Robert Altman

Robert Altman
Robert Altman. Cannes, 1992.
Sünninimi	Robert Bernard Altman
Sünniaeg	20. veebruar 1925
Sünnikoht	Kansas City, Missouri, USA
Surmaaeg	20. november 2006 (81-aastaselt)
Surmakoht	Los Angeles, California, USA
Tegev	1947–2006

Robert Altman (20. veebruar 1925 Kansas City – 20. november 2006 Los Angeles) oli USA filmirežissöör.

Altman kandideeris parima režissööri Oscarile 5 korda, kuid ei saanud seda. Altmani teiste Oscarile kandideerinud filmide hulka kuuluvad "Nashville", "Short Cuts" "The Player" ja "Gosford Park". Alles 2006. aastal anti talle elutöö-Oscar.

Filme

• "MASH" (1970)
• "Images" (1972)
• "Nashville" (1975)
• "Popeye" ("Punnsilm", 1980)
• "The Player" ("Mängur", 1992)
• "Short Cuts" (1993)
• "Prêt-à-Porter" (1994)
• "Dr. T & the Women" ("Dr. T ja Tema naised", 2000)
• "Gosford Park" (2001)

Tunnustus

Robert Altmani filmid on auhindu võitnud 49 korda ja filmiauhindade nominentide hulgas olnud, kuid mitte võitnud 43 korda. 7 korral on filmid kandideerinud Oscarile.

1970 lavastas Altman satiirilise musta komöödia "MASH". See film võitis Cannes'i filmifestivali auhinna Kuldne Palmioks. Altman nimetati Oscari, Kuldgloobuse ja BAFTA auhinna kandidaadiks parima režissööri kategoorias, aga ei võitnud neid. Film nimetati Oscari kandidaadiks parima filmi kategoorias ja Kuldgloobuse kandidaadiks muusikali või komöödiafilmi kategoorias ning võitis neist viimase.

1972 lavastas Altman psühholoogilise trilleri "Images", mis nimetati Kuldse Palmioksa kandidaadiks, aga ei võitnud seda.

1975 lavastas ta muusikalise musta komöödia "Nashville". Ta nimetati lavastajana Oscari ja Kuldgloobuse kandidaadiks, film nimetati parima filmi Oscari ning parima muusikali või komöödia Kuldgloobuse kandidaadiks, aga neid auhindu ei võidetud.

1976 lavastas ta revisjonistliku vesterni "Buffalo Bill and the Indians, or Sitting Bull's History Lesson", mis võitis Berliini filmifestivali auhinna Kuldkaru.

1977 lavastas ta filmi "3 Women", mis kandideeris Kuldsele Palmioksale, kuid ei võitnud seda.

1978 lavastas ta musta komöödia "A Wedding", millega nimetati ta BAFTA auhinna kandidaadiks parima lavastaja kategoorias, aga ta ei võitnud seda.

1984 lavastas ta filmi "Secret Honor" Richard Nixoni elust. Selle filmiga pälvis ta Berliini filmifestivali FIPRESCI auhinna, mida andis välja Uue Kino Foorum.

1985 lavastas ta draama "Fool for Love", millega kandideeris Kuldsele Palmioksale, aga ei võitnud.

Altmani käejälg Cannes'is (1988)

1989 pälvis Altman televisiooniauhinna Emmy draamaseriaali "Tanner '88" lavastamise eest.

1992 lavastas ta satiirilise filmi "The Player". Selle eest nimetati ta Oscari, Kuldgloobuse ja BAFTA auhinna kandidaadiks režissööri kategoorias. Film kandideeris ka BAFTA auhinnale parima filmi kategoorias ja Kuldsele Palmioksale. Nendest auhindadest ainsana pälvis ta parima režissööri Kuldgloobuse.

1993 lavastas ta draamafilmi "Short Cuts" ja oli ühtlasi selle kaasstsenarist. See film võitis Veneetsia filmifestivali auhinna Kuldlõvi. Altman nimetati ka Oscari kandidaadiks lavastaja kategoorias ja Kuldgloobuse kandidaadiks stsenaariumi kategoorias, ent ei võitnud neid.

Samal aastal nimetati Altman Emmy kandidaadiks varietee- või muusikaprogrammi lavastamise eest ("Great Performances – Black and Blue"), aga ei võitnud.

1996 lavastas ta filmi "Kansas City", mis osales Cannes'i filmifestivalil.

Samal aastal pälvis ta elutöö Kuldlõvi.

1999 lavastas ta komöödia "Cookie's Fortune", mis nimetati Kuldkaru kandidaadiks, aga ei võitnud seda.

2000 lavastas ta romantilise komöödia "Dr. T & the Women", mis nimetati Kuldlõvi kandidaadiks, aga ei võitnud seda.

2001 lavastas ta mõrvamüsteeriumi "Gosford Park". Selle eest nimetati ta Oscari, Kuldgloobuse ja BAFTA auhinna kandidaadiks lavastaja kategoorias, võites neist Kuldgloobuse. Lisaks nimetati see film Oscari kandidaadiks parima filmi kategoorias, Kuldgloobuse kandidaadiks muusikali- või komöödiafilmi kategoorias ning BAFTA auhinna kandidaadiks Briti filmi kategoorias, võites neist kolmest viimase.

2002 pälvis ta oma elutöö eest Kuldkaru.

2006 lavastas Altman oma viimase filmi, koomiliseks eleegiaks nimetatud filmi "A Prairie Home Companion", mis nimetati Kuldkaru kandidaadiks, ent ei võitnud seda.

Samal aastal pälvis Altman elutöö-Oscari.