Empaatia

Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Tugeva empaatiavõimega inimest nimetatakse empaadiks.

Empaatia ei ole sama mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks.

Empaatia seevastu on õpitud oskus või ellusuhtumine, mille abil saab püüda kellegagi kontakti saada, suhelda ja mõista teiste kogemusi või tundeid. (Halpern 2003)

Empaatial on arvukalt definitsioone. Tavakasutuses on sõnal empaatia kaks tähendust. Esimene neist tähistab seda, kui inimene tajub ja tunneb ära teiste inimeste emotsioonid. Sõna empaatia teises tähenduses tähistab seda, kui emotsionaalselt ülitundlik inimene tajub kaasinimeste emotsioone ja tunnetab neid enda omadena (muutudes näiteks kurbade seas kurvaks ja konflikti tajudes ärritunuks). Esimeses tähenduses empaatiline võib olla ka psühhopaat, kes tajub teiste tundeid ja manipuleerib nendega. Empaatiaga teises tähenduses arvatakse kaasnevat ka soov teisi inimesi aidata.

Empaatiaga vastanduvad sadism (nauding kaasinimeste kannatustest) ja kahjurõõm (rõõm teiste ebaõnne üle).

Etümoloogia

Sõna empaatia pärineb kreekakeelsest sõnast ἐμπάθεια (empatheia) ('füüsiline külgetõmme, kirg'), mis tuleneb eesliitest ἐν (en) ('sees, juures') ja sõnast πάθος (pathos), 'kannatus'.

Sellega seotud sõna alexithymia ('sõnadeta tunnete kohta') tuleneb eitavast eesliitest a- ning kreeka sõnadest λέξις (lexis) ja θύμος (thumos) ning tähistab seisundit, kus inimene ei suuda oma emotsioone mõista, tunnetada või kirjeldada.

Empaatia uuringud – konstrukt

Empaatiauuringute tulemusena on leitud, et empaatiani võib viia mitu teed – kogemuslik ja tunnetuslik (Zaki ja Ochsner, 2012). Afektiivne ehk kogemuslik empaatia (KE) on töös, kui tegevust kannustab pigem kogemus kui eksplitsiitsed järeldused. Ühe afektiivse rõhuga empaatia deﬁnitsiooni kohaselt on empaatia afektiivne vastus teise inimese tundeseisundi vahetule tajumisele, kujutlemisele või järeldamisele (Singer ja Lamm, 2009). Kogemusliku empaatia uuringutes esitatakse tavaliselt kontekstita sensomotoorseid stiimuleid nagu üksik näoilme või liigutus ja eksplitsiitseid järeldusi jälgitava sisemiste seisundite kohta ei küsita (Zaki ja Ochsner, 2012).

Kognitiivne ehk tunnetuslik empaatia (TE) on töös, kui empaatia aluseks on pigem tunnetuslikud protsessid kui isiklik läbielamine. Ühe tunnetusliku rõhuga empaatia deﬁnitsiooni kohaselt on empaatia keerukas psühholoogilise järeldamise vorm, kus ühendatakse vaatlus, mälu, teadmised ja arutlemine, et paremini teiste mõtteid ja tundeid mõista (Ickes, 1997, viidatud Martinotti, Nicola, Tedeschi, Cundari ja Janiri, 2009). Tunnetusliku empaatia uuringutes esitatakse katseisikule tavaliselt kontekstis infot, mis kirjeldab jälgitava sisemiste seisundite allikaid, või dekontekstuaalset sensomotoorset infot (näiteks pildid silmadest või näost). Vastupidi kogemuslikule empaatiale on siin just oluline, milliseid järeldusi katseisik esitatu põhjal teeb.

Zaki ja Ochsneri (2012) arvates on varasematel aastakümnetel kasuks tulnud empaatia selgemateks eelnevalt toodud alakomponentideks jaotamine. Empaatia kui fenomeni terviklikumaks mõistmiseks on nüüd aeg minna integreeritumate mudelite loomise suunas. Nad toovad analoogia muusikast,kus absurdne oleks eeldada, et orkestri kuulamise elamust saaks mõista üksikute instrumentide tajumist uurides.

