga maha põletatud. Samal ajal esitas ka Bruno poeg Dietrich Tiesenhausen, kes oli ilmselt venelaste vangistusest tervena pääsenud, apellatsiooni Konguta alade tagasisaamiseks, kuid taotlust ei rahuldatud[3].

Pärast sõda kuulusid Tartu piiskopkonna alad Poolale. Poola kuningas Stephan Bathory muutis Puhja kihelkonna mõisad – Konguta ja Kavilda krooni majandusmõisateks (folvark).

1588 läänistati (tagastati) Puhja ("Kavilda-Konguta mõisad") ja Rannu kihelkonna mõisad (Rannu vasallilinnuse piirkond) ning endine Vaabina vasallilinnus (mõis) kuningas Zygmunt III Waza poolt tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Bersonile[41], Kavilda Fromholdi vennapojale. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia Peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid – ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused, ning ilmselt andsid poolakad talle kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused kompensatsiooniks. Heinrichi oli pärijaks teinud tema onu, Kavilda Fromhold.

Asjad siiski venisid. 1590. aasta 21. jaanuaril palus Heinrich von Tiesenhausen Konguta linnuse-mõisa tagastamisele uuesti kinnitust, kuid ilmselt ei saanudki seda[3]. Heinrich suri aastal 1600.

Riiginõunik ja sõjavägede ülemjuhataja vabahärra Lars Eriksson Sparre, joonistatud 1855. aasta paiku

Kuna see Tiesenhausenite suguvõsaharu hoidis poolakate poole, siis rootslaste saabudes viimased põgenesid maalt ja jäid oma valdustest ilma.

1626. aasta 16. veebruaril annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf "Kavilda-Konguta mõisad" (koos Teedla (Detlofmoisa) ja Taydelma mõisatega)[42] riiginõunikule, maamarssalile ja vabahärrale Lars Eriksson Sparrele, kes rentis 1628 Kavilda ja Konguta 2000 taalri eest välja[43]

1627. aastal rootslaste tehtud revisjoni andmetel oli mõisakoht tühi, seal elas üks viljapuuaeda valvav talupoeg[44]

1638. aasta Rootsi revisjonis on kirjas, et lisaks vanale Konguta mõisale peetakse ka veel Kavilda mõisat "Die Hofflage zue Cavelecht wird nebest der alten Hofflage zu Kongeta gehalten". Konguta linnusest ei ole räägitud[45].

1655. aastal kuulusid need mõisad Tartu õuekohtunikule Lars Claesson Flemmingule, kes pantis Konguta samal aastal 4000 taalri eest Dietrich Rigemann von Löwensternile[26]. XVII sajandi lõpus toimunud mõisate reduktsiooniga läks Konguta riigile ja jäi ligi sajaks aastaks kroonumõisaks[46].

Rootsi riiginõunik ja Tartu õuekohtunik vabahärra Lars Claesson Fleming af Liebelitz

Linnuseala tsaariajast tänapäevani

[muuda | muuda lähteteksti]

1789. aastal kirjeldab A. W. Hupel oma raamatus, et linnusest on järel veel märkimisväärseid varemeid, mis näitavad, et linnus laius küllaltki ulatuslikul maa-alal. Vallikraavid on aga osaliselt kinni aetud ja kinni kasvanud, küll aga veel vähemalt kaks jalga sügavad ja üsna laiad. Samuti mainib ta kuulnud olevat, et seal on varem ka klooster olnud. Mõisas on ka üks vesi- ja üks tuuleveski, ning varem on seal (ilmselt linnuse külje all) olnud praeguseks hävinud küla[8].

1791. aasta 13. märtsil kinkis Vene keisrinna Katariina II suurema osa Konguta mõisast surnud kindrali ja admirali, rüütel Samuel von Greighi lesele Sara von Greighile ja nende lastele, misjärel vahetas see XIX sajandil palju kordi omanikke[47]. Samal aastal oli mõis jaotatud kahte ossa – Suur-Kongutaks (Gross-Kongota) ja Väike-Kongutaks (Klein-Kongota). Konguta alla kuulusid Kabbilo, Pommerni ja Pallamoisa poolmõis ning Soova küla, varem ka Käo karjamõis[46].

