Pedofiilia

Pedofiilia on seksuaalne kiindumus puberteedieelsetesse lastesse (alla 11-aastased lapsed, individuaalselt võib vanus varieeruda, ülemine piir on 13). Laiemas tähenduses hõlmab pedofiilia ka puberteediealisi lapsi.

Hiljem on hakatud eristama hebefiiliat, mis tähendab peamist seksuaalset huvi puberteedi-ealistesse lastesse (vanusevahemik 11–14). Efebofiilia tähendab seksuaalset kiindumust 15–19-aastatesse lastesse. Mõnikord peetakse pedofiiliaks ka kronofiiliat, seksuaalset kiindumust endast tunduvalt noorematesse isikutesse.

Pedofiilia on psüühiline häire ja laste seksuaalne ärakasutamine on kriminaalne tegevus. Pedofiilia korral peab olema vanusevahe vähemalt 5 aastat ja partner kõige rohkem 13 aasta vanune.

Kriminaalsed aspektid

Karistusseadustiku kohaselt on pedofiilia lapse seksuaalne ärakasutamine tema psüühikaga manipuleerides või ähvardustega mõjutades ja/või otsese füüsilise vägivalla abil. Lühemalt öeldes on see suguiha rahuldamine lapseealise isikuga. See pole mitte ainult otsekontakt lapsega, vaid ka selleteemaliste materjalide levitamine, tootmine ja omamine ning kasutamine sugulise kire rahuldamiseks. Eesti Vabariigi Karistusseadustiku §145 ja 146 (7. jagu – "Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod") alustel on määratud vanusepiiriks, millal isik ei lähe enam lapseea alla, 14 aastat.

Kriminaalstatistika alusel on enamikul juhtudel, kui ohvriks on tüdruk, tegemist isikuga tema tutvusringkonnast või perekonnast, ja poisi puhul isikuga, kellega ta on kohtunud haridussüsteemi kaudu.

Psühholoogilises praktikas eristatakse põhiliselt 2 liiki laste seksuaalset ärakasutamist:

1. vanem isik saab seksuaalse erutuse palja lapse (ka pildil) vaatamisest ja tema katsumisest;
2. vanem isik astub otsesesse seksuaalkontakti, püüdes imiteerida või sooritades suguühet.

Pedofiili rünnaku üleelanud lapsed vajavad kindlasti psühholoogilist nõustamist, sageli ka psühhiaatrilist ravi. Enamik uuringuid konstateerib selget seost lapsepõlve seksuaalse ahistamise ja täiskasvanuea psüühikahäirete vahel. Ekstreemsematel juhtudel lõpetab lapsena pedofiili ohvriks langenu täiskasvanuna elu enesetapuga.

Ajaloost

Läbi ajaloo on teada palju juhtumeid, kus täiskasvanud on võtnud omale seksuaalpartneriteks alaealisi. Vanimad, kuigi eri autorite poolt vaidlustatud juhtumid, on pärit Piiblist. Vana Testament sisaldab küll rohkesti otseseid keelde abielu ja suguelu kohta, kuid mitte vanusepiirangut: Juudas ei lubanud oma minial Taamaril pärast tolle mehe surma abielluda oma noorima poja Seelaga, nagu leviraadi seadus ette näeb, põhjendusega, et Seela oli abiellumiseks liiga noor, kuid Piibel ütleb, et tegu oli ettekäändega ja Juuda toimis valesti. (1Ms 38)

On vaidlustamata, et näiteks Vanas-Kreekas oli kombeks õpetlastel meestel võtta omale partneriks noori poisse. Teada on, et noorimad sellised õpilased olid umbkaudu 5-aastased. Koraanis mainitakse, et prohvet Muḩammad võttis naiseks 6-aastase tüdruku nimega ‘Ā'ishah', olles ise juba küpses eas. Orjapidamise ajast on teada, et oli tavaline, kui osteti lapsi peremehele "tosina kaupa toateenijateks". Selline komme püsis euroopalikus kultuuriruumis aadliperekondades kuni 1800. aastateni. Vaieldud on sellise kombe seksuaalse tagapõhja üle, kuid kaasaegsete kirjanike järgi oli selliste noorukite seksuaalne ärakasutamine suhteliselt tavaline. Aasia riikides on tänapäevani kombeks anda lapsi juba pärast sündimist abikaasaks. Paljudel juhtudel on abikaasaks enam-vähem samaealine laps ja põhjuseks on enamasti majanduslikud kaalutlused. Kuid on teada ja viimaste kümnendite jooksul ka kohtusse jõudnud juhtumeid, kus lapseealine sunnitakse abielluma endast palju vanema partneriga ja ta peab minema elama tema juurde.

Pedofiilia mõiste võttis 1886. aastal kasutusele saksa psühhiaater Richard von Krafft-Ebing. Tema pedofiilia definitsiooni järgi on tegu 1) eksklusiivselt, 2) eel- või varapuberteedis lastele suunatud ning 3) ajas püsiva seksuaalse eelistusega; see kehtib põhijoontes ka tänapäeval.

