Kunst

See artikkel räägib kaunitest kunstidest ja kunsti mõiste kujunemisest; kitsamas tähenduses mõistetakse kunsti all kujutavat kunsti või visuaalseid kunste; sõna muude tähenduste kohta vaata lehekülge Kunst (täpsustus).

Kunst (vanakreeka keeles technē, ladina keeles ars, prantsuse ja inglise keeltes art) on üldisemas tähenduses meisterlik oskus või osavus mistahes loomingulisel tegevusalal.

Kunsti kui kaunite kunstide põhilisteks kunstiliikideks on tänapäeval visuaalkunst, kirjandus ja etenduskunstid.

Kunstilise tegevuse tulemus on kunstiteos.

Kuigi eestikeelne sõna "kunst" pärineb ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel saksa keelest, kasutatakse eesti keeles vahel ka läänemeresoome keeltest laenatud sõna "taie".

Kunsti mõiste

Tants on üks vanemaid kunstiliike. Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli tantsijad

Kunst on tekkinud koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kuna kunsti kaudu on inimene õppinud tundma elu ja iseennast, väljendama oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma, on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis erinevusi.

Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on tema interaktiivsus – kunst on midagi sellist, mida inimene on teinud vaatamiseks, kuulamiseks, jälgimiseks. Kunst asetseb tähendusruumis, mida piiritleb raam (algus ja lõpp, kulissid vms). Tihti tajutakse kunstina selliseid artefakte, millel puudub praktiline otstarve.

Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika käsitab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, žanrite ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine.

Mõiste ajalugu

Kant

Immanuel Kant räägib kunstist "Otsustusvõime kriitikas".

"Kunsti eristatakse loodusest nagu tegemist [Tun] (facere) tegutsemisest [Handeln] või toimimisest [Wirken] üldse (agere), ja esimeste saadust (Produkt) või tagajärge [Folge] kui tehtut [Werk] (opus) viimaste saadusest kui tulemust [Wirkung] (effectus)."

"Õigupoolest tuleks kunstiks nimetada üksnes tekitamist [Hervorbringung] vabaduse läbi, s.o meelevalla [Willkür] läbi, mis seab oma tegudele (Handlungen) aluseks mõistuse."

"Kunsti kui inimese osavust eristatakse ka teadusest (oskamist teadmisest), kui praktilist võimet [Vermögen] teoreetilisest, kui tehnikat teooriast."

Kunsti eristatakse ka käsitööst. Esimene on vaba kunst, teist võib nimetada ka palgakunstiks. "Esimesele vaadatakse nii, nagu ta saaks otstarbekohaselt välja kukkuda (õnnestuda) üksnes mänguna, s.o tegevusena, mis on omaette (für sich selbst) meeldiv."

"Et aga kõigis vabades kunstides on ometigi nõutav midagi sundivat [Zwangsmäßiges], või nagu öeldakse, mingi mehhanism, ilma milleta vaimul, mis peab kunstis vaba olema ning ainuüksi mis teost [Werk] elustab, ei oleks mingit keha ning ta sureks täiesti janu kätte, seda pole ebasoovitav meelde tuletada."

"Kui kunst mingi võimaliku eseme tunnetusele vastavalt sooritab ainult selle eseme tegelikuks tegemiseks nõutavaid toiminguid [Handlungen], siis on ta mehaaniline kunst; kui tal aga on vahetuks kavatsuseks lõbutunne [Gefühl der Lust], siis nimetatakse teda esteetiliseks kunstiks. Esimene on ta juhul, kui tema eesmärk on, et lõbu saadaks ettekujutusi [Vorstellungen] kui pelki aistinguid, teine juhul, kui [tema eesmärk on, et lõbu saadaks kujutlusi] kui tunnetusliike."

"Meeldivad kunstid on need, mille eesmärgiks seatakse üksnes nauding" (näiteks lauamuusika).

