Hannah Arendt

Hannah Arendt grafitil Hannoveris.

Hannah Arendt (14. oktoober 1906 Linden, Hannoveri lähedal Saksamaal – 4. detsember 1975 New York) oli juudi päritolu saksa politoloog, keda sageli nimetatakse filosoofiks, kuigi ta ise ennast selleks ei pidanud.

• ... ja hoolimata õigusteaduslikest eelarvamustest, mis kimbatuse korral nii meeleldi apelleerivad südametunnistusele kui millelegi, mis igal normaalsel inimesel peab olemas olema, ütleb kogemus, et see on olemas päris paljudel, kuid sugugi mitte kõigil, ning neid, kellel see on olemas, võib leida igalt elualalt ja konkreetsemalt, igalt hariduse või harimatuse tasemelt. Ükski ühiskondliku või haridusliku staatuse objektiivne märk ei saa tagada selle olemasolu või puudumist.
  • "Kollektiivne vastutus". Tõlkinud Tanel Vallimäe. Vikerkaar 9/2013

• Totalitaarseid liikumisi kui selliseid ja eriti nende juhtide kuulsuse palet iseloomustab kõige selgemalt ehk nende unustamise hämmastav libedus ja nende asendamise hämmastav hõlpsus.
  • "Totalitarismi lätted", 1. ptk

"Mineviku ja tuleviku vahel"

Tsitaadid raamatust "Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas". Tõlkinud Liisi Keedus ja Ene-Reet Soovik. Tartu: Ilmamaa, 2012.

• Meie poliitilise mõtte traditsioon sai alguse Platoni avastusest, et filosoofilise kogemuse loomuses on sundida filosoofi inimlike askelduste tavapärasest ringist eemale tõmbuma. See jõudis lõpule siis, kui sellest kogemusest polnud alles midagi muud kui mõtlemise ja tegutsemise vastandamine, mis lahutab mõttetöö reaalsusest ja võtab tegutsemiselt mõistliku tähenduse, muutes tühiseks mõlemad.
  • "Traditsioon ja uusaeg", lk 34

• ... kui kõiki kreeka päritoluga autoritaarsete suhete mudeleid, prototüüpe ja näiteid — nagu seda on riigimehe võrdlemine ravitseja ja arstiga, asjatundja, tüürimehe, teadliku peremehe, õpetuseandja ja targaga — säilitati hoolikalt ja sõnastati korduvalt ümber, kuni need muutusid tühjadeks sõnakõlksudeks, siis ainuke poliitiline kogemus, mis tõi meie ajalukku autoriteedi kui sõna, mõiste ja reaalse nähtuse — Rooma asutamise kogemus — näib olevat kadunud ja unustatud.
  • "Mis on autoriteet?", lk 166

• Kõik elav, mitte üksnes taimne elu, tõuseb pimedusest, ning hoolimata sellest, kui tugev on selle loomupärane kalduvus end valgusesse suruda, vajab see siiski pimeduse turvalisust, et üldse kasvada.
  • "Kriisist hariduse vallas", lk 223

• Hariduse probleemiks uusaegses maailmas on see, et juba loomu poolest ei saa haridus loobuda ei autoriteedist ega traditsioonist, kuid peab siiski jätkama maailmas, mida ei liigenda autoriteet ega hoia koos traditsioon. See aga tähendab, et mitte üksnes õpetajad ja pedagoogid, vaid meie kõik, niivõrd kui me elame laste ja noortega ühes ja samas maailmas, peame võtma nende puhul hoiaku, mis radikaalselt erineb sellest, mis meil on üksteise suhtes. Me peame hariduse teistest valdkondadest, ja eelkõige avalikust, poliitilisest elust, otsustavalt lahutama, et võiksime rakendada mingit sellele sobivat ettekujutust autoriteedist ja minevikku-suhtumist, mis pole siduvad üldisemas plaanis ega pretendeeri kehtivusele täiskasvanute maailmas.
  • "Kriisist hariduse vallas", lk 233