Tänapäev

Kaasaegse pedofiilia mõiste tõi esile 1950. aastatel USA-s tegutsenud uurija Alfred Kinsey koos abikaasaga, kelle palju kõmu tekitanud uurimistöö inimese seksuaalsusest sisaldas märkmeid ka lapseealiste seksuaalsuse kohta ning seksuaalaktide mõjust neile. Kriitikud on leidnud, et Kinsey kasutas vaieldavaid meetodeid, kuigi Kinsey instituut neid eitab. Lähtuvalt kõmust, mida tekitas see uuring, hakati eri maade karistusseadustikesse sisse viima seadusepügalaid, mis määrasid isikute vanuselised piirid seksuaalse tegevuse osas. Praegu on üldiselt aktsepteeritud vanuseks maailmas 14 eluaastat, kusjuures paljud riigid lisavad klausli, mis määrab, et 14–18-aastase isiku seksuaalakt tohib toimuda temast vanema isikuga vaid siis, kui vanusevahe ei ületa 3–5 aasta piiri. Paljudes riikides on piiramatu vabaduse aluseks vanus 21 eluaastat, levinum on aga vanus 18 aastat.

1900. aastate jooksul ja eriti selle sajandi viimastel kümnenditel on Euroopas ja Ameerikas lahvatanud mitmed skandaalid üksikisikute ja isegi isikute gruppide poolt toime pandud pedofiiliajuhtudest. Tuntum isik sellel teemal peaks olema poplaulja Michael Jackson. Tuntum grupijuhtum: 1980ndatel Euroopas suletud pedofiiliateemaline ajakiri Paidika, mis ühendas tuhandeid isikuid üle Euroopa, kes tootsid ja levitasid ning ka tarbisid lapspornot. Samuti põhiliselt Katoliiklikku kirikut puudutanud sajad ja paljude arvates isegi tuhanded juhtumid, kus kirikuisad kasutasid seksuaalselt ära kooripoisse ja kirikukoolis käivaid õpilasi. Ainuüksi Los Angelese kohtu piirkonnas tõsteti süüdistus 560 juhul kirikutegelaste vastu aastaks 2005. Enamik neist juhtumisest lõppes sellega, et Kirik pakkus kannatanutele kopsaka rahalise kompensatsiooni ja kaebused võeti tagasi – summad jäid 7 ja 120 miljoni dollari vahele. On teada, et mõned juhtumid jõudsid ka kohtutesse nii Ameerikas kui ka Euroopas ning kirikuisad pidid tagasi astuma või minema vanglasse. Nende kohtuasjade käigus ilmnes, et selline käitumine oli igapäevane asi ja kui tundus, et süüdistused "väljuvad" kohalikust kirikust saadeti patustanud püha isa teise kohta jätkama oma tööd. Samas on religiooni esindajad ka ise võidelnud sellise praktika vastu nii kirikus kui ka ilmalikus ruumis.

USA-s asuv ühendus NAMBLA (North-America Man/Boy Love Assoc. – Põhja-Ameerika Mehe/Poisi Armastuse Assotsiatsioon), mis koosneb biseksuaalsetest inimestest, on proovinud aastakümneid alandada legaalset seksuaalvanust (inglise age of consent), tegutsedes tihti vägagi aktiivselt poliitilises lobis. Nende eesmärgiks on alandada vanust kuni 8 või isegi 6 aastani. USA-s on olnud isegi paar kohtuasja, kus selle ühingu liikmed on pedagoogilistes asutustes tööl olles püüdnud propageerida oma ühingu põhimõtteid nii sõnas ja kirjas kui ka praktilises tegevuses.

Viimase kümne aasta jooksul on avalikkuse ette jõudnud ka selline tegevus, mille puhul põhiliselt Euroopast lähevad üldiselt keskealised meesisikud Aasia riikidesse ning seal teatud piirkondades leiavad sekspartneriteks lapsi. Osad Euroopa riigid püüavad muuta sellise tegevuse ebaseaduslikuks ja on avaldanud ka survet Aasia riikidele sellise tegevuse ebaseaduslikuks muutmise osas. Enamikus islami riikides puudub tänapäevani seaduses piiritletud vanus, millal alaealine võib ametlikult tegeleda vastasugupoolega. Islami seaduse šariaadi alusel võib tüdruku "naiseks võtta" pärast tema kolmandat kuupuhastust. Abiellumisele aga vanusepiiri sätestatud ei ole.

Jaanuaris 2012 kuulutati Kreekas pedofiilia (koos kleptomaanide, ekshibitsionistide, püromaanide, mängusõltlaste, fetišistide ja sadomasohhistidega) puudeks, ja neile määrati ka vastav igakuine rahaline toetus.

Kirjandus

• Rind, B., Tromovitch, Ph. & Bauserman, R. (1998). A Meta-analytic Examination of Assumed Properties of Child Sexual Abuse Using College Samples. Psychological Bulletin. 124(1), 22–53.

Välislingid

Lapsi pedofiilide eest hoiatav video 1961. aastast (USA)

• Pedofiil.Politsei.Com
• "Pedofiilid: olemus ja käitumise iseärasused" (PDF). Pille Alaver, 2006. (Justiitsministeerium – just.ee).