"Kaunis kunst seevastu on ettekujutusviis, mis on omaette (für sich selbst) otstarbekohane ning – olgugi ilma eesmärgita – edendab [befördert] ometigi meelejõudude [Gemütskräfte] kultuuri seltsivaks teatamiseks [geselligen Mitteilung]."

Kaunis kunst on kunst, niivõrd kui ta paistab ühtlasi olevat loodus.

"Kauni kunsti saaduse puhul peab saama teadlikuks sellest, et see on kunst, mitte loodus; aga siiski peab otstarbekohasus selle saaduse kujul paistma igasugusest meelevaldsete reeglite sunnist nii vaba, just nagu see oleks pelga looduse saadus."

"Loodus oli kaunis, kui ta nägi ühtlasi välja kunstina; ja kunsti saab kauniks nimetada ainult juhul, kui me oleme teadlikud sellest, et ta on kunst, ja ta näeb meile siiski välja loodusena."

Kaunis kunst meeldib "pelgas otsustusetegemises" [Beurteilung], mitte meelteaistingus ega mõiste läbi.

Otstarbekohasus kauni kunsti saaduses on "kavatsuslik", ei tohi aga "kavatsuslikuna paista", s.t "kaunile kunstile peab vaatama kui loodusele, kuigi sellest ollakse teadlik kui kunstist". "Loodusena" näib kunstisaadus seeläbi, "et kohatakse küll kogu täpipealsust kooskõlalisuses [Übereinkunft] reeglitega, ainuüksi mille järgi saadus saab saada selleks, mis ta peab olema; kuid ilma pedantsuseta, ilma et paistaks läbi kooliline vorm, s.o ilma et oleks näha jälge sellest, et reegel on kunstnikul silme ees olnud ja tema meelejõudusid kammitsenud." Kaunis kunst ei ole õpitav, ei rajane mõistelistel reeglitel, on kunstile reeglit andva geeniuse saadus. Siiski sisaldab ta ka midagi "koolikohast" [Schulgerechtes], mida saab reeglite järgi taibata ja järgida.

Kunst kirjeldab objekte – ka inetuid ja vastumeelseid – kaunitena; üksnes vastiku peab ta välistama; ja nõnda on raidkunst, mille saadused looduse omadega kergesti segi aetakse, inetute esemete vahetu ettekujutuse välistanud. Looduse ilu on "kaunis asi"; kunsti ilu on "kaunis ettekujutus asjast".

Kunsti funktsioonid

Pikemalt artiklis Kunsti funktsioonid

Mõiste kujunemise lugu

Kant

"Otsustusvõime kriitikas" ütleb Immanuel Kant, et kui kauneid kunste "ei seostata moraaliideedega, ainuüksi mis toovad kaasa [bei sich führen] iseseisva heameeletunde [Wohlgefallen]", siis on nad "suunatud [angelegt] ainult naudingule, mis ei jäta ideesse alles midagi, mis teeb vaimu nüriks, eseme tasapisi vastikuks ja meele (...) enesega rahulolematuks ning tujukaks".

Kunst ei tee inimest kõlbeliselt paremaks, kuid ometi kombeliseks; ta võidab meeltekalduvuse türannialt väga palju kätte ning valmistab nõnda inimest ette mõistuse ülemvõimuks.

