Kõrbestumine

Kõrbestumine ehk desertifikatsioon ehk aridifikatsioon on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine.

Kõrbestumise algust märgib kuivusest põhjustatud toodangu langus 10%. Kui toodang langeb 10-25% on tegemist mõõduka kõrbestumisega, 25-50% languse korral on tegemist tugeva kõrbestumisega ja üle 50% toodangu languse korral on tegemist eriti tugeva kõrbestumisega.

Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate külma, vee puudumise või suurte loomakarjade kadumise tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademetehulga.

Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust. Selle tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks.

Näiteks on aastatel 1958-1985 Sahara kõrbe piir laienenud 100 km ida suunas. Praegu laieneb kõrb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas.

Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse - metsade raie ja karjade vähendamise - tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ei ole kooskõlas looduslike protsessidega.

Kõrbestuvates maades ei ole tavaliselt probleemiks sademete hulk, vaid nende kiire aurumine kuivaperioodidel, kuna puudub taimestik ja loomastik, mis vett kinni hoiaks. Tihti peetakse kõrbestumise põhjuseks liigkarjatamist, ning lahendusena on vähendatud nii karjatatavate loomade kui ka looduslike rohusööjate hulka kunstlikult. Tegelikult on lahendus kõrbestumisele vastupidine - on leitud, et kõige efektiivsemalt taastab kõrbestunud ala taastada matkides loodust, ehk liikuvate loomakarjade hulka hoopis suurendades. Suured karjad tallavad kuivanud rohu lamedaks, takistades sellega vee ja süsiniku aurumist mullast, ning väetavad maad uriini ja väljaheidetega. Tulemusena on maa niiskem ja viljakam ning atmosfääri vabaneb vähem süsiniku ja metaani. Looduslike karjade matkimine on kõrbestumisega võideldes ainuke edukas meetod.

Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.