Budistlik psühholoogia
| Osa artiklitest teemal |
| Budism |
|---|
 |
Budistlik psühholoogia on budistlikes tekstides ja õpetustes sisalduv epistemoloogia, teadmisteooria või teadmisõpetus, mis hõlmab mitmesuguseid vaimseid protsesse, sealhulgas aistinguid, taju, teadvust, mõtteid, tundmusi, emotsioone, tähelepanu, mõistmist, tahtmisi jmt.
Budistlik psühholoogia on küllaltki praktilise suunitlusega, keskendudes peamiselt kannatustest vabanemisele. Selles puuduvad seesugused kontseptsioonid nagu hing või vaim, alateadvus või "tõeline mina".
Budistlik psühholoogia ei ole tänapäevases mõttes selgesti defineeritav ega piiritletud. Selle aspektid võivad kattuda filosoofiaga, psühhoteraapiaga, religiooniga jne.
Mõisteid
[muuda | muuda lähteteksti]- Citta, meel üldiselt – meeleseisund, meelelaad, teadvel olek.
- Ceto, meel mingis olukorras, pinges, soovides, tahtmistes. Kui selles on meelehärm, meeleheide, kui selles toimub midagi meeletut, meeldivat, ebameeldivat.
- Mano, mõistus ehk mõistmine, arukus, teadlikkus, otsustamine – vahendid meele kasutamiseks, ohjamiseks, rakendamiseks, juhtimiseks, valitsemiseks.
- Viññāṇa, teadvus ehk keskkond, ruum, väli, milles see kõik toimub.
- Nāmarūpa, meel ja keha, mentaalne ja füüsiline, nimi ja kuju.
- Sati, tähelepanelikkus, teadvustamine, meeles pidamine.
- Avidyā, teadmatus.
- Āyatana, võimete vallad ehk kuus ala, valdkonda või tegurit, mida olendid tajuvad kuue tunnetusliku võime abil.
- Saṅkhāra, moodustised, meelekujundid.
- Vedanā, tunne, tunded, tundmused.
- Taṇhā, iha, himu, janunemine, ahnus, tahtmine, kiindumus, täitmatus, kirg.
- Upādāna, kippumine ehk tõmblemine, üles kütmine.
- Bhava, olemasolu, olevaks saamine.
- Samādhi, keskendumine, süvenemine ning sellega seotud teadvusseisundid.
- Upekkhā, eelistamatus, võrdne suhtumine, samaväärsus.
- Mettā, sõbralikkus, heatahtlikkus.
- Pīti, vaimustus, ekstaatiline rõõm.
- Muditā, rõõmustamine, kaasa rõõmustamine.
- Sukha, püsiv õnn, rõõm, mõnu, õndsus, nauding.
- Karuṇā, kaastunne.
- Dukkha, kannatus, rahulolematus.
Teemad
[muuda | muuda lähteteksti]Gnoseoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Teadvus (viññāṇa) on maailma üldine omadus, mis avaldub olenditele nende tajuvõimete ehk tajuväravate kaudu.[1] Inimolenditel on kuus võimete valda ehk tajuväravat (āyatana): nägemine, kuulmine, puudutamine, maitsmine, haistmine ning meel (citta) ise. Üks ja seesama teadvus avaldub nende kaudu kuuel erineval moel ning nõnda on ka kuus teadvust: silmateadvus, kõrvateadvus, kehateadvus, keeleteadvus, ninateadvus ning meeleteadvus. Need teadvused avalduvad diskreetsete ühikutena, kiiresti vaheldudes, kusjuures igal ajahetkel on aktiivne vaid üks nendest.
Seesmiselt on meel (citta) tühi. Väljastpoolt aga mõjutavad teda tajuväravate kaudu saabuvad andmed.[2] Nendest algandmetest moodustab mõistus (mano) loogilise, vastuvõetava, mõistetava ja arusaadava tervikpildi, mis on juba midagi muud. See on pigem "matrix" või "user interface" kasutaja jaoks.
Kannatused tulenevad sellest, kuidas neid algandmeid töödeldi, kuidas neist moodustus kellelegi midagi isiklikku ja olulist.[3][4]
Ontoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Iseenesest pole midagi olemas. Igasugune olemasolu sõltub tunnetajast. Maailm avaldub tunnetavates olendites, kes lisavad oma tunnetustele kujutlusi, mõtteid ja tähendusi. Maailm ongi ettekujutus ja tahtmine.[5] Igaühe maailm on just see, mida ta on näinud, kuulnud, tajunud, teadnud, mõtelnud, arvanud, mäletanud. Maailmu on sama palju kui tunnetavaid olendeid. Kõik objektid ja subjektid on loodud meeles, kokku pandud tingimustest ja põhjustest ning on seetõttu oma olemuselt meelepettelised ja ebapüsivad.[6] Teatud tingimuste ja põhjuste koosluses võib ilmneda midagi neile tingimustele ja põhjusele vastavat, kuid see kaob kohe, kui lakkavad selle aluseks olevad põhjused ja tingimused.