Kunsti väärtus

Pikemalt artiklis Kunsti väärtus

Paljud ütlevad, et kunsti väärtus seisneb selles, et ta pakub naudingut. Mõned filosoofid on arvanud, et kunsti väärtus on paratamatult seotud nauditavuse või meeldivusega, sest "kunstiteos on hea" tähendab sedasama mida see, et ta on nauditav. Tuntuim neist on David Hume, kes essees "Of the Standard of Taste" väidab, et kunsti juures on tähtis nauding, ja see tuleneb meie tunnetest, mitte teose loomusest. "Otsustused" hea ja halva kohta kunstis ei ole otsustused, sest tunne osutav ainult iseendale ja on alati reaalne, kui inimene seda teadvustab. Tõelist ilu või inetust otsida on sama viljatu kui otsida tõelist magusat ja kibedat. Esteetilised eelistused on vaatleja maitse väljendus, mitte väited objekti kohta, ja Hume'i arvates kinnitab seda arvamuste paljusus kunsti kohta. Hume möönab, et mõned tunded kunsti kohta on nii laialt levinud, et neid ei saa arvestamata jätta ning lahknevaid arvamusi võib pidada absurdseks ja naeruväärseks. Nii et maitse standard on ikkagi olemas. Standard tuleneb inimloomusest. Ühise loomuse tõttu meeldivad ja ei meeldi inimestele laias laastus samad asjad. On küll erandlikke reaktsioone, aga ainult need asjad, mis on tõepoolest esteetiliselt nauditavad pälvivad pikaajalist heakskiitu. Ent Hume'i kiuste ei saa ühise vaimu mustritelt üle minna maitse standardi juurde. See, et paljud inimesed mingit uskumust või tunnet jagavad, ei tähenda veel, et keegi oleks ratsionaalselt kohustatud seda pooldama. Kui kellelgi on äärmuslik maitse, siis juhul kui esteetikas taandub kõik tundele, ei ole head põhjendit, miks seda nimetada absurdseks ja naeruväärseks. Kui me tahame öelda, et mingid vaated kunsti kohta on ekslikud, siis ei saa apelleerida tunnetele, vaid ainult kunstile endale. Oletame, et on tõsi, et inimesed nimetavad kunstiteoseid heaks või halvaks vastavalt tundele, mida need tekitavad. Siis see tunne ei pea olema nauding. Hume ja enamik tema kaasaegseid arvas, et ainult nauding seletab kunsti ligitõmbavust. Sellepärast leiab ta essees "Of Tragedy", et on kummaline, miks inimesi tõmbavad ligi teoseid, mis kirjeldavad sündmusi, mis neid muidu kohutaksid. Halvad tunded transformeeritakse naudinguks. Aga võib-olla mõnedele inimestele meeldibki ebameeldiv tunne. Siis on Hume'il õigus, et asi on tundes, kuid ta eksib selles, et see tunne on nauding. Järelikult ei ole kunsti ja naudingu vahel paratamatut seost. See, et kunstiteos on väärtuslik tunnete pärast, mida see tekitab, ei tähenda, et ta on väärtuslik naudingu pärast. Me võime öelda, et teos on haarav, isegi kui haaravus tuleb vastikusest, mida ta tekitab. Siiski on mõttekas väita, et kunst on väärtuslik peamiselt naudingu pärast, mida see pakub.^[1]

