Ingerisoomlased

Ingerisoomlased (ingerlased)
Ingerlaste rahvuslipp Ingeri vapp

Ingerisoomlased ehk ingerlased on 17. sajandist alates Soomest Ingerimaale rännanud luteriusuliste soomlaste järeltulijad, kes elavad praegu lisaks Venemaale Soomes, Eestis ja Rootsis. Ingerisoomlasi ei peeta enamasti iseseisvaks etniliseks üksuseks, vaid pigem soomlaste regionaalseks alarühmaks või "üheks soome hõimuks".

Nimetus

Ingerisoomlaste enesenimetuseks on inkeriläinen, alates 19. sajandist ka Inkerin suomalainen või inkerinsuomalainen. Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest jõenimest Inkere (vene Ižora, Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et Inkeri on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. On teada, et Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütar Ingegard abiellus Kiievi vürsti Jaroslaviga, kes kinkis talle Staraja Ladoga linna koos ümbruskonnaga. Piirkonda hakati Ingegardi järgi kutsuma.

Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi äyrämöised (äyrämöiset) ja savakod (savakot).

Arvukus

1848. aastal elas akadeemik Peter von Köppeni andmetel Peterburi kubermangus 72 323 ingerisoomlast, kellest 29 243 olid äyrämöised ja 43 080 savakod. Neile lisaks elas Peterburi kubermangus 3746 soomlast, 5148 vadjalast ja 17 800 isurit.

1897. aastaks oli ingerisoomlaste arvukus kasvanud 130 413 inimeseni ning 1917. aastaks juba 140 000-ni.

1926. aasta üleriigilise rahvaloenduse andmetel elas Nõukogude Liidus 114 831 "Leningradi soomlast", nagu ingerisoomlasi siis kutsuti.

1989. aasta andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 47 102 soomlast, neist 5469 elas Leningradis ja 11 833 Leningradi oblastis. Eestis elas 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 16 622 soomlast.

2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 34 050 soomlast (neist 314 nimetasid end ingerisoomlasteks). Peterburis oli soomlasi 3980 (sh 71 ingerisoomlast) ja Leningradi oblastis 7930 (sh 35 ingerisoomlast).

Paljud ingerisoome juurtega inimesed ei erista end teistest soomlastest, ent nende osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv on eelmise rahvaloendusega võrreldes tunduvalt langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja üldine demograafiline kriis.

2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 298 ingerisoomlast (126 meest ja 172 naist). Neist 39 emakeel oli soome keel, 110 eesti keel ja 142 vene keel ning 243 olid Eesti kodanikud.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Ingeri ajalugu

Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahel. Ingeri ala piirdub põhjas Soome vana piiriga (Raja jõega). Idas piirdub Ingerimaa Lava jõega ja lõunas on Stolbovo rahuga (1617) määratud piir umbes 50–60 kilomeetri kaugusel rannikust. Ingerimaa on olnud nii ida- kui ka läänepoolsete suurvõimude huviorbiidis. 1323. aasta Pähkinäsaari rahuga langesid need vadjalaste, isurite ja venelaste asustatud alad Novgorodi võimu alla.

1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga. Suur osa piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalased ja isurid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa sisemaale. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost (savakot) ja Karjala maakitsuselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkonnast (äyrämöiset). Soomlasi meelitas ka ametivõimude lubadus vabastada uusasukad osaliselt maksudest ja väeteenistusest.

17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, millega kaasnes venelaste sissevool eriti Ingerimaa idaossa. Peterburi pakkus ka sealsetele soomlastele töövõimalusi ning turgu põllumajandussaadustele.

Luteriusulised soomlased panid venestumisele palju paremini vastu kui õigeusulised vadjalased ja isurid. Piirkonna etnilisele stabiilsusele aitas kaasa see, et Vene võimud ei kohelnud luterlasi sama halvasti nagu omal ajal Rootsi võimud õigeusklikke. Esimene soomekeelne algkool avati Kolppanas juba 1785. aastal ning 1863. aastal asutati sealsamas soomekeelne õpetajate seminar.

Pärisorjuse kaotamine (1861) mõjus ingerisoomlastele hästi. 19. sajandi teisel poolel hakkasid ingerisoomlaste vastu huvi tundma Soome keeleteadlased ja folkloristid. Ingerimaalt koguti palju arhailist soome (karjala) rahvaluulet ning see aitas tõsta ingerisoomlaste etnilist iseteadvust. Ingerisoomlased sattusid soome rahvusluse mõjuvälja. Neid haaras seltsiliikumine. Ingeris hakati rajama mitmesuguseid ühinguid, tegutsesid mitmed soomlaste laulukoorid ja seltsid.

