Karen Horney

Karen Horney (1938)

Karen Danielson Horney (16. september 1885 – 4. detsember 1952; neiupõlvenimega Danielson) oli saksa päritolu Ameerika psühhoanalüütik.

Horney teooriad seadsid kahtluse alla Sigmund Freudi vaateid, eriti teooriaid seksuaalsuse, orientatsiooniinstinkti ja selle geneetilise psühholoogia kohta. Kogu Horney teoreetiline struktuur taandub ühele põhilisele printsiibile – igal inimesel on kaasasündinud vajadus areneda ja ta püüdleb selle poole, et oma organismi võimalusi realiseerida. Horney on klassifitseeritud uusfreudistiks.

Lapsepõlv

Karen Horney sündis 1885. aastal Saksamaal Hamburgi lähedal. Tema norralasest isa Berndt Wackels Danielson oli sügavalt usklik laevakapten. Tema ema Clotilde (hüüdnimega Sonni) oli väga veetlev naine, kes oli oma abikaasast 18 aastat noorem. Horneyl oli vanem vend Berndt, kellest ta väga hoolis. Lisaks oli tal neli vanemat poolõde-venda isa eelmisest abielust.

Haridus ja noorus

Suurema osa oma lapsepõlvest ja noorusajast kahtles Horney oma eneseväärikuses ning tal oli madal enesehinnang seoses oma välimusega. Kuna ta tundis ennast ebaatraktiivsena, otsustas ta seda kompenseerida suurepäraste teadmistega.

1904. aastal lahkus Horney ema tema isa juurest, kuigi abielu nad ametlikult ei lahutanud, ning võttis lapsed kaasa.

Juba 14-aastaselt tahtis Horney saada arstiks. 1906. aastal asus ta Freiburgi Ülikooli meditsiini õppima, olles sellega Saksamaal esimene naine, kes arstiteaduskonda vastu võeti. Horney otsus polnud tema vanematele aga meeltmööda.

Ülikoolis õppides tutvus ta Oskar Horneyga, kellega abiellus 1909. aastal. Järgmisel aastal sündis esiklaps Brigitte, kokku said nad kolm tütart. Karen Horney ema suri 1911. aastal. Horney lõpetas meditsiiniõpingud 1915. aastal Berliini Ülikoolis. Järgmisel viiel aastal õppis ta psühhoanalüüsi. Selle aja jooksul kannatas Karen Horney raske depressiooni all ning üritas sooritada enesetappu, kuid abikaasa suutis ta siiski päästa.

1926. aastal tekkisid Karen Horneyl isiklikest raskustest tingituna probleemid ka abielus. Abielu lahutati aastal 1927.

Karjäär

1920. aastal võttis Horney vastu töökoha Berliini Psühhoanalüütilises Instituudis ning töötas seal aastaid õppejõuna. Ta kirjutas ja reisis palju. Karl Abraham, kes oli kirjavahetuses Sigmund Freudiga, pidas Karen Horneyt väga andekaks analüütikuks ja psühhoanalüüsi õpetajaks. 1932. aastal kolis Horney Ameerika Ühendriikidesse, kus sai Chicago Psühhoanalüütilise Instituudi direktoriks. Brooklynis elades arendas Horney oma seniseid teadmisi ning teooriaid neuroosi ja isiksuse kohta. Teooriad põhinesid psühhoteraapia valdkonnas saadud kogemustel. Kaks aastat hiljem kolis ta New Yorki ning hakkas sealses psühhoanalüütilises instituudis loenguid pidama.

Seejärel avaldas Horney oma esimesed raamatud "Tänapäeva neurootiline isiksus" ("The Neurotic Personality of Our Time", 1937) ja "Psühhoanalüüsi uued teed" ("New ways in Psychoanalysis", 1939). Need raamatud väljendasid tema arusaama psühhoanalüüsist ning olid hiljem aluseks Freudi libiidoteooria vastasseisule. 1941. aastaks oli Horney Ameerika Ühendriikide Psühhoanalüütilise Instituudi dekaan. Seal töötas ta oma surmani. Horney suri 1952. aastal vähki.

Kultuur ja neuroos

Horney järgi määratleb kultuur isiksuse ja selle patoloogia ehk kõrvalekalde normist. Indiviidi, kes ei käitu enda kultuurinormidele vastavalt, peetakse hälbivaks. Need kultuurid, mis loovad emotsionaalset isoleeritust, pingeid, hirmu, võitlust, ebakindlust ja abitust, on Horney arvates kõige ohtlikumad.