1830. aasta septembris sõitis Konguta endise vasallilinnuse asukohast mööda ajaloo- ja muinsusteuurija Eduard Philipp Körber, kes kirjutab, et vana vallisarnane linnuseplats, mille ümber on aimatavad veel vallikraavid, on olnud täiesti nelinurkse kujuga ja sellel asetseb mõisahäärberina ühekorruseline õlgkatusega palkhoone, kuid linnusevaremetest polnud enam midagi näha[48] Kronoloogiast ilmneb, et linnusevaremed lammutati suuremalt jaolt pärast mõisa "erastamist" von Greighidele selle 40 aasta jooksul, mil mõis neile kuulus.

Greighid müüsid Suure-Konguta 1836. aastal 44 000 rubla eest kubermangusekretär Helene Jacobine Voẞile, järgnevalt müüdi ja panditi mõisat 1840, 1844, 1849, 1850, 1861; hind kerkis aga lõpuks 75 000 rublale[33].

1892. aastast pärineva teate järgi olevat veel säilinud osa maa-aluseid võlve, ilmselt mõisahoonete keldrites. Ka vallikraavides oli rohkem vett.[49]

1908. aastal omandas mõisa Otto von Ungern-Sternberg, kes alustas senini tagasihoidliku mõisasüdame esinduslikumat väljaehitamist. Umbes 1910. aasta paiku valmis mõisas uus kahekorruseline heimatstiilis peahoone. Hoone ühte otsa liideti ka vana ühekorruseline lihtne peahoone, mis oli püstitatud 19. sajandi algul või veelgi varem. Uue hoone püstitamisel tuli välja keskaegse vasallilinnuse vundament, mis osalt ka ära kasutati[47]. Pärast Eesti Vabadussõda mõis võõrandati.

1922. aastal välja antud linnuste leksikonis räägitakse Löwis of Menari poolt Kongutas allesolevast ja linnuseajast pärinevast keldrivõlvist[3].

1958 teostati linnusekünka keskosas puurimistöid, milles selgus, et pealmise rusukihi paksus on ligi meeter ja kultuurikihi paksus kokku ligi 3,5 m. Mõisahoonestuse põhjaseina juurde kaevatud surfis avastati tellistest laotud võlvi jäänused ja põlengukiht[50]. Mõisas endas tegutses sellal lastekodu.

1973 koostas ajaloospetsialist Uno Hermann Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse tellimisel linnusealast 24-leheküljelise ajaloolise ülevaate, kuhu koondati tollal teadaolev ja kättesaadav teave Konguta vasallilinnuse kohta koos fotodega tollest ajast. Paar aastat enne seda satuti kanalisatsioonitrassi kaevamisel linnuseõuel samuti müürijäänustele, kuid neid dokumentaalselt ei fikseeritud[50].

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Oli tõenäoliselt vabakujulise laagerkastelli tüüpi, tugines veekaitsele[51]. Vasallilinnus oli nelinurkse ida-läänesuunalise ristkülikukujulise põhiplaaniga kivist kaitserajatis, millel vallikraavide järgi orienteerides jäid küljed põhiilmakaarte suundades. Linnust ümbritsenud vallikraavidesse tuli vesi sealtsamast süvendatud vallikraavi allikatest. Linnuseala moodustab korrapärase platoo, mille suurus on u 54*67 meetrit (3618 m2) ja mis suuremalt jaolt (kultuurikiht linnuseala keskel ulatub ligi 3 m sügavusele) on tõenäoliselt kunstlikult pinnasega täidetud[52]. Linnusealal on seni kindlaks tegemata asetuses olnud mitmeid hooneid – valdustorn, mitu elumaja, kabel, suur mantelkorstnaga köögi-majandushoone[53], kaev ja ilmselt ka muid majandushooneid kaitsemüürile toetuvalt. Ühe elumaja teisel korrusel on olnud pidulik suur saal, valdustorni ja vastas olevat elumaja on ühendanud mingisugune galerii ning väravakäigu (väravahoone) peal on olnud ühiskasutatav köök. Kaev on olnud arvatavasti samas, kus praegugi asub mõisa siseõues kaevukoht. Linnuseala ja ilmselt ka -hoonestus on jätkunud võib-olla praegusest linnusekünkast isegi lääne poole, mis suunas maapind ka madaldub. Seal asetseb mitu tiiki ja vallikraavioja voolab läbi nende edasi põhjaloodesse, Rõikoja suunas. Linnus oli ehitatud tellistest ja maakividest. Linnuse lähedal, selle kaitse all paiknes tavaliselt ka vesiveski, kuid selle olemasolu pidi sõltuma allikate veerohkusest ja viimane ei ole täpselt teada. Küll on aga teada, et nii vallikraave, kui ka tiike täitsid veega allikad[50]. Mõisa ajal hiljem oli Kongutas kaks veskit: tuule- ja vesiveski, millest viimane paiknes eemal Kavilda (Soova) jõe ääres.