1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot ehk kokku 72 323 ingerisoomlast. 1897. aasta andmeil oli ingerisoomlasi 130 413. Segaabielud venelastega olid üldiselt haruldased.

Pärast Venemaa keisririigi kokkuvarisemist hellitasid ka ingerisoomlased lootusi iseseisvusest, ühinemisest Soomega või vähemalt autonoomiast. Vabadussõjast võttis Eesti poolel osa kaks Ingeri pataljoni. Tartu rahuga (2. veebruar 1920) läks Ingerimaa lääneserv Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri). Ülejäänu jäi Venemaa kontrolli alla. Soomele lubati rahulepingu läbirääkimistel, et ingerisoomlased saavad laia autonoomia.

1926. aasta andmeil elas Nõukogude Liidus 114 831 "Leningradi soomlast", s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928. aastal loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt.

Põllumajanduse kollektiviseerimisega ja kulakuks tegemisega kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi eriti rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932. aastal suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. Aastatel 1935–1936 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine – vaenulikuks peetud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt mitteusaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja. 1937. aastal lõpetati soomekeelne kultuuri- ja seltsielu, 1939. aastal likvideeriti Toksovo rahvusrajoon. Selleks ajaks oli tapetud, vangistatud ja küüditatud u 50 000 ingerisoomlast.

Teise maailmasõja ajal oli Ingerimaa idaosa aastaid Leningradi blokaadi sõjatandriks. Nõukogude poolel evakueeriti üle 20 000 blokaadirõngasse jäänud ingerisoomlase Siberisse. 1943. ja 1944. aastal evakueeriti Saksa vägede kontrollitud aladelt Paldiski kaudu Soome 63 000 ingerlast (sh ka isureid ja vadjalasi). Vastavalt rahulepingule oli Soome sunnitud ingerisoomlased kui NSV Liidu kodanikud Nõukogude Liidule välja andma. Osa ingerisoomlasi jõudis põgeneda Rootsi, ent umbes 56 000 saadeti tagasi Nõukogude Liitu. Naasjatel ei lubatud asuda oma kodukohta, vaid asustati laiali Sise-Venemaale. Tühjenenud ingerisoome külad asustati venekeelse elanikkonnaga. Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma väljasaatmispaikadest tasapisi lahkuda. Paljud neist asusid Leningradi, Karjalasse ja Eestisse. Elukoha Eestis valisid enamasti Kesk- ja Lääne-Ingeri soomlased, ning põhjaingerlased siirdusid elama Karjalasse.

NSV Liidu lagunemisega algas ingerisoomlaste uus ärkamisaeg. 1988. aasta oktoobris asutasid soomlased oma rahvusseltsi Peterburis ja Tartus. Puškinos (endine Tsarskoje Selo) peeti soomekeelseid jumalateenistusi juba 1977. aastast. Peterburis ja Leningradi oblastis hakkas tegutsema Inkerin Liitto, mille eesmärgiks oli ingerisoome renessanss Ingerimaal. Eesti soomlased organiseerusid 1989. aastal asutatud Eesti Ingerisoomlaste Liidu alla, mille ülesandeks on koordineerida seltsidevahelist tegevust ning suhteid sõsarorganisatsioonidega ja ametivõimudega Eestis ja välismaal. Liidu peakorter asub Tartus.

Kultuur ja rahvaluule

Rahvapärimus

Soome rahvaluulekogujad avastasid alles 18. sajandi keskel, et Soomest juba enamasti kadunud vana laulutraditsioon elab Ingerimaal edasi. Elias Lönnrot käis Ingeris 1844. aastal, pärast seda saatis Soome Kirjanduse Selts regulaarselt Ingerisse rahvaluule kogujaid. Soomest käidi Ingeris Vene revolutsioonini, pärast seda suleti piir.

Eesti-Vene rahulepingu alusel jäi 13 Lääne-Ingeri küla Eestisse. Selles Viru-Ingeriks või Eesti-Ingeriks kutsutud piirkonnas kogusid soomlased ja eestlased rahvapärimust 1930. aastate lõpuni. Nõukogude ajal kogusid ingerlaste pärimust enamasti ainult Eesti uurijad.

Laulmine oli Ingerimaal naistele omane. Ka mehed laulsid, aga sagedamini mängisid nad mõnda pilli, nt kannelt, roopilli ning karjasarve. Naised laulsid koos paljudel puhkudel. Võimekamad olid eeslauljad, teised laulsid kooris järele. Palju lauldi liikudes – eeslaulja järel sõõris või ahelikus kõndides, tantsides, mängides või kiigel olles. Tähtsaim elusündmus oli pulm: kombetalitus, mille keskne osa oli just laulmine. Pulmad olid kui suur laulumäng.