Meeles ei ole millelgi püsivat sisu, mõtet, tähendust ega väärtust. Kõik mõisted, väited ja seisukohad, aga ka kõik tajud, kogemused ja teadvuse seisundid[7] on suhtelised, subjektiivsed ja sõltuvad olukorrast. Kõik need on omandatud ja omaks võetud teiste inimeste abil ja nende kaudu, läbi ühiskonna, kultuuri, kasvatuse jmt. Tähendus, mõte, otstarve, väärtus või eesmärk omistatakse läbi suhete, läbi parajasti enda omaks peetavate vaadete ja arvamuste.
Keelekasutus ja mõtlemine võib luua veel teisi, suhtelisi ja üksnes ettekujutuses eksisteerivaid nähtusi ja aspekte, nagu aeg, ruum, minevik, tulevik ja olevik jmt.[8]
Tegelikkus on enamasti tunnetamatu ja suhestumatu, kuid ometi võib ka selleni jõuda. Ehk nagu Gampopa on soovitanud: "Ei tule hoiduda mõttekujundeist, milles tegelikkus pidutseb."[9]
Vaimne ja füüsiline
[muuda | muuda lähteteksti]Nāmarūpa ehk 'nimi ja kuju' või 'meel ja keha', 'vaimne ja füüsiline' või 'teadvus ja mateeria' on oluline mõistete paar budistlikes õpetustes. Nāmarūpa tähistab ühtlasi viit isiksuse koostisosa ning on sõltuvusliku tekkimise ahela neljas lüli.
Vaimne ja füüsiline sõltuvad teineteisest ning põhjustavad teineteist, olles sisuliselt üks ja seesama.[10] Nende eristamise, lahku viimise puhul teadvuses (viññāṇa) hakatakse ajendeid, kujutlusi ja mõisteid pidama tegelikeks, tõelisteks ja olulisteks. Nad panevad mõtlema, analüüsima, võrdlema ja tähendusi otsima, et sellest kõigest aru saada.
Nõnda tekivad eristamised: eralduvad sisemine ja välimine, abstraktne ja konkreetne. Tekib nimetamine ja võrdlemine, jagunemine, määratlemine ja määramine, piiritlemine ja vastandamine. Enese ja maailma vastandumisest kujuneb sel viisil ettekujutus iseendast kui isiksusest, tuues kaasa kannatusi.
Tunded ja emotsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Tunded ehk tundmused (vedanā) on psühhofüüsilised funktsioonid, mis tekivad võimete ja neile vastavate võimete valdade kokkupuutel. Enamik tundeid on neutraalsed ega kesta kuigi kaua. Emotsioonid on pikaajalisemad, need on enda omaks võetud meeldivatest või ebameeldivatest tunnetest moodustatud kogumid: kurbus, viha, rõõm jne.
Tunded ja emotsioonid on meele reaktsioonid, mis tulevad ja lähevad, kuid nad võivad jääda ka püsima, kui neist hoitakse kinni, võetakse isiklikult, peetakse enda omaks või endaks ning seetõttu väärtuslikeks.
Tunded võivad olla meeldivad, ebameeldivad või neutraalsed, kuid alati tajutakse neid tõelistena. Nende mõjul tekkivad soovid, tahtmised ja ihad (taṇhā) põhjustavad juba ka kehalisi reaktsioone: liikumist ja sirutumist meeldiva poole ning eemaldumist ebameeldivast ja selle vältimist. Mistahes ebameeldivat tunnet tajutakse kannatusena, mistõttu tekib soov seda parandada, midagi selles muuta, sellest vabaneda, olgu see kasvõi sügelus, ebamugav asend või mis iganes.
Üldiselt põhjustab kannatusi iha tunnustuse järele, kiindumine omaenda isiksusse, enese tähtsustamine, mille nimel siis tegutsetaksegi. Sellest räägib esimene õilis tõde, seadmuseratta käimapanemine ja isetuse õpetus.
Isetus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiksus või "mina" ei ole budismis midagi olulist ega tõelist. Ei ole olemas muutumatut hinge ega isiksust ega üldse midagi, mis võiks olla püsivalt "ise".[11] Isiksust moodustavad tegurid (skandhad) loovad enesetunnetuse ja nende mõjul tajutakse end isiksusena. Nendesse kiindumine ja kippumine põhjustab kannatusi.[12][13]
Pikemalt artiklis Skandha
Enesetunnetus ehk teadlik olek endast kui isiksusest kujuneb inimolenditel välja tavaliselt teisel-kolmandal eluaastal. Koos sellega arenevad välja ka võimed ja oskused, teadmised ja kogemused, soovid ja tahtmised ning nendest tulenevad kannatused. Kui aga ollakse jõudnud paremale arusaamisele, kui on kadunud vajadus tunnustuse järele, kui pole vaja enam esineda, kedagi üllatada ega mõjutada, siis võidakse hakata mõistma, et kogu senine enesetunnetus oli vaid pettekujutlus.