Küsimustikud

Empaatilise seadumuse uurimiseks on välja töötatud küsimustikke. Osa neist on ühedimensioonilised. Teised on seevastu mitmedimensioonilised ja mõõdavad näiteks nii tunnetuslikku kui kogemuslikku dimensiooni. Vaade, et empaatia koosneb erinevatest komponentidest, on suurendanud mitmedimensiooniliste küsimustike populaarsust (Mooradian, Davis ja Matzler, 2011). Kõikide olemasolevate mõõdikute loetlemine ei oleks siin asjakohane, kuid näitlikustamiseks tutvustame põgusalt mõnd levinumat küsimustikku.

Davise (1983) IRI (Interpersonal Reactivity Index) küsimustik mõõdab nelja empaatia komponenti: empaatiline muretsemine (EM), isiklik distress (ID), vaatenurga võtmine (VV), fantaseerimine. Nendest kaks esimest on selgelt afektiivsed ehk antud kontekstis kogemuslikud skaalad ja kolmas on tunnetuslik. Viimast skaalat on keeruline tunnetusliku-kogemusliku empaatia mudelisse paigutada, sest Davise järgi on see seotud fantaseerimisega. Need neli skaalat mõõdavad erinevaid empaatia osasid, mis on teiste psühholoogiliste konstruktidega erineval määral seotud. Davise küsimustik tundub olevat käepäraseim ja informatiivseim viis empaatia uurimiseks. Testi tulemusena väljastatakse tulemused kõigil neljal alaskaalal. Summeeritud skoori välja ei tooda, sest skaalasid nähakse üksteisest eraldiseisvatel dimensioonidel.

Jeﬀersoni arstide empaatia skaala (Jeﬀerson Scale of Physician Empathy – JSPE) on spetsiaalselt loodud arstide empaatia hindamiseks töökeskkonnas. See on ühedimensiooniline ja mõeldud peamiselt kognitiivse empaatia mõõtmiseks. See sisaldab kogemuse mõistmist, hoolimist, patsiendi perspektiivi võtmist ja võimet seda arusaamist edasi anda (Hojat, 2007, viidatud Kožený ja Tišanská, 2013).

Hogani empaatiamõõdik (Greif ja Hogan, 1973) on loodud kognitiivse empaatia mõõtmiseks. Empaatiat nähakse kui sotsiaalse interaktsiooni hõlbustajat, mis aitab tõlgendada ja ennustada teiste tundeid ning ootusi (Greif ja Hogan, 1973).

Empaatia koeﬁtsient aitab eristada hästi hakkamasaavaid autiste ja Aspergeri sündroomiga patsiente tavalistest inimestest (Baron-Cohen ja Wheelwright, 2004). Nemad on loobunud üksikküsimuste tasemel tunnetusliku ja kogemusliku empaatia eristamisest.

Empaatia seosed isiksusega

Suure Viisiku isiksusemudeli konstruktidest on prosotsiaalse käitumisega seostatud ekstravertsust ja sotsiaalsust. Intuitiivselt tundub, et sotsiaalsusel peaks olema tugev seos empaatiaga. Sotsiaalsuse ja empaatia vahel on seos leitud mitmest uuringust (Cote jt, 2011; Kraus, Cote ja Keltner, 2010). Mõnes uuringus seda seost seevastu leitud ei ole (Bastian, Burns ja Nettelbeck, 2005; Hall, Andrzejewski ja Yopchick, 2009). Avatus kogemusele, milles on seoseid intelligentsuse, kultuuri, loomingulisuse ja laia huvideringiga, võiks hästi soodustada tunnetuslikku empaatiat. Neurootilistel inimestel on kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone, mistõttu tundub paslik hüpotees, et neil on tugevam kogemuslik empaatia. Kogemuslik empaatia ei näi jällegi kokku sobivat tugeva meelekindlusega, kuna teistele sügavalt kaasa elades peaks need elamused endale seatud teelt just kõrvale kallutama. Järgnevalt vaadeldakse empaatia ja isiksuse seoseid kahest perspektiivist lähtuvalt – tunnetuslikust ja kogemuslikust.