Kuulsaim Ingeri rahvalaulja oli Larin Paraske, Põhja-Ingeri Lempaalast pärit õigeusklik isur. Temalt koguti üle 1300 lauluvariandi. Lääne-Ingeri üheks andekamaks lauljaks peetakse Maria Luukkat, kes oli pärit Narvusi kihelkonna Kaipaala külast. Temalt jäädvustati rohkem runolaule kui üheltki teiselt narvusi soome lauljalt.

Üldine kultuurielu

Pärast pärisorjuse kaotamist hakkas ingerisoomlaste kultuurielu kiiresti arenema. Kultuuripürgimusi ergutasid alguses enamasti luteri vaimulikud, kes said mõjutusi Soomest. Asutati pühapäeva- ja algkoole ning propageeriti koorilaulmist. Esimene lauluselts asutati Ida-Ingeri Markkovas, aga suurema tõuke andis 1863. aastal avatud Kolppana õpetajate seminar. Koorilaulu alal võeti eeskuju nii Soomest kui ka Eestist.

Soome eeskujul hakati Ingeris rajama mitmesuguseid ühinguid, nt vabatahtlikke tuletõrjeseltse. 1888. aastal kirjutas Mooses Putro laulu Nouse Inkeri ("Tõuse Ingeri"), millest sai ingerlaste rahvushümn. Mooses Putro eestvedamisel toimus 1899. aastal Skuoritsas esimene ingeri laulupidu.

1870. aastast anti välja esimest väljaspool Soomet ilmuvat soomekeelset ajalehte Pietarin sanomat. 1908. aastal lisandus sotsiaaldemokraatliku suunitlusega ajaleht Neva. Nende kõrval ilmus ka konservatiivne Inkeri.

Soomekeelne kultuurielu õitses veel Nõukogude Liidu algusaastatel. Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Kirjastus Kirja avaldas aastatel 1929–1932 kokku 768 soomekeelset raamatut.

Usund

Ingerisoomlased on traditsiooniliselt luterlased. Luterlus on olnud nende etnilise identiteedi teljeks. Kristluse-eelse usundi elemente ingerisoomlaste juures eriti säilinud pole. 20. sajandil levis ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.

1721. aastal sõlmitud Stolbovo rahu lubas Venemaale alluvatel Ingeri ja Balti aladel südametunnistuse vabaduse. Usuelu sai hoogu pärast Soome annekteerimist Venemaaga 1809. aastal. 1823. aastal arvati Ingerimaa Peterburi luteri piiskopkonna koosseisu, mis säilitas oma vormilise autonoomia ja administratiivse iseseisvuse kuni sajandi lõpuni. 19. sajandil oli usuelu ja koolikorraldus Soomest tulnud kiriku- ja kooliõpetajate käes. Sealtkaudu tulid Ingerisse rahvusliku liikumise mõjud.

Luteri usk ühendas õigeusklike venelaste keskel elavaid ingerlasi. Peale algkoolide hariti ingeri rahvast ka kiriku leeri-, pühapäeva- ja rändkoolides, mille õppematerjalid olid Soomest pärit. Sajandi lõpus alanud venestamine nõrgendas tunduvalt soome keele positsiooni, aga Ingeri soomlased said ka edaspidi võrdlemisi hea hariduse ning kirjaoskus oli üsna levinud. Kirikuõpetajad tegelesid ka kultuurieluga: toetati kooride ja karskusliikumise tekkimist. Samuti asutati kiriklates esimesed avalikud raamatukogud.

Ingeri evangeelne luterlik kirik on 1993. aastast iseseisev usuorganisatsioon oma piiskopiga, kellele allub umbes 60 kogudust üle kogu Venemaa. Ingeri kiriku ametlikud keeled on vene ja soome keel. Ingeri evangeelse luterliku kiriku piiskop oli aastatel 1996–2020 Aarre Kuukauppi ja on aastast 2020 Ivan Laptev ning toomkirik Peterburi Püha Maria kirik. Ingerimaale on ehitatud ka uusi kirikuid ning vanu on taas avatud.

Elatusalad

Ingerisoomlaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on põllumajandus. Tänuväärseks turuks on olnud Peterburi. 20. sajandi jooksul paisati ingerisoome ühiskond laiali ning ingerisoomlased teenivad elatist väga erinevatel elualadel.