Maalide, skulptuuride ja hoonete puhul ei ole nii loomulik öelda, et neid nauditakse. Nii et tuleb selgitada, mida nende nautimine tähendab. Suurem raskus on aga selles, et nauditakse igasuguseid asju. Jääb küsimus, mis on kunstiteose juures nauditav, ja vastus peaks ütlema, mis on teoses väärtuslikku. Sageli eeldatakse Hume'i kombel, teos ongi nauditav sellepärast, et me naudime seda. Naudingut kiputakse segi ajama õnnega ja seda kiputakse pidama kannatuse vastandina. Need arusaamad on utilitarismi rajajatelt Jeremy Benthamilt ja John Stuart Millilt nende õpetuse suure mõju tõttu kandunud tänapäeva kultuuri. Kas nauding võiks tähendada meelelahutuslikku väärtust. Siis kunsti väärtus seisneks meelelahutuses. Robin Collingwood uurib seda teesi raamatus "The Principles of Art". Ta räägib selles seoses kunstist kui lõbustusest ja püüab näidata, et see ei ole päris kunst. Mõne inimese jaoks on kunst tõesti meelelahutus. Kunst küll lahutab meelt, kuid see pole peamine. Kas me tõesti saame kunstist naudingut? Me küll ütleme, et me naudime kõrget kunsti, aga kui vaadata meie valikuid, siis pole ilmne, et enamik meist naudib kunsti. Kui me soovime naudingut, siis me loeme pigem John Grishamit kui William Faulknerit, kuigi kunstiks nimetatakse pigem viimase teoseid, romantilist komöödiat eelistame väärtfilmile ja televiisorist vaatame pigem seebiooperit kui William Shakespeare'i näidendit. See ei tähenda, et me peaksime neid teisi asju kunstiliselt vähem väärtuslikuks. See toetab Collingwoodi väidet, et kuna esteetilist väärtust seletatakse naudinguga, ei oska inimesed ausalt öelda, kui palju naudingut nad kõrgest kunstist saavad. Meelelahutuse vormid on arenenud. Shakespeare'i teatri naljad tunduvad viletsamad võrreldes "Fawlty Towersiga". See pigem kinnitab, et suured kunstiteosed ei anna suurt naudingut. Ja isegi kui nõustuda, et kunst kindlasti lõbustab, siis see veel ei anna erilist põhjendit kunsti väärtustada. On palju muid, odavamaid ja vähenõudlikumaid lõbustuseviise, näiteks kaardimäng, piknik, ristsõnad, arvutimängud. Kui kunsti väärtus seisneb ainult naudingus, siis kunsti pretensioonil väärtusele on vähe alust.^[2]

Kui oletada, et inimesed ikkagi naudivad kunsti, siis on veel üks raskus. Kui kunstiteose väärtus seisneb sellest saadavas naudingus, kuidas me siis eristame erineva kvaliteediga teoseid? Mõned vastavad, et ei tulekski eristada, vaid peaksime aktsepteerima, et eri inimesed naudivad eri asju. See võrdsusele apelleerimine on pannud kriitikuid ja õpetajaid loobuma mitte ainult madala ja kõrge kunsti eristusest, vaid üldse kaanoni mõistest. Enamik inimesi siiski eristab suuri ja väikesi kunstnikke ning nende suuremaid ja vähem suuri teoseid. Kunstnikud ja publik eristavad ka kerget ja tõsist kunsti. Ka kerge kunsti autorid võivad olla väga andekad ja nende teosed väärtuslikud, kuid neil pole niisugust sügavust ja tähendust kui tõsise kunsti teostel. Kuidas saab niisuguseid eristusi teha naudingu alusel? Üks võimalik vastus on eristada kõrgemaid ja madalamaid naudinguid ning ning väita, et suurte kunstnike suured teosed pakuvad kõrgemat liiki naudingut kui kergemad või väiksemad