Bronh

Bronhid ehk kopsutorud (ladina keeles bronchus) on paljudel selgroogsetel hingetoru ja inimesel hingetoru-kahendharguse juurest algavad hingamisteede ja hingamiselundkonna osad.^[1]^[2]

Sissejuhatus

Hingetoru ehk trahhea jaguneb enamikul loomadest kaheks peabronhiks. Ainult tuataaral märgistab pikutine vagu hingetoru tagaosas paarisbronhe, millel ei ole eraldunud õõsi. Ülejäänud roomajatel, aga ka lindudel ja imetajatel on bronhid hästi arenenud ning jätkuvad kopsudes.

Roomajatel irduvad peabronhidest teist järku bronhid, mis võivad jaguneda kolmanda, neljanda jne. järgu bronhideks; eriti keerukas on bronhide jagumine kilpkondadel ning krokodillidel.

Lindudel ühinevad teist järku bronhid omavahel parabronhidega – kanalitega, millest raadiustel hargnevad bronhioolid (kopsutorukesed), mis harunevad ning lähevad üle õhukapillaaride võrku. Iga parabronhi bronhioolid ning õhukapillaarid ühinevad teiste parabronhide vastavate moodustistega, moodustades sedasi läbipaistvate õhuteede süsteemi. Nii peabronhid kui ka mõned kõrvalbronhid laienevad otstel õhukottideks. Enamikul lindudest võtavad esimesed bronhiringid osa alumise kõri ehk laulukõri moodustamisest.

Bronhiaalpuu

Imetajatel irduvad igast peabronhist teisejärgulised bronhid, mis jagunevad üha väiksemateks harudeks, moodustades bronhiaalpuu. Kõige väiksemad harud lähevad üle alveolaarteedesse, mis lõppevad alveoolidega. Peale tavaliste teisejärguliste bronhide eristatakse imetajatel ka arteriaaleelseid teisejärgulisi bronhe, mis irduvad peabronhidest selle koha ees, kus nende üle kulgevad kopsuarterid. Tavaliselt on ainult üks parem arteriaaleelne bronh, mis enamikul sõralistest irdub vahetult hingetorust. Suurte bronhide fibroossed seinad sisaldavad kõhrelisi poolringe, mis on tagantpoolt ühinenud silelihaste ristipidiste kimpudega. Bronhide limanahk on kaetud virveepiteeliga. Väikestes bronhides on kõhrelised poolringid asendatud omaette kõhreliste sõmeratega. Bronhioolides kõhri pole ning silelihaste ringikujulised kimbud paiknevad täiskihina.

Inimene

Inimesel toimub trahhea jagunemine kaheks peabronhiks 4.-5. rinnalüli tasemel. Parem peabronh on paksem, lühem ja vertikaalsem kui vasak.

Iga peabronh jaguneb:

kopsuvälisteks sagaralisteks bronhideks (esimese taseme bronhideks);
lülilisteks kopsuvälisteks bronhideks (teise taseme bronhideks), 11 paremas kopsus ja 10 vasakus;
kopsusisesteks subsegmentaarseteks bronhideks (kolmanda kuni viienda taseme bronhideks), läbimõõt 2–5 mm;
sagaralisteks (1–2 mm);
bronhioolideks, mis lähevad üle kopsualveoolidesse.

Bronhide seinad on moodustatud gialiinsetest kõhrelistest ringidest, mis takistavad bronhide kollapsit, ning silelihastest; seest on bronhid kaetud limanahaga. Bronhide jaotuste teel asetsevad arvukad lümfinäärmed, mis võtavad lümfi kopsukudedest. Bronhide verevarustus toimub bronhiaalarterite, mis irduvad rinnaaordist, ränd-, sümpaatiliste ning spinaalsete närvide harude abil.

Roomajad

Maod

Osade autorite arvates algavad madudel bronhid hingetoru juurest ja jagunevad kaheks peabronhiks, mis kulgevad koos kopsuarteritega kopsudesse.^[3] Seejuures kirjeldatakse justkui kahte bronhi, millest üks suubub paremasse, aktiivsesse kopsu, ja teine bronh suubub kas rudimentaarsesse või vähem aktiivsesse vasakusse kopsu. Osades allikates omistatakse madudele üksnes üks bronh.^[4]^[5] Teised autorid leiavad, et madudel ei moodustu eristatavaid bronhe. Hingetoru hargneb ning iga haru läheb üle kopsudesse. Osad autorid tähistavad üleminekut terminiga vorbronchus. Madudel puudub bronhaalpuu.

Imetajad

Bronhid inimesel

Bronhid algavad inimesel hingetoru-kahendharguse (bifurcatio tracheae) juurest. Bronhid jagunevad peabronhideks^[6]:

parem peabronh (brónchus principalis dexter) suubub paremasse kopsu;
vasak peabronh (brónchus principalis sinister) suubub vasakusse kopsu.

Bronhid kulgevad koos kopsuarterite ja kopsuveenidega kopsuvärati kaudu kopsudesse. Kopsudes bronhid jagunevad, moodustades kogumikuna bronhaalpuu (arbor bronhalis):

sagarabronhid (brónchi lobáres);
sagarikubronhid (brónchi lobuláres);
segmendibronhid (brónchi segmentáles);
bronhioolid (bronchioli).^[7]

Bronhide seinu toestavad bronhiaalkõhred (cartilages bronchales).

Osade autorite arvates asub inimestel bronhide limaskestas bronhidega seotud lümfikude, mille ülesandeks on arvatavasti immuunsuse tagamine.

Bronhioolid

Bronhioolid on väikseimad kopsusisesed õhuteed, mida ei loeta alati bronhideks.^[8]

Vaata ka

Viited

↑ "Meditsiinisõnastik" 102:2004.
↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, A-DYN, 1968, lk 387
↑ [1], Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)
↑ Maina JN. The morphology of the lung of the black mamba Dendroaspis polylepis (Reptilia: Ophidia: Elapidae). A scanning and transmission electron microscopic study., J Anat. 1989 Dec;167:31-46.,Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)
↑ [2], Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)
↑ Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 123, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
↑ Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 394, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
↑ W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, lk 269, 2011, ISBN 9985-829-36-0

Kirjandus

Terminologia Anatomica: A06.3.-5.: Bronchus Bronh
Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 215, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.

[1] "Meditsiinisõnastik" 102:2004.

[2] Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, A-DYN, 1968, lk 387

[3] [1], Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)

[4] Maina JN. The morphology of the lung of the black mamba Dendroaspis polylepis (Reptilia: Ophidia: Elapidae). A scanning and transmission electron microscopic study., J Anat. 1989 Dec;167:31-46.,Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)

[5] [2], Veebiversioon (vaadatud 19.11.2013) (inglise keeles)

[6] Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 123, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

[7] Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 394, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.

[8] W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, lk 269, 2011, ISBN 9985-829-36-0

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]