Rahvusseltsid

Kui 1980. aastail hakkasid Nõukogude Liidus puhuma vabamad tuuled, organiseerusid ka ingerisoomlased. Tõukeks oli Karjalas ilmuva kultuuriajakirja Punalippu (praegu Carelia) Ingeri-teemaline number 1987. aasta augustis. Selles numbris kirjeldati esimest korda avalikult, mis ingerisoomlastega nõukogude ajal juhtus. Esimene ingerisoomlaste ühing asutati Tartus 20. oktoobril 1988. Samal ajal registreeriti Ingeri Liit Peterburis. 1989. aasta alguses oli Eestis juba kümme ingerisoomlaste seltsi, mille koostööd ja suhteid ametivõimudega hakkas Tartus koordineerima 25.02.1989 Tallinnas rajatud Eesti Ingerisoomlaste Liit. Esimene suvepidu korraldati Keltos 1989. aastal. Kohale tuli neli tuhat ingerisoomlast kõikjalt Nõukogude Liidust, Soomest ja isegi Rootsist.

Peterburis elas 2000. aastate alguses umbes 5000 ingerisoomlast, Ingerimaal ja ülejäänud Leningradi oblastis arvatavasti 15 000. Suurimad kogukonnad on Hatsinas (Gattšina) ja Seuloskois (Vsevoložsk). Nõukogude ajal koondus rahvuslik liikumine peamiselt luteri kogudustesse. Nendel poolsalajastel kooskäimistel kerkisid esile tulevase Ingeri Liidu asutajad.

Ingeri Liidul on Ingerimaal 20 piirkondlikku organisatsiooni, mis tegelevad soome keele kursuste korraldamise ja oma kultuuri säilitamisega. Aasta suurim sündmus on jaanipäevapidu. Liidu peamine eesmärk on parandada ingerisoomlaste üldist olukorda Ingerimaal.

Eestis tegutseva 11 kohaliku ingerisoomlaste seltsi katusorganisatsiooniks on Eesti Ingerisoomlaste Liit. Esimeseks liidu esimeheks valiti Tallinna ingerisoomlaste eestvedaja Rudolf Pakki. Aastast 1990 on liidu esimehena tegutsenud Toivo Kabanen ning 1993. aastast on liidu büroo asetsenud Tartus Tähtvere linnaosas Ingeri Majas. Liidu ja seltside peaülesanne on propageerida soome keelt ja kultuuri ingerisoomlaste seas ja tutvustada neid ka eestlastele. Keeleõpetust on toetanud Soome tööministeerium.

Soomes on ingerlastel mitu organisatsiooni, vanim neist on Soome Ingeri Liit, mille ajalugu algas 1920. aastail Soome saabunud ingerlastega tehtud tööst. Soome Ingeri Liidul on mitu liikmeseltsi Helsingi piirkonnas, Turus ja Lahtis. Liit annab välja ajakirja Inkeriläisten viesti ning korraldab üleriigilisi üritusi. Liitu toetab 1965. aastast Ingeri Kultuurifond.

Rootsis asutati 1956. aastal Inkerin Suomalaisten Keskusliitto (ISK), praeguse nimega Sveriges Ingermanländska Riksförbund (SIR).

Rootsis tegutsesid algusest ingeri seltsid Boråsis, Gävles, Göteborgis, Eskilstunas, Jönköpingis, Rådas, Stockholmis, Värmlandis, Västeråsis, Örebros.

Leidus ka sõjaveteranide selts Kullervo ning kultuuriselts Ingria, mis 1984. aastast on rootsikeelse ajalehe Ingria väljaandja.

Praegu tegutseb veel kuus nendest seltsidest.

Rahvussümbolid

Ingerimaa heraldilistest sümbolitest vanim on vapp, mille ajalugu ulatub peaaegu poole aastatuhande taha. 1580. aastatel Narvat ja Ivangorodi vallutades andsid rootslased vapi mõlemale linnale. Ivangorodi (rootsi k. Ivanagård) vapp oli 17. sajandil Nevanlinna tunnusele eeskujuks. Ivangorodi vapil oli jõge kujutav lainepalk ja seda ääristavad müürid, mis sümboliseerisid ilmselt kindlustatud Narva jõge. Vanimal vapi kujundusel on jõgi hõbedane, müürid punased ning vapipõhi sinine. Vasakpoolses ülanurgas oli lisaks kuldne rist.

Vapi värvid muudeti ümber 17. sajandi lõpul: vapipõhi sai kuldseks, jõgi siniseks ja müürid jäid punaseks. Selline kuju sobis hästi ka Neeva jõe kaldal paikneva piirikindluse, Nyeni ehk Nevanlinna sümboliks. Vapipealse krooniks oli hertsogkonna kroon, mis tähendas seda, et Ingeri võrdlustati Rootsi riigi teiste vanade maakondadega. Alles Peeter I valitsemise ajal kujunes vapp kogu Ingerimaa heraldiliseks tunnuseks.