teosed, mis siiski võib-olla nõuavad suuri oskusi ja annet. Kas seda erinevust saab veenvalt näidata? John Stuart Mill püüab seda teha essees "Utilitarianism". Milli järgi on ainult kaks võimalust: kas öelda, et kõrgemad naudingud võimaldavad rohkem naudingut, või öelda, et kõrgemal naudingul on teistsugune kvaliteet. Esimene alternatiiv ei tööta, sest ta teeb kunsti väärtuse rangelt ühismõõduliseks teiste naudingute väärtusega. Sel juhul saaks kunstiteose täielikult asendada suurema hulga asjadega, mis pakuvad madalamat naudingut. Sel juhul ei ole kunstil üldse mingit eriomast väärtust. Mill apelleerib eri naudingute kvaliteedile. Milli järgi on kahest naudingust soovimisväärsem see, millele kõik või peaaegu kõik, kes on mõlemat pädevalt kogenud, annavad otsustava eelistuse sõltumata moraalsest kohusest seda eelistada. Siis me oleme õigustatud omistama eelistatavale naudingule kõrgema kvaliteedi. Milli järgi see naudingu kõrgem kvaliteet enam kui korvab igasuguse kvantiteedi vähenemise ning tasakaalustab hulga kannatust ja rahulolematust. Parem olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga, parem olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea. Ja kui siga või lollpea pole nõus, siis ainult sellepärast, et nad teavad asja ainult oma külje pealt. Kas Milli idee abil saab seletada kerge ja tõsise kunsti erinevust? Paistab, et mitte. Maitsed on erinevad, ja tema testi abil ei saa kohut mõista eri laadi kunsti üle. Kui keegi on näinud nii Richard Wagneri "Nibelungide sõrmust" kui ka seebiooperit "Dallas", ja eelistab esimest, kust me siis teame, et ta on pädev kohtunik? Võib-olla talle lihtsalt meeldib ooper rohkem. Keegi teine, kes on mõlemat näinud, eelistab võib-olla seebiooperit, sest talle meeldib seebiooper rohkem. Siis tuleb vaadata, kummal eelistusel on enamus. Isegi kui oletada, et enamik neist, kes on mõlemat näinud, eelistab ooperit, ei saa me ikka järeldada, et Wagneri teosed pakuvad kõrgema kvaliteediga naudingut kui "Dallas". Võib-olla lihtsalt ooperi maitse on enamuses. Ja kui enamik eelistab seebiooperit, siis võib-olla seebiooperi maitse on enamuses. Me ei saa järeldada, et tavaline hinnang, mis asetab ooperi seebiooperist kõrgemale, on ekslik. See et inimesed tõesti naudivad seebiooperit, ei tee dialooge ja süžeed paremaks. Võidakse öelda, et Milli testi tõlgendamine maitse kaudu ignoreerib tema ideed, et kõrgemate naudingute puhul on mängus kõrgemad võimed, sellepärast ongi need naudingud kõrgemad. Kunsti puhul tähendab see, et tõsine kunst paneb tööle vaimu aspektid, mida kergem kunst ei kõneta ega püüagi kõnetada. Tundub, et see on üldiselt tõsi: suur kunst kipub nõudma suurt tähelepanu ja keskendumist, kerge kunst nõuab vähem. Aga pole selge, kuidas see mõjutab kummagi suhtelist väärtust naudingu seisukohast. Võib nõustuda, et inimesel on võimalik nautida asju, mida sea võimed ei võimalda nautida, aga see ei anna alust arvata, et kõrgema võime rakendamine toob teistsugust naudingut, mida võib pidada kõrgemaks. Võib küll defineerida kõrgemad naudingud kui need, mis kaasavad kõrgemaid võimeid, aga see ei näita, mille poolest need on tähtsamad.^[3]