Tunnetuslik empaatia ja isiksus

Davise IRI neljadimensioonilise empaatiaküsimustiku ja isiksuse viiefaktorilise mudeli seoseid on uurinud näiteks Mooradian, Davis ja Matzler (2011). Nad leidsid, et IRI vaatenurga võtmise (VV) alaskaala on oluliselt korreleeritud kõikide isiksuseomadustega, kui mõõdikuna kasutati NEO-FFI testi. Kõige tugevam seos oli sotsiaalsusega (r = .38),siis kogemusele avatusega (r = .27) ja ekstravertsusega (r = .21, kõigil kolmel p < .001). Pole kuigi üllatav, et kõrgem skoor sotsiaalsuses tähendab ka kõrgemat skoori tunnetuslikus empaatias. Üllatab see, et avatus kogemusele ja VV jagavad variatiivsusest vaid 9%. Lisaks leiti VV nõrk negatiivne korrelatsioon neurootilisusega (r = -.17) ja positiivne korrelatsioon meelekindlusega (r = .16, mõlemal p < .05).

Magalhães, Costa ja Costa (2012) viisid läbi uurimuse, kus 350 meditsiiniüliõpilasel paluti hinnata oma empaatiat Jeﬀersoni arsti empaatia skaalal (JSPE) ja täita isiksuseküsimustik. Leiti oluline korrelatsioon JSPE üldskoori ja sotsiaalsuse (r = .24), kogemusele avatuse (r = .22) ning meelekindluse (r = 14) vahel. Peale soo kovariatsiooni mõjuga arvestamist muutus meelekindluse korrelatsioon JSPE üldskooriga ebaoluliseks. Paar aastat hiljem kasutasid samu mõõdikuid uuesti Costa, Alves, Neto, Marvao, Portela ja Costa (2014). Nende uurimuses osales kokku 472 üliõpilast, mistõttu muutusid statistiliselt oluliseks ka mitmed väiksema valimiga ebaoluliseks jäävad korrelatsioonid ja regressioonid. Korrelatsioonid tunnetusliku empaatiaga olid järgmised: sotsiaalsus (r = .31), avatus kogemusele (r = .22), meelekindlus (r = .19) ja ekstravertsus (r = .18, kõigil neljal p < .001). See tähendab, et paari aastaga muutus oluliselt tugevamaks tunnetusliku empaatia korrelatsioon sotsiaalsusega. Costa jt (2014) väidavad, et suutsid isiksuseomadusi arvesse võttes oluliselt paremini ennustada inimese kuulumist empaatia skoorilt kõrgemasse või madalamasse kolmandikku. Vaid sugu, vanust ja ülikooli arvesse võttes oli ennustusjõud 6,4%, samas kui sotsiaalsust ja kogemusele avatust arvesse võttes kasvas see 16,8%-ni üle juhuslikkuse.

Cote jt (2011) kasutasid empaatia mõõtmiseks mitmeid empaatilise täpsuse teste, milles ühes tuli fotodel esitatud nägudelt õigesti emotsioone tuvastada. Kuna järjestikune vaid nägudest tehtud piltide vaatamine ei ole eriti emotsionaalselt kaasahaarav, siis liigitasime selle testi tunnetusliku empaatia mõõdikute alla. Cote jt (2011) leidsid regressioonanalüüsi teel, et sotsiaalsus ennustas statistiliselt olulisel määral empaatilist täpsust. Haas, Brook, Remillard, Ishak, Anderson ja Filkowski (2015) uurisid samuti empaatilist täpsust ja tulemused näitasid sama – empaatiline täpsus ja sotsiaalsus on märkimisväärselt korreleeritud (r = .33).

Nii ekstravertsuses kui sotsiaalsuses on alaskaalasid, mis ei ole suhtlemisega otseselt seotud. Näiteks iseloomustab ekstravertsust sotsiaalsele motivatsioonile lisaks ka tundlikkus tasude suhtesja elamustejanu. Kõrge sotsiaalsuse skooriga võib kaasneda lisaks altruistlikele omadustele ka otsekohesus. Haas ja kolleegid (2015) viisid seetõttu läbi eksperimendi, kus katseisikutel tuli täita isiksuseküsimustik, läbida empaatilise täpsuse ja emotsionaalse perspektiivivõtmise ülesanne (EPÜ). EPÜ-s esitati katseisikutele pilt, millel ühe inimese nägu oli uduseks tehtud. Seejärel tuli neil valida, milline oleks sobiva emotsiooniga nägu uduseks tehtud näo asemele. Haas ja kolleegid (2015) leidsid, et empaatilise täpsusega olid korreleeritud nii ekstravertsuse soojuse (r = .32) kui ka sotsiaalsuse altruismi (r = .26, mõlema p < .05) alaskaala. Ekstravertsusel tervikuna statistiliselt olulist seost empaatilise täpsusega ei ilmnenud. Ekstravertsuse kehtestavuse ja elamustejanu, sotsiaalsuse otsekohesuse ja tagasihoidlikkuse alaskaalade seosed olid ebaolulised nii empaatilise täpsuse kui ka EPÜ tulemuste järgi (Haas jt, 2015).

Kogemuslik empaatia ja isiksus

IRI ja NEO-FFI küsimustike abil leidsid Mooradian, Davis ja Matzler (2011), et IRI alaskaala isiklik distress (ID) oli oluliselt korreleeritud neurootilisuse (N, r = .49, p < .001) ja kogemusele avatusega (r = .11, p < .05).Teoreetiliselt tekitab nii tugev korrelatsioon N ja ID vahel muret, kuna seab kahtluse alla kuivõrd ID empaatiat mõõdab. Kui inimesel on kalduvus tunda rohkelt raskeid emotsioone, siis tunneb ta seda paljudes elu valdkondades, kaasaarvatud suhetes teistega, ja seetõttu saab kõrge skoori ka ID küsimustele vastates. Sellisel juhul on oht ID skoori vääriti tõlgendada pidades seda vaid empaatiast tulenevaks.

Korrelatsioone on leitud empaatilise muretsemise (EM) ja sotsiaalsuse (S,r = .50), ekstravertsuse (E, r = .26), meelekindluse (M, r = .22, kõik eelnevad p < .001) ja kogemusele avatuse (AK, r = .20, p < .01) vahel (Mooradian, Davis ja Matzler, 2011). Seega võib EM-i pidada olulisel määral kattuvaks sotsiaalsusega. Mõningast üllatust tekitab arvestatav korrelatsioon k aE-ga, mis viitab, et EM muretsemine pole eriti stressi rohke. Dimensioonile sobinuks paremini nimetus empaatiline kaastundlikkus, mis on meie arvates valentsineutraalsem.

Empaatia ja isiksuse seoste arutelu

Tunnetuslik empaatia, mõõdetuna erinevate mõõdikutega, on seega märkimisväärses korrelatsioonis sotsiaalsuse (.23 < r < .39) ja kogemusele avatuse (.21 < r < .28), vähemal määral või osaliselt meelekindluse ja ekstravertsusega. Seos puudub neurootilisusega. E ja S alatestide, mis on seotud inimliku suhtlemisega, eraldi vaatamine põhja panevate järeldusteni ei vii.

Kui vaadata kogemuslikku empaatiat (KE) tervikuna, siis esines päris suur korrelatsioon neurootilisuse ja sotsiaalsusega (mõlemad .48 < r < .51). Vähemal määral oli KE korreleeritud E, AK ja M-ga (kõigil kolmel .19 < r < .27).

Dimensioone eraldi vaadates torkab selgelt silma, et isikliku distressi ja neurootilisuse korrelatsioon on suur (r = .49). Sellepärast soovitavad käesoleva ülevaateartikli autorid IRI ID dimensioon uuesti läbi mõtestada ja veenduda, kuivõrd mõõdetakse empaatiat, mitte emotsionaalset sättumust. EM-i suur korrelatsioon S-ga ja puudulik korrelatsioon N-ga viitab, et emotsionaalse muretsemise asemel sobinuks dimensiooni nimeks valentsineutraalsuse tõttu paremini näiteks empaatiline kaastunne.

