Ágota Kristóf

Ágota Kristóf (30. oktoober 1935 – 27. juuli 2011) oli ungari kirjanik, kes elas alates 1956. aastast Šveitsis ja kirjutas peamiselt prantsuse keeles.

"Eile"

Tsitaadid väljaandest: Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, Loomingu Raamatukogu nr 8.

• Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.

Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire. (lk 5)

• Line ootas mind tehase sissepääsu juures, seljaga vastu seina toetudes. Ta oli nii kahvatu ja kurb, et ma otsustasin peatuda ja teda kõnetada. Ometi läksin temast mööda, ilma et oleksin isegi pead pööranud.

Veidi hiljem, kui ma olin juba oma masina tööle pannud, seisis ta mu kõrval.

"Teate, see on kummaline. Ma pole teid kunagi naermas näinud. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma teid tunnen, pole te kordagi naernud."

Vaatasin teda ja puhkesin naerma.

"Ärge parem naerge," ütles ta. (lk 6)

• Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:

"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."

Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)

• "Omaenda surmast ei saa kirjutada."

Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.

Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast.

Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.

Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan ükskõik mida, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks? (lk 8-9)

• "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt elu võtta, siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult puhata. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall kittel, suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, puurida võimalikult kiiresti auk, puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest sõltub meie palk, meie elu."

Arst vastab:

"Selline on tööliste elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud." (lk 9)

• "Ta pole Line, ta on Yolande. Milline naeruväärne nimi, kas pole? Ja ta ise on niisama naeruväärne kui tema nimi. Naeruväärsed on tema heledaks värvitud ja pealaele kokku kuhjatud juuksed, roosaks lakitud küüned, mis on pikad nagu loomaküünised, ja kümnesentimeetrise tikk-kontsaga kingad. Yolande on väikest kasvu, väga väikest kasvu, seepärast kannab ta kümnesentimeetriste kontsadega kingi ja naeruväärset soengut."

Arst naerab. (lk 9)

• "Ma tean, et ta on kusagil olemas. Ma olen alati teadnud, et olen maailma sündinud vaid selleks, et temaga kohtuda. Ja tema niisamuti. Ta on sündinud maailma ainult selleks, et minuga kohtuda. Tema nimi on Line, ta on minu naine, minu armastus, minu elu. Ma pole teda kunagi näinud." (lk 10)
  • "Põgenemine"

• Kõige naljakam kõigist minu valedest on see, kui ma rääkisin sulle, kui väga ma tahaksin näha oma kodumaad.

Sinu silmalaud pilkusid liigutatult ja sa köhatasid hääle puhtaks, et leida lohutavaid ja mõistvaid sõnu. Sa ei julgenud terve õhtu jooksul naerda. Tasus vaeva sulle seda lugu rääkida. (lk 12)

• Kontrollisin mitu korda, kas uks on lukus, siis püüdsin sinu peale mõelda, et uinuda, aga sa olid vaid hall ja laialivalguv pilt, nagu teisedki minu mälestused.

Nagu mustad mäed, mida ma ühel talveööl ületasin, nagu lagunenud talu magamiskamber, kus ma ühel hommikul ärkasin, nagu moodne tehas, kus ma juba kümme aastat töötan, nagu liiga tuttav maastik, mida pole enam tahtmist vaadata.

Varsti polnud enam ühtegi asja, millele mõelda, jäid ainult need asjad, millele ma ei tahtnud mõelda. Oleksin tahtnud natuke nutta, aga ma ei saanud, sest polnud vähimatki põhjust. (lk 12)

• Arst ütleb:

"Rääkige mulle oma lapsepõlvest."

Seda ma ootasin. Minu lapsepõlv! Kõik tunnevad huvi minu lapsepõlve vastu.