Milli järgi on nauding psühholoogiline elamus, mida mitmesugused asjad võivad tekitada vastandina kannatusele. Et on mitmesuguseid kannatusi, ühed intensiivsemad kui teised, siis tundub usutav, et naudinguid saab eristada intensiivsuse järgi. Aristoteleselt aga pärineb arusaam, et nauding ei ole elamus, vaid kaasub elamusega. Nauding, mida me tegevusest saame, ei ole mitte tegevuse järelmõju, vaid viis, kuidas me tegevusest hõivatud oleme. Mängu mängimine naudingu pärast erineb mängimisest raha pärast või sunni tõttu või sellepärast, et pole kedagi teist, kes mängiks – see on mängimine mängu enda pärast. Kui nauding kunstist on viis, kuidas me kunstnikena või vaatajatena kunstiga tegeleme, siis kunsti väärtus on kunstis eneses, mitte naudingutunnetes, mida see võib tekitada. Kas kunstile annab erilise väärtuse mõni selle seesmine omadus, ja kui, mis see võiks olla? Üks vastus on "ilu".^[4]

Mõned filosoofid on arvanud, et kunsti teeb eriliseks esteetiline nauding. Roman Ingardeni järgi on esteetilisel naudingul eriline iseloom ning ta on teistsugune kui nauding heast söögist, värskest õhust või hest suplusest. Mis see võiks olla? Üks vastus on: nauding, mis kaasneb iluga. Tundub vastuoluline nimetada midagi ilusaks ja eitada, et me naudime seda. Ilusaks nimetamine on kiitmine ja inetuks nimetamine on laitmine. Näiteks värvisõnu saab kasutada, ilma et see eeldaks isiklikku hinnangut. Võidakse küll eelistada üht värvust teisele, aga sõnast see iseenesest välja ei tule. Mis seos on kirjeldaval sõnal, näiteks "punane", ja hindaval sõnal "ilus", kui öeldakse näiteks "ilus punane õun"? Ühe teooria järgi on seos puhtsubjektiivne, sõna "ilus" ütleb midagi ainult ütleja kohta, ilu on vaataja silmades. Seda leiab ka David Humme. Thomas Reid väidab vastu: kui "see on ilus punane õun" tähendab "ma armastan/väärtustan/eelistan seda punast õuna", siis miks ma ei ütlegi nii? Miks ma siis annan oma arvamusele eksitavalt objektiivse kuju? Teine vastuväide on see: kui ilu on puhtsubjektiivne, miks siis selle üle vaieldakse? Kui jutt on näiteks avokaado maitsest, siis ei saa vaielda, sest pole põhjendeid. Ilu üle vaieldakse küll, ja tahes-tahtmata tuleb vaielda, kui ostetakse kunsti või ollakse lille- või moevõistluste žüriis. Ilusubjektivistid peavad oma teooriale lisama vähemalt veateooria: seletama, miks ilust räägitakse objektivistlikult ja miks ilu üle vaieldakse ja miks peetakse võistlusi, millel ei saa olla mõistuspärast tulemust. Kangekaelne subjektivist võib ju vastused pakkuda, aga parem oleks, kui neid küsimusi poleks. See annab objektivistlikule iluteooriale loomuliku eelise.Ent ka objektivismil on raskusi. Esiteks, inimesed on iluotsustustes lahkarvamustel. Ja lahkarvamustel ei ole ainult indiviidid, vaid ka ajastud ja kultuurid. Iluideaalid on kultuuriti erinevad ning need muutuvad. Kui ilu ja inetus oleks objektide reaalsed omadused, mida me avastame nagu keemilisi omadusi, siis see nii ei oleks. Teiseks, ilu tõmbab ligi ja inetus peletab. Nii et ilu või inetuse üle otsustamisel on oluline osa inimeste reaktsioonil. Aga kuidas saab objektiivne omadus iseenesest meile kindlasti mõjuda? Kui omadus on puhtalt objektis, siis saab sellesse omadusse suhtuda vaimustusega või ükskõikselt. Sellele võib vastata nii, et ilu järeldatakse fundamentaalsematest kirjeldatavatest omadustest samamoodi nagu süüdiolek ja süütus. Neid omadusi ei saa tunnistajad näha, vaid need tuleb tunnistajate tähelepanekutest järeldada. Võidakse väita, et ka ilu järeldatakse otsesemat vaadeldavatest omadustest. Aga siin on see häda, et süü ja süütuse puhul annab õigus printsiibid või seadused, mille järgi neid järeldada, aga ilu puhul ei tundu neid olevat.^[5]