Neuroosi etioloogia

Horney käsitles neuroosi teisiti kui teised psühhoanalüütikud. Nimelt ei uskunud Horney erinevalt Freudist, et ärevus on vältimatu osa inimese psüühikast. Horney arvas, et ärevust tekitab turvatunde puudumine, mida põhjustab ebapiisav vanemlik hoolitsus, näiteks vanemate armastuse, vajalikkuse tunde ja vastastikuse austuse puudumine. Säärane olukord põhjustab omakorda baasärevust. Seetõttu leidis ta, et neurootilise käitumise etioloogia on seotud suhetega vanema ja lapse vahel. Kui laps on armastatud ja aktsepteeritud, tunneb ta end turvaliselt ning on suurem tõenäosus, et tema areng kulgeb normaalselt. Kui laps tunneb end aga ebaturvaliselt ning käitub seetõttu oma vanemate suhtes vaenulikult, võib vaenulikkus üldistuda ja muutuda baasärevuseks. Horney järgi võib liiga kõrge baasärevuse tasemega lapsest saada tulevikus neurootiline täiskasvanu.

Neurootilised kalduvused

Horney kohaselt kasutavad lapsed baasärevusega seotud ebakindluse, abituse ja vaenulikkuse tunnetega toimetulemiseks kindlaid kaitsestrateegiaid. 1942. aastal identifitseeris ta kümme seesugust strateegiat, mille nimetas neurootilisteks kalduvusteks (ingl neurotic trends).

Kümme neurootilist kalduvust (K. Horney, 1942)

1. Kiindumuse ja heakskiidu vajadus – valimatu püüe olla armastatud ja imetletud teiste poolt; suur tundlikkus kriitika, hüljatuse või ebasõbralikkuse suhtes.
2. Kontrolli haarava partneri vajadus – liigne sõltuvus teistest ning kartus olla hüljatud või jääda üksi; ülevoolav armastus, sest usutakse, et armastus suudab kõik probleemid lahendada.
3. Elu korraldamine piiratud reeglite järgi – rutiinil ja korral põhineva elustiili eelistamine; vähene nõudlikkus ning valmidus alistuda teiste tahtele.
4. Võimuvajadus – võime painutada teiste tahet ning nende üle kontrolli saavutada; põlgus nõrkuse suhtes.
5. Teiste ekspluateerimine – hirm ärakasutamise või teistele rumalana paistmise ees.
6. Sotsiaalse tunnustamise vajadus – soov olla imetletud ja austatud; minapildi kujundamine staatuse järgi.
7. Enda imetlemine – püüe luua endast veatu minapilt; soov saada komplimente ja tunda end meelitatuna.
8. Isiklike saavutuste vajadus, ambitsioonikus – püüe tagajärgedest hoolimata kõige parem olla; kartus läbikukkumise ees.
9. Iseseisvusvajadus – enda kellegagi või millegagi sidumise vältimine; enese distantseerimine kõigest ja kõigist.
10. Perfektsionism – katse olla täielikult moraalne ja veatu.

Need kümme neurootilist kalduvust on omakorda jaotatud kolme kategooriasse. Iga kategooria sisaldab toimetulekustrateegiaid, mille eesmärk on inimestevahelistes suhetes turvalisust tagada. Strateegiaid kasutatakse ärevuse vähendamiseks. Horney arvates peegeldab iga strateegia inimese üldist suhtlust teiste inimestega.

Neurootiliste kalduvuste kolm rühma

1. Järeleandlikkus – suhtlemisviis, mida iseloomustavad teistest sõltumine, abitus ning soov olla armastatud ja kaitstud. Selline inimtüüp on järeleandlik isiksus, kes astub suhetesse ainult üksindustunde, abituse või tõrjutuse vältimiseks. Samas võib järeleandlikkus maskeerida allasurutud agressiivsust.
2. Agressioon – suhtlemisviis, mida iseloomustavad domineerimine, vaenulikkus ja impulsiivsus. Selline inimtüüp on agressiivne isiksus, kes usub, et kõik inimesed on agressiivsed ning elu on täis võitlusi. Ainus viis sellele kõigele vastu seista on ise võimul olla ning teiste üle domineerida. Samas märgib Horney, et agressiivne isiksus on küll võimeline viisakalt ja sõbralikult käituma, kuid selle tagamõte on alati teiste üle kontrolli saavutamine.
3. Eemaletõmbumine – suhtlemisviis, mida iseloomustavad teistest eemaldumine, sõltumatus, asotsiaalsus ning perfektsionism. Selline inimtüüp on eraklik isiksus, kellel pole kerge end teistega emotsionaalselt siduda. Eraklik isiksus soovib vabadust ning usub, et suhetest loobumine tähendab seda, et keegi ei saa talle haiget teha.

Neurootiliste konfliktide tekkemehhanismid

Horney järgi on neurootilistel konfliktidel mitmeid alateadlikke tekkemehhanisme. Esimene mehhanism on konflikt inimese reaalse ja idealiseeritud mina vahel, mis põhjustab perfektsionismi. Neuroos tekib, kui reaalne mina on asendatud idealiseeritud minaga. Seda nimetatakse neuroosi tekkimise baasmehhanismiks. Inimese isiksus on terve juhul, kui tema reaalmina ja idealiseeritud mina langevad kokku. Teine mehhanism on enese distantseerimine teistest, mille eesmärk on vältida võimalikke konflikte. Kolmas on eksternaliseerimine, mis kujutab endast ületamatut reaalse ja idealiseeritud mina vastuolu. Selle tagajärg on sõltuvus teistest.

