Artur Pihlak

Artur-Aleksander Pihlak (eesnimede rööpkuju: Arthur-Aleksander; 1. aprill 1885 Viljandi – 22. november 1941 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli eesti tehnikateadlane.^[1]

Elukäik

Artur-Aleksander Pihlak sündis telliskivitöösturi peres^[1].

Ta lõpetas 1905. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli, õppis 1906 Peterburi Metsainstituudis, 1907–1911 Peterburi teedeinseneride instituudis ning ehitusinseneri diplomi sai 1926 Läti Ülikoolist Riias. EÜS Põhjala vilistlane.^[2]

Oli aastatel 1905–1906 vabatahtlikuna sõjaväes, I maailmasõja ajal sattus Saksa sõjavangi. Naasis 1918 Eestisse, oli 1919 Tallinna sadamavalitsuse tehnikaosakonna ülem, 1919–1923 Mereasjanduse Peavalitsuse ehitusosakonna juhataja, 1923–1937 Raudteevalitsuse ehitusameti tehnikaosakonna juhataja, 1937 Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, 1937–1939 riigiettevõtte Ehitaja direktor, 1939–1940 Raudteede Talituse direktor. 1919–1923 oli ka Tallinna Tehnikumi õppejõud, luges trigonomeetria, sildade, sadamate ja kanalisatsiooni kursusi. Ühtlasi oli 1920–1923 Tallinna Tehnikumi raamatukogu (esimene) juhataja ja 1938–1940 TTÜ õppeülesande täitja, õpetas eelarvestamist, tööde juhatamist ja maanteede ehitamist. 14. juuni 1941 arreteeriti, suri vangilaagris.^[1]

Artur Pihlak oli kaitseliitlane.^[3]

Teadustöö

Mereasjanduses pühendas suurt tähelepanu hästi toimiva ranna- ja kalasadamate võrgu väljakujundamisele, pidas vajalikuks vabasadama avamist Paldiskis. Raudteetranspordis seisis hea raudtee peatehaste ja veduripargi tehnilise ajakohastamise eest; algatas tolmutõrje raudteel, pooldas Abja-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamist.^[1]

Tunnustus

Valgetähe III klassi teenetemärk, 1938

Isiklikku

Artur Pihlak oli Eduard Pihlaku ja Viktor Pihlaku vend^[1], Arno-Toomas Pihlaku isa. Abikaasa Klaara-Luise, sündinud 1901 Peterburis. Poeg Arno (sündinud 1926 Tallinnas).

Viibis asumisel Kirovi oblasti Šurma rajoonis ja Polomi rajoonis, samuti Krasnojarski krais Norilskis. 1947 tuli koos lastega omavoliliselt Eestisse. Arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt testkordselt 1948, mõisteti 3 aastat vabaduskaotust, vabastati 1951. Pärast vabanemist saadeti asumisele tagasi, vabastati asumiselt 1958. Oli asumisel Kirovi oblasti Šurma rajoonis ja vangistuses Komi ANSVs Sevželdorlagi laagris, 1947 tuli omavoliliselt Eestisse. NKVD arreteeris Arno uuesti 5. juunil 1950, talle mõisteti 10 aastat vabaduskaotust. Vabastati vangilaagrist 1956, vabastati asumiselt 1958. Tütar Silvia vabastati asumiselt 1947.^[3]

Teoseid

Katsed vedurisi turbaga kütta. // Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri (1921) 6
Jaamade varustamine filtreeritud veega. // Tee ja Tehnika (1929) 11
Tervishoid ja elamute ehitustehnilised omadused. // Eesti Raudtee (1930) 2
Põhja- ja filtratsioonivee mõju betoonile. // Eesti Raudtee (1930) 4
Soojuse kaotused ahjudes. // Eesti Raudtee (1930) 5/6
Kristiine tänava kollektori sifoon. // Tehnika Ajakiri ja Auto (1932) 9
(1933) 1 / 2.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide.
↑ http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=579716
↑ ^3,0 ^3,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2014. Vaadatud 4. septembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Kirjandus

Ajakiri T (1935), 103–104.
Raudtee (1939) 5, 73.
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.

[ETBL-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide.

[2] ttps://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=579716

[okupatsioon.ee-3] 3,0 ^3,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2014. Vaadatud 4. septembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[1]

[2]

[3]