Sinivaal

See artikkel räägib loomast; mängu kohta vaata artiklit Sinivaal (mäng)

---

Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda vaguvaala (Balaenoptera) perekonda kuuluv mereimetaja, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.

Sinivaal
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Vaalalised Cetacea
Sugukond	Vaguvaallased Balaenopteridae
Perekond	Vaguvaal Balaenoptera
Liik	Sinivaal
Binaarne nimetus
Balaenoptera musculus

Sinivaal võrdluses delfiini ja inimesega

Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 30 meetrit pikk ja võib kaaluda kuni 200 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurima teaduslike meetoditega mõõdetud isendi pikkus oli 33,6 m (1922).

Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.

Levik

Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.

Kirjeldus

Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.

Tal ei ole hambaid, vaala suus on kiused nagu omamoodi lamellkardin.

Hinnanguliselt võib sinivaal elada 80 aastat vanaks, aga see ei ole täpselt teada, sest vaalasid on hakatud individuaalselt jälgima alles hiljaaegu. Kindla peale on teada, et Vaikse ookeani kirdeosas elas üks sinivaal 34 aastat.

Toitumine

Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit. Täiskasvanud sinivaal võib süüa kuni 40 miljonit krilli päevas. Vaal toitub aladel, kus krille kõige rohkem leidub, ja sööb neid päevas kuni 3,6 tonni. Koos krilliga neelab ta kalmaare, koorikloomi ja väikseid kalu, aga sihilikult ta neid ei söö. Sinivaala päevane energiavajadus on umbes 1 500 000 kcal. Päeval toitub ta rohkem kui saja meetri sügavusel, öösiti veepinnal.

Eluviis

Isendid hoiduvad üksinda, harvem kahe-kolmekaupa.

Lühikest aega võib sinivaal ujuda kiirusega kuni 40 km/h, arendades selleks võimsust 500 hj. Sukeldumisrekordiks on täheldatud 36 minutit, 20 minutit kestev sukeldumine on sagedane, 10 minutit on keskmine.

Paljunemine

Emane sinivaal saab suguküpseks 4.–5. eluaastal, isane 8.–10. eluaastal.

Emane sünnitab 2–3 aasta tagant 6–8 meetri pikkuse järglase. Vaalapoeg imeb päevas umbes 90-200 liitrit emapiima. Sündides kaalub vaal umbes 2,7 tonni – sama palju kui täiskasvanud jõehobu. Järglast on tarvis imetada 7–8 kuud ja selle aja jooksul kasvab ta poole pikemaks. Iga päev joob väike vaal 400 liitrit piima ja võtab päevas juurde 90 kg. Poolteiseaastane vaal on juba 20 meetrit pikk.

Vaenlane, vaalaküttimine

Sinivaala ainus looduslik vaenlane on mõõkvaal. Uuringu järgi kannab veerand sinivaaladest mõõkvaalade rünnakuis saadud arme. Kuna mõõkvaalad sinivaalu nii sageli ründavad, siis järelikult peavad need rünnakud vahel vilja kandma, aga kui suur osa rünnakutest mõõkvaalale edukalt lõpeb, on teadmata.

Vaalaküttimise tagajärjel vähenes sinivaalade arv ligikaudu 200 000-lt (1930) umbes 1000-le (1965), kuni 1966. aastal sinivaalade püük keelati. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000 ja nende arv kasvab aeglaselt.

Välislingid

 Sinivaal – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis