1949 sündis juba Rootsis mu isa Erik ja paar aastat hiljem onu Toivo. Sel ajal arvati harilikult, et lastel võib olla vaid üks kodukeel ning et kõik muu on kahjulik. Minu isa aga taipas juba seitsmeselt, et eesti keel ei too sisse. Ta oli mingi sigaduse toime pannud, mille peale mu vanaisa Hiljar ütles, et see poiss ei tee ainult trikke, vaid räägib ka eesti keelt nagu venelane. Isa sai otsekohe aru, et tegemist on äärmiselt kahtlase asjaga ning sellest päevast peale kasutas ta ainult rootsi keelt. Vanemad omakorda muidugi eesti keelt. Isa passiivne keel oli siiski piisavalt hea, et oma närve Kukerpillidega rahustada. Üksinda keldris. Kõvasti.