Ma juba teadsin, kuidas nende idiootsete küsimustega toime tulla. Mul on igaks elujuhtumiks hästi läbimõeldud lapsepõlv, minu vale töötab suurepäraselt. Olen seda juba mitu korda kasutanud. Jutustasin seda Yolande'ile, oma vähestele sõpradele ja tuttavatele ja sama lugu ma räägin ka Line'ile.

Ma olen sõjaorb. Minu vanemad said pommitamisel surma. Mina jäin ainsana oma perekonnast ellu. Mul ei olnud vendi ega õdesid.

Kasvasin orbudekodus, nagu paljud teisedki selle aja lapsed. Kaheteistkümneaastaselt ma põgenesin sealt, läksin üle piiri. Ongi kõik."

"Ongi kõik?"

"Jah, ongi kõik."

Ma ei hakka talle ometi oma tõelisest lapsepõlvest jutustama! (lk 13)

• Minu ema oli varas, kerjus ja külalits.

Mina istusin maja ees ja mängisin savimullaga, sõtkusin seda ning voolisin sellest hiiglaslikke falloseid, rindu ja tuharaid.

Punasest savist voolisin ka ema kuju, millesse ma oma lapsenäppudega auke uuristasin. Voolisin suu, nina, silmad, kõrvad, suguelundi, päraku ja naba.

Ema oli auke täis, nagu ka meie maja, minu riided ja kingad. Toppisin kingaauke mudaga kinni. (lk 14)

• Loomulikult ei muretsenud ma selle kõige pärast sugugi. Võib isegi öelda, et mul oli õnnelik lapsepõlv, sest ma ei teadnud, et lapsepõlv võiks olla teistsugune. (lk 14)
• Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime surnuaia kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma ja pilvi. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)
• Mõnikord tuli magamistoast kööki keegi mees. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu.

See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata.

Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja.

Talumehi ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)

• Käisin koolis edasi. Õppisin väga ruttu lugema ja kirjutama. Õpetaja käis endiselt meie pool. Ta laenas mulle raamatuid. Mõnikord tõi ta oma vanema poja väikseksjäänud riideid ja kingi. Ma ei tahtnud neid, sest teadsin, et Line tunneb need ära, aga ema sundis mind neid kandma.

"Muidu pole sul midagi selga panna. Tahad paljalt kooli minna või?"

Ma ei tahtnud paljalt kooli minna, ma ei tahtnud üldse kooli minna. Aga kool oli kohustuslik. Kui ma poleks kooli läinud, oleksid tulnud sandarmid. Vähemalt nii ema mulle ütles. Ka tema võidakse vangi panna, kui ta mind kooli ei saada.

Niisiis ma käisin koolis edasi. Käisin kuus aastat. (lk 17)

• Ema küsis:

"Te ei armasta mind enam?"

Mees vastas:

"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud." (lk 19)

• Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.

Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.

Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.

Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.

Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.

Pärast seda ma läksin minema.

Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)

• "Vale"

• Nüüdseks on mulle vähe lootust jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma ootasin midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.

Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, istun toolil ja ei tee mitte midagi.

Ma arvan, et väljaspool on mingisugune elu, aga selles elus ei juhtu midagi. Mitte midagi minu jaoks.

Võib-olla teiste jaoks juhtub midagi, võimalik, see mind enam ei huvita. (lk 22)

• Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.

Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti tõusma. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)

• Et midagi ikkagi teha, hakkan lugema ajalehte, mis on juba mõnda aega, täpsemalt selle ostmisest saadik, laual lebanud. Muidugi mõista ei vaevu ma ajalehte kätte võtma. Jättan selle sinnasamasse lauale ja loen eemalt, aga pähe ei jõua midagi. Siis ma enam ei püüa ka.

Tean selletagi, et teisel leheküljel on pilt noormehest, kes pole enam väga noor, ta on täpselt sama vana kui mina, ja kes loeb sama ajalehte ümmarguses, nurgaorvas asuvas ja plaatidega kaunistatud vannis, ta silmitseb kuulutusi, börsikursse; tal on täiesti lõdvestunud ilme ja vanniäärel käeulatuses klaas head marki viskit. Tal on ilus elav intelligentne ja kõigega kursis oleva inimese nägu.