Antud tulemused näitavad, et sotsiaalsuse dimensioonis on segatud mõlemad empaatia osad. Seda kinnitab ka Butruse ja Witenbergi (2013) uurimus, kus nad proovisid sotsiaalsuse, kogemusele avastuse ja empaatia põhjal tolerantsust ennustada, aga tõid välja ka prediktorite vahelised korrelatsioonid. Nad leidsid sotsiaalsuse korrelatsiooni nii IRI VV (r = .54) kui EM-ga (r = .48). See on huvitav leid,kuna esimene on seotud pigem tunnetusliku ja teine kogemusliku empaatiaga. Butrus ja Witenberg (2013) püüdsid kinni veel teisegi isiksuse seadumuse, avatus kogemusele, mis korreleerus nii VV (r = .23) kui ka EMga (r = .24).

Eelnevale tuginedes joonistub välja pilt, kus sotsiaalsus on võrdväärselt korreleeritud nii TE kui KE-ga. Sama on kogemusele avatusega. Edasistes uuringutes tasub täpsustada, kas S korrelatsiooni TE ja KE-ga põhjustavad samad küsimused, või on teatud sotsiaalsuse alaskaalad vastutavad TE-ga ja teised KE-ga korrelatsiooni eest.

Kuid Pohling, Bzdok, Eigenstetter, Stumpf ja Strobel, kes uurisid saksa üliõpilaste peal eetilist otsustelangetamist seoses empaatia, väärtuste ja isiksuse seadumustega (2015) said teistsugused tulemused. Nende uurimismudeli kohaselt puudus empaatia ja isiksuse vahel seos.

Empaatia seos intelligentsusega

Otseseid uuringuid, kuidas on omavahel seotud intelligentsus ja empaatia, on läbi viidud väga vähe. Kõige raskem on leida informatsiooni selle kohta, milline on see suhe normaalse intelligentsuse taseme ja psüühiliste häireteta täiskasvanutel. Üldise seaduspärana jääb silma, et intelligentsuse ja empaatia seost uurides on uuritavateks kas lapsed või psüühilise häirega inimesed.

Intuitiivselt tundub, et intelligentsus on seotud tunnetusliku empaatiaga, kuna see empaatia vorm sisaldab kognitiivset komponenti. Seetõttu võib oletada, et kõrgem intelligentsus võib aidata kaasa tunnetuslikku empaatiat mõõtvates testides kõrgemate skooride saamisele. Uuringutest on leitud, et intelligentsus omab tunnetuslikule empaatiale mõju madalama vaimse võimekuse korral (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) ja just emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Tunnetuslikul empaatial on kognitiivne komponent, mis kogemuslikul empaatial pigem puudub. Seetõttu on sobilik hüpotees, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel ei esine seost. Uuringud on näidanud, et intelligentsuse ja kogemusliku empaatia vahel on teatud seos siiski olemas. See ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse korral ja emotsioonide äratundmise ülesannetes.

Aeg-ajalt on empaatia sünonüümina kasutatud ka mõistet vaimuteooria (inglise k. theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria võimaldab meil mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibanez ja Manes, 2012), mis viitab pigem tunnetuslikele protsessidele ja tunnetuslikule empaatiale. Seetõttu on paslik arvata, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel esineb positiivne seos. Ibanezi jt (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on leidnud, et intelligentsusega on seotud ainult vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

Tunnetuslik empaatia ja intelligentsus

Intelligentsuse ja tunnetusliku empaatia seoseid on uurinud näiteks Schwenck ja kolleegid (2014), kes viisid uuringu läbi laste peal. Nad leidsid, et intelligentsus avaldab pigem madalat mõju tunnetuslikule empaatiale, seletades ühes testis 8,2% ja teises testis 9% TE varieeruvusest ning mõlema puhul leiti madal efekti suurus (Schwenck jt, 2014). Varasematele töödele viidates pakuvad Schwenck ja kolleegid tulemuste seletuseks, et uuringus osalesid lapsed, kes said IQ skooriks 80 või rohkem,aga varasemad uuringud (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) on näidanud, et empaatia ja intelligentsuse vaheline seos ilmneb just madalama vaimse võimekuse korral.

Kogemuslik empaatia ja intelligentsus

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Kuid nagu eespool mainitud, siis tulemust võis mõjutada see,et uuringusse kaasati ainult lapsed, kelle IQ oli kõrgem kui 80, kuid intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest madalama vaimse võimekuse puhul. Schwenck jt arvasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud läveni, millest edasi võib mõju olla vaevu märgatav.

