Eestlaste meeleavaldus Petrogradis
Eestlaste demonstratsioon Petrogradis oli 1917. aasta vkj 26. märtsil / ukj 8. aprillil Petrogradis korraldatud meeleavaldus, millega sooviti mõjutada Venemaa Ajutist Valitsust kinnitama seaduseelnõu Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud põhjaalade liitmiseks Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse Eestimaa kubermangu moodustamist. Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks.
Poliitiline olukord
[muuda | muuda lähteteksti]
27. veebruaril (12. märtsil ukj) 1917 sai Venemaal võimule Riigiduuma moodustatud Venemaa Ajutine Valitsus.
Venemaa Ajutine Valitsus tegeles endise Venemaa keisririigi osade iseseisvuspüüetega, 1917. aasta 6. (19. ukj) märtsil taastati Soome Nikolai II poolt pärast 1905. aasta revolutsiooni muudetud põhiseadus.
1917. aasta 17. (30. ukj) märtsil tunnistati iseseisvaks Poola, mis tegelikult oli Esimese maailmasõja käigus langenud sakslaste valdusse ja 1916. aasta novembris Saksa ja Austria keisri poolt juba iseseisvaks kuningriigiks kuulutatud.
1917. aasta 18. (31. ukj) märtsil esitas Leedu Rahvusnõukogu valitsusele soovi, et Leedu ühendataks ühiseks administratiivüksuseks ja seda valitseksid leedulased ise.
Meeleavalduse korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]9. (22. ukj) märtsil loodi Tallinnas kõigi eesti seltside esindajate osalusel Eesti Liit, mille esimeheks valitud Otto Strandmani koostatud programm nägi ette Eesti autonoomiat Venemaa riigi koosseisus. Omavalitsuse kehtestamise küsimuses peeti 11.–13. (24.–25. ukj) märtsil Tartus Petrogradi ja kõigi Eesti maakondade (peale Saaremaa) esindajate ühine nõupidamine. Üksmeelselt pooldati autonoomiat ja koosoleku usaldusmehed (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Jaan Tõnisson, Otto Strandman[1]) koostasid Ajutisele Valitsusele esitatava sellekohase seaduseelnõu.
Eelnõu anti Venemaa Ajutisele valitsusele üle 17. (30. ukj) märtsil ning selle vastuvõtmise kiirendamiseks otsustati korraldada rongkäik läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil).
Meeleavalduse korraldas Petrogradis Eesti Vabariiklik Liit koos osakondadega kõigis Petrogradi sõjaväeosades, kus asus eesti sõdureid. Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu 40 000 Petrogradis asunud eestlast, sh ka Petrogradis asunud eesti sõjaväelased (u 12 000[2]), kes esinesid sõjaväelises rivistuses ja lahingulippudega.
Eesti Vabariikliku Liidu esimees ja suurdemonstratsiooni organiseerija oli Petrogradi gümnaasiumiõpetaja Artur Vallner, kes ka kandis kolonnide ees ka sinimustvalget rahvuslippu.
Meeleavaldusest osavõtjad, kes moodustasid paari versta pikkuse rongkäigu, liikusid läbi Venemaa pealinna Petrogradi kesklinna Tauria palee juurde. Meeleavalduses osalesid mitte ainult rahvuslikult meelestatud eestlased, vaid ka eesti sotsiaaldemokraadid – rongkäigus lehvisid kõrvuti revolutsiooni punalippudega sinimustvalged rahvuslipud ja orkestrid mängisid nii revolutsioonilisi kui ka rahvuslikke meloodiaid. Meeleavaldajad andsid Riigiduumale üle proklamatsiooni, mis nõudis omavalitsusseaduse eelnõu kinnitamist ja Venemaa föderatiivseks demokraatlikuks vabariigiks ümberkorraldamist.
Pärast toimunud manifestatsiooni läksid Eesti esindajad vürst Georgi Lvovi juurde eelnõu kinnitamist kiirustama. Tauria palee juures toodi lipud rongkäigust välja ja viidi Tauria palee suurde saali. Loeti ette Eestile autonoomia andmise nõue, mille järel võttis sõna ajutise valitsuse liige, Petrogradi komandant polkovnik Boris Engelhardt, kes ütles, et "eestlaste soov autonoomia saamiseks on õige ja meeleavalduse suurepärane korraldus näitab, et Eesti on nendeks uuendusteks küps"[3].
Venemaa Ajutine Valitsus kinnitas 12. aprillil (vkj 30. märtsil) 1917 otsuse "Eestimaa kubermangu administratiivse juhtimise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille alusel muudeti Eestimaa kubermangu piire Liivimaa kubermangu arvelt suuremaks, määrati ametisse kubermangukomissar Jaan Poska ning kubermangukomissari juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu. Maakondades oli ette nähtud luua maakondade maanõukogud.