Tundub, et subjektivistliku ja objektivistliku iluteooria vahel on viik. Ilu omistamist saab ühevõrra hästi tõlgendada mõistuspärase otsustusena ja isikliku tunde väljendusena. Selle probleemiga tegeles Immanuel Kant "Otsustusjõu kriitikas". Naudinguelamus ei saa olla mõistuspärane või ebamõistuspärane, sest see on meeleline. Aga esteetiline nauding ületab individuaalse eelistuse selles mõttes, et me võime oodata, et ka teised kogevad seda. Mitte et kõik seda jagaksid, aga seda on kohane teistele soovitada. Ilusa hindamine on ka vaimuakt, ja sellepärast on õige rääkida esteetilisest otsustusest. "Otsustusjõu kriitikas" püütakse selle erilisust õigesti seletada. Kant paigutab esteetilise otsustuse loogiliselt paratamatu ja puhtsubjektiivse vahele. Kuigi "see on ilus" näeb välja nagu otsustus selle üle, kuidas asjad on, ei saa see otsustus mitte olla subjektiivne, sest see tekib heakskiidutundest (§1). Kuid ilukogemus ei ole puhtsubjektiivne, sest meile ei tundu, et ilu omistamine peegeldab tunnet meie sees. Nagu fakti- ja paratamatusotsustuse puhulgi, ei saa ilu omistaja leida oma rõõmule aluseks isiklikke tingimusi, milles osaleb ainult tema subjektiivne mina, sellepärast ta peab uskuma, et tal on alust nõuda kõigilt sarnast rõõmu. Sellepärast ta räägib ilust nii, nagu see oleks objekti omadus ja otsustus oleks loogiline, kuigi otsustus on ainult esteetiline ja käib ainult selle kohta, kuidas objekt end subjektile kujutab. (§6) Ilu tuleb hinnata küll subjektiivselt, aga kui me näeme ilusaid asju, siis me teadvustame, et nauding, mida me nendest saame, ei tulene millestki meile eriomasest, isiklikust seisundist, milles osaleb ainult meie subjektiivne mina. Ilu on subjektiivne, aga mitte puhtisiklik, nagu sellise eelistuse väljendamine, kui jutt on millestki, mis meile eriti meeldib, näiteks isiklike assotsiatsioonidega meloodia või lemmikroog, Kanti näites Kanaaride vein; selle puhul pole alust oodata, et teised jagaksid seda eelistust. Kui me kuulutame asja ilusaks, siis me arvame, et meil on alus oodata kõigilt niisugust rõõmu. Nii et esteetiline otsustus jääb üldiselt paratamatu ja puhtisikliku vahele. Samuti jääb rõõm ilusast pelgalt meeldiva ja tõestatavalt hea või kasuliku vahele. Esteetiline otsustus on huvitult vaba, objektil on eesmärgita eesmärgipärasus (§ 10). Tal ei ole konkreetset eesmärki, mis teeb ta mulle kasulikuks. Esteetilist otsustust tuleb eristada faktiotsustusest, sest ta on subjektiivne, puhtsubjektiivsest otsustusest, sest ta nõuab teiste nõusolekut, praktilisel mõistlikkusel põhinevast otsustusest, sest ilusal ei ole praktilist eesmärki, ja pealiskaudselt ligitõmbavast, sest ilus on eesmärgipärane. Mis laadi otsustus see siis on? Kant ütleb, et see otsustus tuleb kujutlusjõu vabast mängust. See kujutlusjõud on kuidagi ohjeldatud. Mitte tõe ega faktidega, sest need määravad meie otsustusi ja sellega õõnestavad nende vabadust. Kuigi kujutlusvõime peab olema vaba, peab ta ka käskima üldist nõusolekut, samamoodi nagu teadmise või kasulikkuse väide. Selle seletamiseks postuleerib ta ühismeele, millele maitseotsustuste tegemisel apelleeritakse (§§ 22, 40). Esteetilised otsustused ei käi asjade klasside kohta, vaid üksikute objektide kohta. Kui ma kuulutan midagi ilusaks, siis ma ei paiguta seda üldisesse ilusate asjade kategooriasse, vaid keskendun sellele objektile. Rõõm ilusast käib ühe objekti kohta.^[6]

Kunstiliigid

Lõviskulptuur Mäksa mõisa väravapostil

Pikemalt artiklis Kunstiliigid

Kunsti suuri harusid nimetatakse kunstiliikideks. Vahel kunstiliigid põimuvad ja liituvad, näiteks teatrikunstis on näitekunst ühinenud kirjandusega ja lavakujunduse kaudu maalikunstiga, ooperietendusse kuulub lisaks veel muusika ja tants.