Uusfreudism

Horney nõustus Sigmund Freudiga, et lapsepõlves kogetul on inimese elus suur tähtsus, kuna see kujundab isiksust ning selle toimimist täiskasvanueas. Nende arvamused erinesid aga teiste isiksust kujundavate tegurite poolest. Nimelt ei nõustunud Horney Freudi väitega, et olemas on universaalsed psühhoseksuaalsed tasemed, mis mõjutavad isiksuse arengut. Horney arvates kujundab isiksust suurel määral sotsiaalne suhtlus lapse ja vanemate vahel.

Naise psühholoogia

Horney ei nõustunud peaaegu ühegi oletusega, mille Freud naiste kohta välja pakkus. Üks neist oli Freudi peenisekadeduse kontseptsioon, mida Horney pidas ebaloogiliseks ja iganenuks. Horney leppis sellega, et "peenisekadedus" võib neurootiliste naiste puhul vahel esineda, kuid väitis, et "emakakadedus" (ingl womb envy) esineb meestel sama tihti kui "peenisekadedus" naistel. Horney arvas, et mehed on kadedad naiste sünnitamisvõime peale. Nimelt on naistel "võim" kanda ja imetada lapsi, mistõttu peavad mehed enam pingutama, et naistega "ühele tasemele" jõuda.

Horney sõnastas ümber ka Freudi Oidipuse kompleksi. Nimelt väitis Horney, et ühe vanema külge klammerdumine ning sellest tulenev teise vanema kadedus põhjustavad lapse ja vanema vahelises suhtes ebastabiilsust, mille tagajärjel tekib lapsel ärevus.

Aastatel 1922–1937 kirjutas Horney 14 naise psühholoogiat puudutavat teost, mis liideti üheks köiteks pealkirjaga "Feminine Psychology". Oma essees "The Problem of Feminine Masochism" kirjeldas Horney seesuguste kultuuride ja ühiskondade survet naistele, milles naised on sunnitud meestest sõltuma. Horney kohaselt saab naiste elu väärtuse vaid laste ja suuremate pere kaudu. Ta puudutas seda teemat oma essees "The Distrust Between the Sexes", kus võrdles mehe ja naise suhet lapse ja vanema suhtega.

Horney uskus, et mõlemast soost inimestel on sisemine tung olla geniaalne ja produktiivne. Naised on võimelised seda tungi rahuldama loomulikul viisil – jäädes rasedaks ja tuues ilmale lapsi. Mehed peavad aga oma tungide rahuldamiseks kasutama väliseid võimalusi – saavutama silmatorkavaid tulemusi tööl või mõnel muul alal, et kompenseerida nende loomupärast võimetust lapsi ilmale tuua.

Horney arendas oma ideid nii kaugele, et avaldas ka esimese eneseabiraamatu "Are You Considering Psychoanalysis?" (1946). See raamat selgitas, et nii mehed kui naised, kes on kergelt neurootilised, saavad ennast ise aidata ehk olla enese "psühhiaatrid". Nimelt rõhutas Horney, et eneseteadlikkusel on oluline osa paremaks, tugevamaks ja rikkamaks inimeseks saamisel.

Karen Horney nimeline kliinik

6. mail 1995. aastal rajati New Yorki Karen Horney saavutuste auks temanimeline kliinik. Kliinik tegeleb teadusliku uurimistöö ja psühhiaatriavaldkonna koolitustega. Samuti tegutseb kliinikus ravikeskus.

Karen Horney teosed

• "Neurosis and Human Growth", Norton, New York, 1950.
• "Are You Considering Psychoanalysis?", Norton, 1946.
• "Our Inner Conflicts", Norton, 1945.
• "Self-analysis", Norton, 1942.
• "New Ways in Psychoanalysis", Norton, 1939.
• "The Neurotic Personality of our Time", Norton, 1937.
• "Feminine Psychology" (reprints), Norton, 1922–37 1967.
• "The Collected Works of Karen Horney" (2 vols.), Norton, 1950.
• "The Adolescent Diaries of Karen Horney", Basic Books, New York, 1980. – "The Therapeutic Process: Essays and Lectures", ed. Bernard J. Paris, Yale University Press, New Haven, 1999.
• "The Unknown Karen Horney: Essays on Gender, Culture, and Psychoanalysis", ed. Bernard J. Paris, Yale University Press, New Haven, 2000.
• "Final Lectures", ed. Douglas H. Ingram, Norton, 1991. 128 p.