Seliliujumine
Seliliujumine ehk selili krool on üks kolmest FINA poolt reglementeeritud ujumisstiilist (krool ehk vabaltujumine on reglementeerimata). Seliliujumine sarnaneb "tagurpidi" krooliga, mõlemas stiilis tõmmatakse käega täissirutusest täissirutuseni. Seliliujumise eelis on lihtne ja pidev võimalus hingata, puudus on nähtavuse puudumine liikumissuunas. Seliliujumine on ainus stiil, milles starditakse veest.
Distantsid
Seliliujumine oli esimest korda kavas 1900. aasta suveolümpiamängudel. Seal oli distantsiks 200 meetrit. Hiljem lisandus 100 meetri distants. Olümpiamängudel ujutakse ainus 50 meetri distants just kroolis.
Seliliujumine on kompleksujumise teine etapp.
Tehnika
Kätetõmme
Seliliujumises mängib käetõmme tähtsamat rolli kui jalalöök ning seda saab jaotada tõmbefaasiks ja taastusfaasiks.
Käed liiguvad korraga: kui üks käsi lõpetab tõmmet, siseneb teine vette. Käsi alustab tõmmet üle pea sirutatud asendist, sellest hetkest peaks käsi liikuma suunaga alla ja küljele. Jälgida tuleb, et kuni õlavöötmeni jõudmiseni juhib tõmmet tugevdatud ranne, mitte küünarnukk. Õlani jõudes peaks küünarnukk olema moodustanud täisnurga. Sellele järgneb kõige kasumlikum tõmbefaas, mida tuleb pikendada võimalikult kaugele vastu reit. Terve tõmbe jooksul peab peopesa olema suunatud taha. Kuigi varem oli kasutusel ka lainekujulise peopesaliigutusega tõmme, peaks käsi liikuma eest taha, et vältida keha üles-alla loksumist.
Taastusfaas algab käe veest välja toomisega, pöial ees. Lihaste puhkamise eesmärgil tuleb kätt hoida võimalikult lõdvana. Enne käe vette sisenemist tuleb väike sõrm ette keerata, et vältida pritsmete teket ja veealust käe liigutamist. Käsi peab sisenema vette õlgade laiuselt.
Aeglasel ujumisel või treeningul on tüüpiline paaristõmmetega ujumine, sest nii on lihtsam tõmmet harjutada.
Jalgade töö
Jalgade töö liigutab edasi, ent on oluline ka keha stabiliseerimisel.
Jalad peavad liikuma vee all küllalt väikse amplituudiga. Põlv ja jalalaba peavad olema välja sirutatud, nii et enamik liikumist tuleb reiest. Pöördest ja stardist väljudes tehakse kergelt külili asendis (kuid mitte rohkem kui 90° nurga all) delfiiniujumise liigutusi. Üldiselt kasutatakse seliliujumises pikka väljumist, sest ujumise ajal on lihtne kompenseerida hingepeetust veealusest osast.
Kere
Minimaalseks energiakuluks on oluline kere õige pöörlemine. Tõmbeiseloomu tõttu pöörleb ujumise ajal terve keha. See on loomulik ja aitab ka tugevamalt tõmmata. Tõmbava käe õlg peab koos sellepoolse küljega olema basseinipõhja poole suunatud. Keha aitab vee peal hoida pea väljasirutamine ja rinna vee peal hoidmine.
Start, pöörded ja finiš
Start toimub veest ja võistlejad tõmbavad märguande "Kohtadele!" peale oma keha veest välja, toetades jalgadega vastu seina. Harilikult on puki küljes spetsiaalsed selilistarditorud. Enamus äratõuke jõust tuleb jalgadest. Võimalikult väikse takistuse ja suure kiiruse saavutamiseks tõukavad tippujujad terve keha veest välja, ent see nõuab pikka õppimist. Vee all ujutakse delfiini kuni 15 meetri jooneni.
Pöördel on lubatud saltopööre: ujuja pöördub vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab ennast seinast eemale seliliasendis.
Finišeerimine peab toimuma seliliasendis, kusjuures keelatud on finišiseina vaatamine enne viimast tõmmet. Seetõttu on nii pöördes kui finišis oluline jälgida lippe ja teada, mitu tõmmet enne seinani jõudmist tehakse.
Rekordid
Pikk bassein
Mehed[1]
- 50 m Eesti rekord: 25,45 (Ralf Tribuntsov, 2015 Kaasan); maailmarekord: 24,04 (Liam Tancock, 2009 Rooma)
- 100 m Eesti rekord: 55,03 (Ralf Tribuntsov, 2015 Kaasan); maailmarekord: 51,85 (Ryan Murphy, 2016 Rio de Janeiro)
- 200 m Eesti rekord: 2.02,67 (Andres Olvik, 2012 Debrechen); maailmarekord: 1.51,92 (Aaron Piersol, 2009 Rooma)
Naised[2]
- 50 m Eesti rekord: 29,18 (Alina Kendzior, 2016 Tallinn); maailmarekord: 27,06 (Zhao Jing, 2009 Rooma)
- 100 m Eesti rekord: 1.01,98 (Alina Kendzior, 2016 Tallinn); maailmarekord: 58,10 (Kylie Masse, 2017 Budapest)
- 200 m Eesti rekord: 2.14,42 (Aleksa Gold, 2018 Montreal); maailmarekord: 2.04,06 (Missy Franklin, 2012 London)
Lühike bassein
Mehed[3]
- 50 m Eesti rekord: 23,59 (Ralf Tribuntsov, 2015 Netanya); maailmarekord: 22,22 (Florent Manaudou, 2014 Doha)
- 100 m Eesti rekord: 51,12 (Ralf Tribuntsov, 2015 Netanya); maailmarekord: 48,92 (Matt Grevers, 2015 Indianapolis)
- 200 m Eesti rekord: 1.54,20 (Kregor Zirk, 2016 Kolding); maailmarekord: 1.45,63 (Mitch Larkin, 2015 Sydney)
Naised[4]
- 50 m Eesti rekord: 28,20 (Triin Aljand, 2005 Trieste); maailmarekord: 25,67 (Etiene Medeiros, 2014 Doha)
- 100 m Eesti rekord: 1.00,34 (Margaret Markvardt, 2017 Kopenhaagen); maailmarekord: 55,03 (Katinka Hosszu, 2014 Doha)
- 200 m Eesti rekord: 2.10,45 (Aleksa Gold, 2017 Toronto); maailmarekord: 1.59,23 (Katinka Hosszu, 2014 Doha)
Vaata ka
Viited
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 16. juulil 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 16. juulil 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 16. juulil 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 16. juulil 2010.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)