Davis (1996, viidatud Owen jt, 2001) on öelnud, et emotsioonide äratundmine on eeltingimus empaatilisele reageerimisele, mistõttu on oluline uurida ka seda, kuidas intelligentsus mõjutab emotsioonide äratundmist. Rojahn, Lederer ja Tassé (1995b) toovad enda ülevaateartiklis välja, et emotsioonide äratundmine väheneb kognitiivse kahjustuse suurenemisega. Autoritel tekkis küsimus, kas selline deﬁtsiit tuleneb kognitiivsest düsfunktsioonist, mis kaasneb vaimse alaarenguga, või on see kuidagi emotsiooni spetsiiﬁline. Rojahn, Rabold ja Schneider (1995a) on seda küsimust uurinud ja seeläbi tõestanud emotsiooni spetsiiﬁlisuse hüpoteesile, leides, et vaimse alaarenguga inimestel on erilisi raskuseid töödelda visuaalset afektiivset informatsiooni. Mõlemas Rojahni artiklis on välja toodud võimalus, et selline deﬁtsiit võib olla emotsioonispetsiiﬁline, ehk mõne emotsiooni puhul võib töötlemine olla kahjustatud, kuid mõne puhul mitte.

Owen ja kolleegid (2001) on leidnud emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskustega inimesed tunnevad halvemini ära näo väljendustest emotsioonide kategooriaid võrreldes kontrollgrupiga. Samas uuringus afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist efekti ei leitud. Oluline on, et kuigi emotsioonide äratundmine on häiritud, siis emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse järgi pole kahjustunud. Ülesannetes, kus inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse n-ö erutuse suurust, siis kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed said oluliselt kehvemaid tulemusi võrreldes kontrollgrupiga. Statistiliselt olulist erinevust kerge ja mõõduka õppimis raskustega inimeste vahel ei leitud ülesandes, kus tuli kirjeldada hetki, kui nad erinevaid emotsioone kogesid (Owen jt, 2001). Uuringu tõsiseks puuduseks on selle väike valim (n = 12): 6 õppimisraskustega inimest ja 6 inimest kontrollgrupis.

Empaatia ja intelligentsuse seoste arutelu

Tunnetusliku empaatia ja intelligentsuse vaheliste seoste kohta uuringud praktiliselt puuduvad. Hetkel ainukesest leida õnnestunud uuringust, mille viisid läbi Schwenck koos kolleegidega (2014), selgub, et seos on pigem väike või seos ei avaldanud piisavalt tugevalt,kuna varasematest uuringutest (McAlpine, Singh, Kendall ja Ellis, 1992; Owen, Browning ja Jones, 2001) selgub, et intelligentsuse ja empaatia seos võib ilmneda madalama vaimse võimekuse korral.

Kogemusliku empaatia ja intelligentsuse seoste uuringutest selgub, et nende vaheline seos ilmneb eelkõige madalama intelligentsuse puhul ning seda on uuritud eelkõige emotsioonide äratundmise katsetega (Owen jt, 2001; Rojahn, Lederer ja Tassé, 1995b) ja see võib olla emotsiooni spetsiiﬁline, ehk võib avalduda ühe emotsiooni puhul kuid mitte teise puhul (Rojahn jt, 1995a).

Vahel kasutatakse empaatia sünonüümina vaimuteooriat (Ibanez jt, 2013). Vaimuteooria ja intelligentsuse seoste uuringud pigem kinnitavad kogemusliku ja tunnetusliku empaatia uuringutes leitut. See tähendab, et intelligentsus ei oma seost vaimuteooriaga tervikuna, kuid võttes teised muutujad kontrolli alla, siis ilmneb seos vaimuteooria alakomponendi sotsiaalse intelligentsusega (Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel, 2008). Sotsiaalse intelligentsuse üheks komponendiks loetakse võimet ennustada teiste tundeid ja käitumist. Seega võib öelda, et see komponent on vähemalt osaliselt kattuv tunnetusliku empaatiaga (Carreras jt, 2014). Kuna sotsiaalse intelligentsuse üheks osaks võib lugeda tunnetuslikku intelligentsus, siis Rajkumat jt (2008) uuringu tulemus sobib kokku Schwenck jt (2014) omaga.