Mõiste ajalugu

Kunsti õpetavad kunstikoolid ja muud õppeasutused. Kose Kunstikooli joonistamisklass

Kant

Ilu on esteetiliste ideede "väljendus". Kaunid kunstid on jaotatavad selle väljenduse liigi järgi: väljendus leiab aset sõnades, liigutustes või toonides. "Seega on vaid kolm liiki kujutavaid kunste: kõnelev kunst, kujutav kunst ja aistingute (kui väliste meeltemuljete) mängu kunst."

"Seda jaotust saaks korraldada ka dihhotoomiliselt, nii et kaunis kunst jaotataks mõtete või kaemuste väljenduse kunstiks, ja esimene omakorda ainult nende vormi või nende mateeria (aistingu) järgi. Ainult et siis ta [jaotus] näeks välja liiga abstraktne ja tavamõistetele mitte nii vastav."

Kõnelevad kunstid on kõnekunst ja luulekunst (Dichtkunst). "Kõnekunst on kunst tegelda aru tegevusega [Geschäft] kui kujutlusvõime vaba mänguga; luulekunst on [kunst] sooritada kujutlusvõime vaba mängu aru tegevusena." "Kõnekunstnik kuulutab niisiis tegevust ja sooritab seda nii, just nagu see oleks vaid mäng ideedega kuulajate meele lahutamiseks. Luulekunstnik kuulutab vaid meeltlahutavat mängu ideedega, ja aru jaoks tuleb ometi nii palju välja, nagu tema kavatsuseks oleks olnud tegelda ainult aru tegevusega."

"Kujutavad kunstid ehk kunstid, mis väljendavad ideid meeltekaemuses (mitte pelga kujutlusvõime ettekujutuste läbi, mida sõnadega ärgitatakse) on kas meeltetõe või meeltepaistvuse kunstid. Esimest nimetatakse plastikaks, teist maalikunstiks. Mõlemad teevad kujud ruumis ideede väljenduseks; esimene teeb kujud tuntavaks kahele meelele, nägemisele ja kompimisele." "Esteetiline idee (arhetüüp, algkuju) on mõlemale kujutlusvõimes aluseks; kuju aga, mis moodustab esteetilise idee väljenduse (ektüüp, järelkuju), antakse kas oma kehalistes mõõtmetes (nagu ese ise eksisteerib) või viisi järgi, kuidas need silmas peegelduvad (oma näivuses [Apparenz] pinnal)".

Plastika alla kuuluvad raidkunst ja ehituskunst. Maalikunst, "mis kujutab meeltepaistvust kunstiliselt [künstlich] ideedega seotuna", jaguneb looduse kauni kirjeldamise kunstiks ja looduse saaduste kauni kokkupanemise kunstiks (maalikunst ja iluaiandus).

"Aistingute kauni mängu" kunst puudutab "aistingu juurde kuuluva meeleaistihäälestuse (-pinge) eri astmete proportsiooni, s.o meeleaisti tooni". Ta jaguneb kuulmis- ja nägemisaistingute kunstiliseks mänguks (muusika ja värvikunst). Võib-olla on mõlemad aistinguliigid "vormiotsustuste tegemise tulemus paljude aistingute mängus" (võnkumiste proportsioon, mis on aluseks helidele ja värvidele).

Vaata ka

Viited

↑ Gordon 2005:3–6.
↑ Gordon 2005:6–8.
↑ Gordon 2005:8–12.
↑ Gordon 2005:12–13.
↑ Gordon 2005:14–16.
↑ Gordon 2005:16–19.

Kirjandus

Gordon Graham. Philosophy of the Arts: An Introduction to Aesthetics, 3. trükk, Routledge 2005.

Välislingid

Art – Otsi Kunst

[1] Gordon 2005:3–6.

[2] Gordon 2005:6–8.

[3] Gordon 2005:8–12.

[4] Gordon 2005:12–13.

[5] Gordon 2005:14–16.

[6] Gordon 2005:16–19.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]