Ka linnusealast 50 m idas, kus praegu on puidust elumaja ning kus oletatakse asunud olevat keskaegne alevik (Hakelwerk), leiti 1970. aastate algul õues veetrassi kaevamisel maa seest suured tugevad müürid. Juurdepääsutee silla asukohta linnusesse ei ole teada, kuid oletatakse selle paiknemist linnuseala põhjapoolse vallikraavi keskel, kus ka praegu on muldkehand[54].

Seisukord tänapäeval

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusest maapinnal 2019. aasta seisuga nähtavaid müüre säilinud ei ole, kuid neid on ilmselt mõisahoonete keldrites ja vundamentides. XX sajandi algul ehitatud uuem mõisahoone paikneb linnusekünka kagunurgas, vanem puidust mõisahoone jätkub põhjasuunas kirdenurka ja ka ülejäänud hooned asetsevad peaaegu ringikujuliselt linnuseala külgedel, moodustades tänapäevalgi siseõue. Linnuseala loodenurgas asetseb maakividest ja tellistest seintega, kuid 2019. aasta seisuga hävinud katusega ait-kelder. Vanad linnuseala lõunaservas ühes reas paiknevad keldritega majandushooned, mis nüüd on ehitatud elamuteks, jätkuvad üle valli sissepääsuga kangialusega pikemalt läänesuunas. Linnuseala vall on hästi jälgitav, ulatudes enamjaolt üle 2 m ümbritsevast kõrgemale. Vallikraav on suuremalt osalt säilinud linnuseala põhjaservas ja oma laiuses aimatav ka lõunaküljel. Ida- ja lääneküljel on vallikraav ilmselt kinni aetud. Linnusekoha lõuna- ja idaküljel on hilisemast mõisaajast pärinev pargiala. Künka läänenõlva on toestatud osaliselt betoonist tugimüüriga.[55]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2934626.21-8014223.92-10/f___p-pqgR0TtdU6/fmob___p-2927182.27,8015606.00/bl___cl Lõuna-Eesti kaart, Konguta
  2. ↑ Brieflade I, Bunge, lk. 121
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Kawelecht, lk. 73
  4. ↑ Saksa-Rooma riigi keisri Karl V privileegid Tiesenhausenitele
  5. ↑ 5,0 5,1 Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 57-74, ISBN 978-9985-66-466-7
  6. ↑ Der Liefländischen Chronik…, Johann Gottfried Arndt
  7. ↑ käsikiri Vaterländische Merkvürdigkeiten I, E. P. Körber, 1802
  8. ↑ 8,0 8,1 https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=snippet&q=Cawelecht&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen…, August W. Hupel, Riga 1789, lk 472
  9. ↑ 9,0 9,1 https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 15
  10. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7195 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus
  11. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 1
  12. ↑ https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&rview=1&pg=RA5-PA22&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Hagemeisters Geschichte II, Riga 1836, lk 22
  13. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 253–255
  14. ↑ Verfassungsgeschichte des Bistums Dorpat bis zur Ausbildung der Landstände, Reval 1836
  15. ↑ https://books.google.ee/books?id=7BFYAAAAcAAJ&pg=PA266&lpg=PA266&dq=Cawelecht&source=bl&ots=IQ8czhYtw8&sig=ACfU3U1yHC9Dk8WckVt5PX24R7Y5Civ6cQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBnoECAkQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false) Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III, August Wilhelm Hupel, Riga 1782, lk. 271
  16. ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 111, ISBN 978-9949-38-861-5
  17. ↑ https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Congota&f=false Die gegenwärtige Verfassung..., August W. Hupel, lk 471
  18. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 2
  19. ↑ https://books.google.ee/books?id=RoYxAQAAMAAJ&pg=PA330&lpg=PA330&dq=Schloss+Randen&source=bl&ots=6cHGqoerYx&sig=ACfU3U2cbBHo6wh2WRTKGPYrK-0kNmTw6Q&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj38Nz9gJ_oAhUPmYsKHQ3VB7k4FBDoATAFegQIChAB#v=onepage&q=Schloss%20Randen&f=false Livländische Jahrbücher, I Theil 1030-1561, Friedrich Konrad Gadebusch, Riga 1780, Johann Friedrich Hartknoch, lk. 330-331, samuti Hiärne Band IV, lk. 266
  20. ↑ Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands I, L. von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, lk. 124