Ingeri lipp on umbes sama vana kui Soome lipp. See võeti kasutusele Ingeri pataljoni võitluses bolševikega. Lipu autor oli kapten E.J. Haapakoski ning see õnnistati 8. septembril 1919 Põhja-Ingeris. Algupärase lipu ajalugu on sündmusterohke, pärast selle mitmekordset edasitoimetamist erinevatesse kohtadesse Soomes ja Rootsis jõudis lipp 1999. aastal Helsingi Sõjamuuseumi.

Ingeri lipuks on kroomkollasel põhjal kinaverpunane skandinaavia rist, mille peal on kitsam koobaltsinine rist. Lipu pikkus on 18 (5 + ½ + 2 + ½ + 10) ja kõrgus 11 (4 + ½ + 2 + ½ + 4) ühikut. Lipu värvid on võetud Ingerimaa vapilt. Sinine rist rõhutab ingerlaste soome päritolu, aga ka Neeva jõge ning sinist taevast. Kollane värv iseloomustab Ingerimaa viljakaid põlde, punane Peterburi müüre. PMS-värvisüsteemi järgi kasutatakse lipus kollast 109, 116 või 123, punast 179 või 485 ning sinist 286, 293 või 300.

Eesti ingerisoomlaste esimene lipp õnnistati Tartu Peetri kirikus 18. detsembril 1988. aastal. Eesti Ingerisoomlaste Liit kasutab lipu värvideks kollast 123, punast 485 ning sinist 285, mis on ühtlasi ka Eesti riigilipu sinine.

Ingeri rahvushümn on Mooses Putro 1888. aastal kirjutatud Nouse, Inkeri! ("Tõuse, Ingeri!"), mille teise salmi sõnad on kirjutanud Paavo Räikkönen.

Rahvuslilleks valiti 1996 aaskannike (Viola tricolor). Ingerlaste arvates sümboliseerib aaskannikese sitkus ja vähenõudlikkus hästi ingerisoomlaste rahvuslikke omadusi. Kolmevärvilisel lillel on Ingeri lipu värvid sinine ja kollane.

Ingerlased Eestis

 Pikemalt artiklis Eesti ingerlased

Soomlasi on elanud Tallinnas teatavasti juba 14. sajandist. Suuremad sisseränded toimusid 16. ja 17. sajandil, nii et 18. sajandiks olid soomlased Eesti kõige suurem sisserändajate rühm, nt 1726–1728 elas Põhja-Eestis vähemalt 7000 soomlast. Enamik sisserändajatest assimileerus või naasis Soome. 19. sajandi lõpus oli Eestis vaid mõnisada soomlast.

Tuntud ingerlasi ja ingeri päritoluga inimesi

• Arvo Iho, režissöör
• Lilian Mosolainen, kunstnik
• Laine Mägi, näitleja ja tantsupedagoog
• Leo Näpinen, filosoof
• Elmo Nüganen, teatri- ja filmilavastaja
• Terje Pennie, Eesti näitleja
• Toivo Pilli, baptisti vaimulik
• Mooses Putro, ingeri helilooja
• Leander Reijo, ingeri rahvusliku liikumise tegelane
• Roland Pöntinen, Rootsi pianist
• Helmi Sakkov, arhitekt
• Riina Solman, Eesti poliitik
• Jassi Zahharov, ooperilaulja
• Aale Tynni, Soome luuletaja, proosakirjanik, tõlkija
• Gennadi Vainikko, matemaatik
• Andres Valkonen, helilooja
• Johannes Valtonen, ainus Talvesõjas langenud Eesti vabatahtlik, puhkab Helsingi Hietaniemi kangelaskalmistul
• Mart Viisitamm (Markko Laidinen), poliitik

Kirjandus

• Reinvelt, Riina. Ingeri elu ja lood. Kultuurianalüütiline eluloouurimus. Studia ethnologica tartuensia 5. Tartu Ülikooli etnoloogia õppetool. Tartu: 2003.
• Saressalo, Lassi (koostaja). Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist. Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: 2000.
• Anepaio, Terje. Soomlased. – Jüri Viikberg (koostaja). Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja killud. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999, lk 437–445.

Välislingid

• Pekka Erelt. "Eestisse saabus lühikese ajaga üle 60 000 sõjapõgeniku". Eesti Ekspress, 4. oktoober 2017