Budismis ei ole püsiv "hing" (jīva), "mina" (attā), "aatman" (ātman), "olend" (satta) ega "isiksus" (puggala) kuidagi tõeline ega päriselt olemasolev. Sellele ei omistata erilist tähtsust ega tähendust.[14] Selles suhtes eristub budism selgesti nii kristlusest kui hinduismist.[15] Enese tähtsustamist, iseenda üle uhkuse tundmist vm taolist peetakse budistlikes praktikates üheks suuremaks takistuseks vaimse arenemise teel. Oma "tõelise mina" otsimine ja/või avastamine, omaenda isiksuse analüüsimine, iseenda vahekorrad maailma, universumi või jumala(te)ga jmt on vaid ekslikel eeldustel rajanev meelepetteline ja kasutu tegevus. [16]
"Iseendana" tundmine tuleneb mõttelisest abstraheeringust, sõnakasutusest, millega seotakse kokku oma kogemuste, vaimsete ja füüsiliste nähtuste mitmekesine voog.[17] "Mina" või "ise" on vaid asesõna, millega määratletav koostisosade kogum on pidevas muutumises. Ei sinu ega ka kellegi teise mõtted, arvamused või hoiakud, maailmavaated või tõekspidamised pole kuidagi olulised. Need ilmnevad vastavate tingimuste puhul ning kaovad siis jälle. Nende püsivaks pidamist ja neisse klammerdumist peetakse Buddha õpetustes dukkha ehk kannatuse põhjuseks.[18] Kuna "tõelist mina" pole olemas, siis ei saa selleni ka jõuda.[6]
- Pikemalt artiklis Isetus
Keegi ei ole ise oma keha, tunne, mõte, tahtmine või meel. Ükski keha, tunne, mõte, tahtmine või meel ei ole kellegi oma. Keegi ei asetse oma kehas, tundes, mõttes, tahtmises või meeles. Ükski keha, tunne, mõte, tahtmine või meel ei asetse kelleski.[19][20]
- Pikemalt artiklis Isetuse õpetus
Kannatustest vabanemine
[muuda | muuda lähteteksti]Budistlikud meeleharjutused võivad anda mitmesuguseid terapeutilisi efekte: vähenevad depressioonid, ängistused ja hirmud, suureneb rahulolu ja elurõõm jne. Kuid erinevalt psühhoanalüüsist ja paljudest teistest psühhoteraapiatest ei süveneta budistlikus praktikas endasse kui isiksusse. Vastupidi, pingetest ja kannatustest vabanemine tuleneb pigem sellest, et ennast ei peeta enam oluliseks, et loobutakse enese tähtsustamisest.[21]
Kannatustest vabanemine on budistlikes õpetustes kesksel kohal. Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab vaid ühte asja: kannatuse lõpetamist (dukkha nirodha).[22] Seadmuseratta käimapanemises loetletakse mitmesuguseid kannatusi ja see lõpeb kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi". [23] Kannatamine on väga isiklik asi, see on iseendale loodud ja ehitatud mõte, konstruktsioon, produkt. Kannatustest saab vabaneda, kui loobutakse enese tähtsustamisest, enesekesksusest ja üldse kõigist oma arvamustest ja hinnangutest, tahtmistest ja soovidest, hirmudest ja lootustest.[24]
- Pikemalt artiklis Isetuse õpetus
Praktika
[muuda | muuda lähteteksti]Pühendunud mungad ja nunnad on loobunud nimest, kodust ja omandist, kannavad ühesuguseid rüüsid, neil on paljaks aetud pea, nad söövad vaid ühel korral päikesetõusu ja keskpäeva vahel ning elatuvad üksnes annetustest.
Hommikuti kõnnivad mungad paljajalu ümbruskonnas, silmi maast tõstmata, kelleltki midagi palumata ega ootamata, võttes vastu vaid seda, mida neile vabatahtlikult antakse. Nad on valinud tsölibaadi ja vaesuse; maistest asjadest vaba, isetu ja alandliku elu.
Arvamused või hinnangud, uudised või ennustused, hirmud või lootused, tahtmised või soovid on muutunud tühisteks. Ollakse üle nii kiitusest kui laitusest, saavutustest kui kaotustest, kuulsusest kui unustusest, rõõmust kui valust. Mediteerides loobutakse järk-järgult kõigist soovidest, tahtmistest ja ihadest (taṇhā), olles kohal just siin ja praegu. Olnus pole midagi kahetseda või igatseda, saabuvas pole midagi loota ega karta.
„Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.[25]“
Harjutatakse tähelepanu (sati) teadlikku suunamist ja keskendumist, meelerahu (samatha) ja läbinägemist (vipassanā) ning lahkust ja sõbralikkust (mettā). Keskendumisseisundis (samādhi) jõutakse järjestikku selginevate teadvusseisunditeni (dhyāna), kogedes vaimustust, ekstaatilist rõõmu (pīti) ning võidakse jõuda püsiva õnne, rõõmu ehk õndsuse seisundisse (sukha).
Nõnda võidakse jõuda ka täieliku valgustumise ehk virgumiseni, vabanedes kõigest ja vaibudes nirvaanas.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eckhart Tolle: "You are the Universe, expressing itself as a human for a little while."
- ↑ Asivisa Sutta, SN 35.197
- ↑ SN 35.191
- ↑ Anthony Markwell. Truly Understanding the Teachings of the Buddha. A comprehensive guide to insight meditation. 2019, revised ed.[1]
- ↑ Vrd: Arthur Schopenhauer. Maailm kui tahe ja kujutlus. ISBN 9789985774731.
- ↑ 6,0 6,1 Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu
- ↑ Charles Tart. Teadvuse seisundid. ISBN 9789985975756.
- ↑ Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44) [2]
- ↑ Hindamatu pärlikee. Tiibeti õpetajate juhised, 5:2. ISBN 9789949386789
- ↑ SN 12.2.
- ↑ Ṭhitañāṇa bhikkhu (2019). Virgumise tee - nii nagu õpetas Buddha. Tallinn: Eesti Theravaada Kirjastus. Lk 96.
- ↑ Ida mõtteloo leksikon. [3]
- ↑ Brian Morris (2006). Religion and Anthropology: A Critical Introduction. Cambridge University Press. p. 51. ISBN 9780521852418., Quote: "(...) anatta is the doctrine of non-self, and is an extreme empiricist doctrine that holds that the notion of an unchanging permanent self is a fiction and has no reality. According to Buddhist doctrine, the individual person consists of five skandhas or heaps – the body, feelings, perceptions, impulses and consciousness. The belief in a self or soul, over these five skandhas, is illusory and the cause of suffering."
- ↑ Peter Harvey. The Selfless Mind: Personality, Consciousness and Nirvana in Early Buddhism. Routledge,ISBN 978-1-136-78336-4.
- ↑ Oliver Leaman (2002). Eastern Philosophy: Key Readings. Routledge. pp. 23–27. ISBN 978-1-134-68919-4.
- ↑ Steven Collins (1990). Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravada Buddhism. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-39726-1.
- ↑ Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 186-187.
- ↑ Bodhi Laama Erik Drew Jung
- ↑ Anatta-lakkhana Sutta: (SN 22.59)[4]
- ↑ Pañca Sutta (SN 22:59)[5]
- ↑ Vrd. näit. Erich Fromm (et al). Zen Buddhism and Psychoanalysis (1960) ISBN 978-0-285-64747-3; eesti keeles: "Psühhoanalüüs ja zen-budism". Tõlkinud Olavi Pesti; järelsõna: Olavi Pesti ja Anti Kidron. Mondo, Tallinn 2001, 102 lk. ISBN 9985932323.
- ↑ MN 22:37, MN 63, SN 22:86, SN 56:31 jm.
- ↑ Mendis, N.K.G. (tr., ed.) (1979). On the No-self Characteristic: The Anatta-lakkhana Sutta (The Wheel No. 268). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (2007) at http://www.accesstoinsight.org/lib/authors/mendis/wheel268.html.
- ↑ Ñanamoli Thera (tr., ed.) (1981). Three Cardinal Discourses of the Buddha (The Wheel No. 17). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (1995) at http://www.accesstoinsight.org/lib/authors/nanamoli/wheel017.html.
- ↑ https://luuleleid.wordpress.com/2013/09/16/ernst-enno-nii-vaikseks-koik-on-jaanud/
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Caroline Rhys Davids (1914). Buddhist Psychology: An Inquiry into the Analysis and Theory of Mind in Pāli Literature.
- Steven Collins (1990). Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravada Buddhism. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-39726-1.
- Stephan Schuhmacher (1994). The Encyclopedia of Eastern Philosophy and Religion: Buddhism, Hinduism, Taoism, Zen. ISBN 978-0-87773-980-7.
- David Webster (2005). The Philosophy of Desire in the Buddhist Pali Canon. Routledge. ISBN 978-0-415-34652-8.
- Peter Harvey (2012). An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-85942-4.
- Peter Harvey (2015). Steven M. Emmanuel (ed.). A Companion to Buddhist Philosophy. John Wiley & Sons. ISBN 978-1-119-14466-3.