  21. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2921174.90-8017985.82-11/f___p-RhTR0lXvT6-p-fntR0jbUV6-p-ZogR0bsdU6-p-heRR0nhfU6-p-taoU+bVgp5/bl___cl Tartumaa läänepoolse osa kaart
  22. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 262
  23. ↑ https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 12, samuti Brieflade I, Bunge ja Toll, Reval 1856, lk. 88
  24. ↑ https://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000600/images/index.html?id=00000600&groesser=&fip=qrsqrseayayztsfsdreayayztsxdsydeayayztsen&no=8&seite=415 Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Otto Magnus von Stackelberg, Band I, Görlitz 1931, Bayerische Staatsbibliothek, lk. 397-398
  25. ↑ Liefländische Güterurkunden I, lk. 336; ning Brieflade I, lk. 197
  26. ↑ 26,0 26,1 https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 12
  27. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 17
  28. ↑ Livländische Güterurkunden, H. von Bruiningk, Nicolaus Busch, Riga 1908, lk. 529-530
  29. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 3-4
  30. ↑ Brieflade I, Bunge, lk. 593
  31. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 79; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  32. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 75-79; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  33. ↑ 33,0 33,1 https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 13
  34. ↑ Vene-Liivi sõda 1558-1561, Hans Kruus, Tartu 1924, lk. 39
  35. ↑ Polnoje sobranije russkih letopiseij, XXI köite II osa, Sankt-Petersburg 1913, lk 655-662; samuti Litovskaja voina, I osa, N. Kostromarov, Sankt-Petersburg 1864, lk. 35
  36. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 67, ISBN 978-9985-66-466-7
  37. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 6
  38. ↑ https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&pg=PA473&lpg=PA473&dq=Hof+Randen&source=bl&ots=yhJPATUT78&sig=ACfU3U2PwOMDKeXHL-iuSuDugtP25dyX0w&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiZm8LD4p7oAhXtkYsKHbWEAo44ChDoATAAegQICRAB#v=onepage&q=Hof%20Randen&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Drückerei Hartknoch, Riga 1789 lk. 472
  39. ↑ käsikiri Ritterschlösser in Livland, 1839, RAKA fond 2057, säilik 76, lk. 94-95
  40. ↑ Poola revisjon, Inventarium der Starostei Dorpat vom Jahre 1582, lk. 8, RAKA fond 1405, säilik 128
  41. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 14
  42. ↑ https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 12, ka Schwedische Hakenbuch-Rootsi maakatastriraamat
  43. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 16-17
  44. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 7; samuti Revision des stiftes Dörpt, 1627, lk. 334
  45. ↑ Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558-1561, H. Ligi, Tallinn 1961, lk. 358
  46. ↑ 46,0 46,1 https://books.google.ee/books?id=T7XEBNSgjloC&pg=PA482&lpg=PA482&dq=schloss+randen&source=bl&ots=kNws95nwsG&sig=ACfU3U3f-TyV4OGXrMBPyULE9WOihr8nbQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj41ujSuZroAhWp16YKHcOhBqM4ChDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=schloss%20kongota&f=false Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, Böhlau Verlag, Köln 1985, lk. 250
  47. ↑ 47,0 47,1 http://www.mois.ee/tartu/konguta.shtml Eesti mõisaportaal
  48. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Suure-Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 8
  49. ↑ Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892-1893 II, A. W. Kröger, 1892, lk. 67
  50. ↑ 50,0 50,1 50,2 https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 11
  51. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431
  52. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 2
  53. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 264
  54. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 10
  55. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4398 KRR, Konguta vasallilinnus, ajalooline õiend, Tallinn 1973, lk. 9

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hupel, August Wilhelm (1789). Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 471–472.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Konguta_vasallilinnus&oldid=6712770"