Empaatia ja intelligentsuse uuringuid kokku võttes võib järeldada, et empaatia on intelligentsusest mõjutatud eelkõige madalama intelligentsuse puhul. Seda toetab ka Durdiaková ja kolleegide (2015) uuring, kus kasutati empaatia mõõtmiseks empaatia koeﬁtsienti, mis ei võimalda eristada kogemuslikku ja tunnetuslikku empaatiat. Durdiaková kolleegidega ei leidnud, et intelligentsuse ja empaatia vahel oleks seost. Nad võrdlesid kõrgelt intelligentseid poisse kontrollgrupiga nende prenataalse ja süljes leiduva testosterooni ning empaatia seisukohalt. Tulemusteks saadi, et intelligentsete poiste IQ skoorid ei omanud olulist seost Baron-Coheni empaatia koeﬁtsiendiga. Durdiaková jt (n=66) leid on vastuolus mitmeid kordi suurema valimiga (n = 3583) arvestatud metaanalüüsiga. Baker jt (2014) leidsid, et intelligentsuse ja empaatia koeﬁtsiendi vahel on nõrk seos siiski olemas (r = .24). Kokkuvõtvalt võib arvata, et intelligentsuse ja empaatia seos ilmnebki alles väga suurt valimit uurides.

Kirjandus

Voldemar Pinn, "Empaatia" – Looming 1977, nr 4, lk 649–657; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
Elaine N. Aron, "Ülitundlik inimene: mis aitab, kui maailm kipub sinust üle sõitma? Tallinn: Hea Lugu, 2014
Zaki, J. and Ochsner, K. (2012). The neuroscience of empathy: progress, pitfalls and promise. Nature Neuroscience, 15(5):675– 680.
Singer, T. and Lamm, C. (2009). The social neuroscience of empathy. Annals of the New York Academy of Sciences, 1156:81– 96.
Martinotti, G., Nicola, M. D., Tedeschi, D., Cundari, S.,and Janiri, L.(2009). Empathy Ability Is Impaired in Alcohol-Dependent Patients. American Journal on Addictions, 18(2):157–161.
Mooradian, T. A., Davis, M., and Matzler, K. (2011). Dispositional Empathy and the Hierarchical Structure of Personality. The American Journal of Psychology, 124(1):99–109.
Davis, M. H. (1983). Measuring individual diﬀerences in empathy: Evidence for a multidimensional approach. Journal of Personality and Social Psychology, 44(1):113–126.
Koženy, J. and Tišanska, L. (2013). The Structure of the Jeﬀerson Scale of Physician Empathy in Czeck Physicians. Ceskoslovenska Psychologie, 57(6).
Greif, E.B. and Hogan, R. (1973). The theory and measurement of empathy. Journal of Counseling Psychology, 20(3):280–284.
Baron-Cohen, S. and Wheelwright, S. (2004). The empathy quotient: an investigation of adults with Asperger syndrome or high functioning autism, and normal sex diﬀerences. Journal of autism and developmental disorders, 34(2):163–175.
Côté, S., Kraus, M. W., Cheng, B. H., Oveis, C., van der Löwe, I., Lian, H., and Keltner, D. (2011). Social power facilitates the effect of prosocial orientation on empathic accuracy. Journal of Personality and Social Psychology, 101(2):217–232.
Kraus, M. W., Cote, S., and Keltner, D. (2010). Social Class, Contextualism, and Empathic Accuracy. Psychological Science, 21(11):1716–1723.
Bastian, V. A., Burns, N. R., and Nettelbeck, T. (2005). Emotional intelligence predicts life skills,but not as well as personality and cognitive abilities. Personality and Individual Diﬀerences, 39(6):1135–1145.
Hall, J. A., Andrzejewski, S. A., and Yopchick, J. E. (2009). Psychosocial Correlates of Interpersonal Sensitivity: A MetaAnalysis. Journal of Nonverbal Behavior, 33(3):149–180.
Magalhães, E., Costa, P., and Costa, M. J. (2012). Empathy of medical students and personality: Evidence from the Five-Factor Model. Medical Teacher, 34(10):807–812.
Costa, P., Alves, R., Neto ,I., Marvão, P., Portela, M., and Costa, M. J. (2014). Associations between Medical S–t Empathy and Personality: A Multi-Institutional Study. PLoS ONE, 9(3):e89254.