• Me võime spetsialiseerumisest ja igasuguselt filisterlusest kõrgemale tõusta niivõrd, kuivõrd me õpime oma maitset vabalt rakendama. Siis teame, kuidas vastata neile, kes meile nii sageli ütlevad, et Platon või mõni teine suur minevikuautor on tarbetuks muutunud; siis oleme võimelised mõistma, et isegi kui kogu Platoni-kriitika on õige, võib Platon siiski olla parem seltskond kui tema kriitikud. Igatahes võime meelde tuletada, milline peaks roomlaste (esimeste inimeste, kes võtsid kultuuri sama tõsiselt kui meiegi) arvates olema kultuurne inimene: see, kes teab, kuidas valida oma seltsilisi inimeste, asjade ja mõtete seas, seda nii olevikus kui ka minevikus.
  • "Kultuurilise kriisi ühiskondlik ja poliitiline tähendus", lk 269

• Faktilise tõe võimalus võimu pealetungile vastu seista on tegelikult väga väike; alati on oht, et see manööverdatakse maailmast välja mitte üksnes ajutiselt, vaid lausa alatiseks.
  • "Tõde ja poliitika", lk 275

• Sellal kui arvatavasti ükski varasem aeg poleks talunud nii paljusid erinevaid arvamusi religioossetes ja poliitilistes küsimustes, võetakse faktitõde, kui see juhtub olema vastuolus mõne konkreetse rühmituse kasu või heaoluga, tänapäeval vastu suurema vaenulikkusega kui kunagi varem. /---/ Tõsiasjad, mida ma silmas pean, on avalikult teada, kummatigi võib seesama avalikkus, kes neid teab, nende avaliku arutelu edukalt ja sageli spontaanselt tabuks kuulutada, koheldes neid nii, nagu oleksid nad see, mida nad ei ole — nimelt saladused.
  • "Tõde ja poliitika", lk 281
• Poliitika seisukohalt on tõel despoodi iseloom. Seetõttu vihkavad seda türannid, kel on põhjust karta teist sundivat väge, mida nad ei suuda monopoliseerida; samuti on sel üsnagi ebakindel staatus valitsuste silmis, mis toetuvad elusolekule ega salli sundust. Faktid on kokkulepetest ja nõustumisest kõrgemal, ning neist rääkimine — korrektsele informatsioonile toetuvate arvamuste vahetamine — ei muuda nende suhtes midagi.
  • "Tõde ja poliitika", lk 287

• Valetaja on teoinimene, tõerääkija aga, olgu tema räägitav ratsionaalne või faktitõde, ei ole seda sugugi. Kui faktitõe rääkija tahab mängida poliitilist rolli ja olla veenev, peab ta tihti minema selleni, et selgitab, miks just see konkreetne tõde mingi kildkonna huvidele kõige paremini vastab. Ja just nagu filosoof saavutab Pyrrhose võidu, kui tema tõest saab arvajate seas domineeriv arvamus, kompromiteerib faktitõe kõneleja poliitilisse valdkonda sisenedes ning end mingi erapooliku huvi ja võimuformeeringuga samastades ainsa omaduse, mis oleks võinud lasta tema tõel usutavana näida, nimelt oma isikliku tõearmastuse, mille tagavad erapooletus, ausameelsus ja sõltumatus.
  • "Tõde ja poliitika", lk 298

• Tegutsemine organiseeritud valetamise vormis on kahtlemata marginaalne nähtus, kuid probleemiks on, et selle vastand, lihtne faktide jutustamine, ei vii üldse mingite tegudeni. Tavaolukorras järgneb sellele pigem asjaolude aktsepteerimine sellistena, nagu nad on. /---/ Tõearmastust pole kunagi loetud poliitiliste vooruste hulka, kuna selle panus maailma ja olukordade muutmisse, mis on üks kõige õigustatumaid poliitilisi tegevusi, on tegelikult väike.
• On sageli tähele pandud, et ajupesu kõige kindlam pikaajaline tulemus on erilist laadi küünilisus — absoluutne keeldumine uskumast ükskõik mille tõesusesse, hoolimata sellest, kui hästi seda tõde on kindlustatud. Teisisõnu, faktitõe järjekindla ning täieliku valedega asendamise tagajärjeks ei ole mitte see, et valet hakatakse pidama tõeks ja tõde valena laimama, vaid see, et suunameel, mille alusel me reaalses maailmas orienteerume — ning tõe ja vale kategooria on üks vahenditest selle saavutamiseks — aegamööda hävitatakse.
  • "Tõde ja poliitika", lk 307

• On ilmne, et võimu kätes ei ole faktid ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale stabiilsusele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
• Kuigi tõde on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. Veenmine ja vägivald võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.
  • "Tõde ja poliitika", lk 309