Haas, B. W., Brook, M., Remillard,L.,Ishak, A., Anderson, I. W., and Filkowski, M. M. (2015). I Know How You Feel: The Warm Altruistic Personality Proﬁle and the Empathic Brain. PLOSONE,10(3):e0120639.
Butrus, N. and Witenberg, R. T. (2013). Some Personality Predictors of Tolerance to Human Diversity: The Roles of Openness, Agreeableness, and Empathy: Personality predictors of tolerance. Australian Psychologist, 48(4):290–298.
Pohling, R., Bzdok, D., Eigenstetter, M., Stumpf, S., and Strobel, A. (2015). What is Ethical Competence? The Role of Empathy, Personal Values, and the Five-Factor Model of Personality in Ethical DecisionMaking. Journal of Business Ethics.
McAlpine, C., Singh, N. N., Kendall, K. A., and Ellis, C. R. (1992). Recognition of facial expressions of emotion by persons with mental retardation. A matched comparison study. Behavior Modiﬁcation, 16(4):543–558.
Owen, A., Browning, M., and Jones, R.Š. (2001). Emotion Recognition in Adults with Mild-Moderate Learning Disabilities An Exploratory Study. Journal of Intellectual Disabilities, 5(3):267–281.
Ibanez, A., Huepe, D., Gempp, R., Gutiérrez, V., Rivera-Rei, A., and Toledo, M. I. (2013). Empathy, sex and ﬂuid intelligence as predictors of theory of mind. Personality and Individual Diﬀerences, 54(5):616– 621.
Ibañez, A. and Manes, F. (2012). Contextual social cognition and the behavioral variant of frontotemporal dementia. Neurology, 78(17):1354–1362.
Rajkumar, A. P., Yovan, S., Raveendran, A. L., and Russell, P. S.Š. (2008). Can only intelligent children do mind reading: The relationship between intelligence and theory of mind in 8 to 11 years old. Behavioral and Brain Functions, 4(1):51.
Schwenck, C., Göhle, B., Hauf, J., Warnke, A., Freitag, C. M., and Schneider, W. (2014). Cognitive and emotional empathy in typically developing children: The influence of age, gender, and intelligence. European Journal of Developmental Psychology, 11(1):63–76.
Durdiaková, J., Celec, P., Laznibatová, J., Minárik, G., Lakatošová, S., Kubranská, A., and Ostatníková, D. (2015). Differences in salivary testosterone, digit ratio and empathy between intellectually gifted and control boys. Intelligence, 48:76–84.
Higgins, D. M., Peterson, J. B., Pihl, R.Õ., and Lee, A. G. M. (2007). Prefrontal cognitive ability, intelligence, Big Five personality, and the prediction of advanced academic and workplace performance. Journal of Personality and Social Psychology, 93(2):298–319.
Carreras, M. R., Braza, P., Muñoz, J. M., Braza, F., Azurmendi, A., PascualSagastizabal, E., Cardas, J., and SánchezMartín, J. R. (2014). Aggression and prosocial behaviors in social conﬂicts mediating the inﬂuence of cold social intelligence and aﬀective empathy on children’s social preference. Scandinavian Journal of Psychology, 55(4):371–379.
Rojahn, J., Lederer, M., and Tassé, M. J. (1995a). Facial emotion recognition by persons with mental retardation: a review of the experimental literature. Research in Developmental Disabilities, 16(5):393– 414.
Rojahn, J., Rabold, D. E., and Schneider, F. (1995b). Emotion speciﬁcity in mental retardation. American journal of mental retardation: AJMR, 99(5):477–486.

Empaatiauuringud

E.J.Lawrence, P, Shaw, D. Baker jt, Measuring empathy: reliability and validity of the Empathy Quotient, Psychological Medicine, 34, lk 911–924, 2004, Cambridge University Press
Alison F Garton ja Eyal Gringart, The development of a scale to measure empathy in 8- and 9-year old children, Australian Journal of Education and Developmental Psychology, 5. väljaanne, 2005, lk 17-25