Sellele pildile mõeldes olen sunnitud püsti tõusma ja oksendama kraanikaussi, mis ei asu seinaorvas ega ole kaunistatud, vaid on kõige labasemal moel köögiseinale kinnitatud. Ja kõik see, mis minu suust tuleb, ummistab selle õnnetu kraanikausi. (lk 23)

• Ummistunud kraanikausi pärast pole mul mingit isu koju minna, mul pole ka isu kõndida, niisiis ma jään kõnniteele seisma, selg ühe suure poe poole, vaatan inimesi, kes sisse-välja käivad, ja mõtlen, et need, kes välja tulevad, peaksid sisse jääma, ja need, kes sisse lähevad, peaksid välja jääma, see hoiaks kokku terve hea hulga liigutusi.

See oleks hea nõuanne, aga nad ei kuulaks mind. Nii ma ei ütlegi midagi, ma seisan paigal, siin, sissekäigu juures pole mul külm, sest poe pidevalt avatud ustest hoovab soojust ja ma tunnen ennast peaaegu niisama hästi kui ennist kodus istudes. (lk 23)

• Kellatehas on hiiglaslik hoone, mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivad linnast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.

Tehases toodetakse detaile, toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella.

Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie töö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile.

Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata. (lk 24-25)

• Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge pulbriga, see on rahusti, mida valmistab meie jaoks külaapteeker. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja enesetunne on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.

Aeg-ajalt keegi plahvatab: mõni naine tõuseb püsti ja kisendab:

"Ma ei suuda enam."

Ta viiakse minema, töö käib edasi, meile öeldakse:

"Pole midagi hullu. Närvid ei pidanud vastu." (lk 25)

• Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada.

Ja milline on see elu?

Monotoonne töö.

Närune palk.

Üksindus. (lk 25)

• Yolande'isid on maailmas tuhandeid.

Blonde ja ilusaid, rumalaid ja vähem rumalaid.

Nendest valitakse üks välja ja aetakse sellega läbi.

Aga Yolande'id ei täida üksindust.

Yolande'id ei tööta eriti hea meelega tehases, pigem nad töötavad poes, kus nad teenivad ometi veel vähem kui vabrikus. Aga poes on puhtam ja seal võib kergemini kohata oma tulevast meest. (lk 25)

• Yolande veedab päeva päikese käes rätikul lesides, sest tema jaoks on kõige tähtsam minna tagasi päevitununa, kanda heledaid kleite, et päevitus paremini näha oleks. Mina veedan päeva telgis lugedes ja õhtul jalutan mere ääres, võimalikult kaua, tahan kindel olla, et Yolande on uinunud, kui ma tagasi jõuan.

Suhte lõpetamine ei tule kõne allagi, sest me peaaegu ei räägigi omavahel. (lk 31)

• Paul ja Kati jõudsid tagasi järgmisel laupäeval. Verat polnud ja tema toa uks oli lukus. Korteris oli kummaline lõhn. Kati tegi aknad lahti ja läks lapsele sõime järele. Paul tuli minu juurde, läksime bistroosse, Jean oli seal. Arutasime asja omavahel, rääkisin Andrest. Paul oli tulivihane. Ta läks koju, ja et kummaline lõhn polnud kadunud, lõi ta Vera toa ukse sisse. Vera lagunev keha lebas voodil.

Lahkamine näitas, et ta oli end unerohuga ära mürgitanud.

Meie esimene surnu.

Järgmised ei lasknud end kaua oodata.

Robert lõikas endal vannitoas veenid läbi.

Albert poos ennast üles, jättes lauale meie keeles kirjutatud kirja: "Käige kuradile."

Magda kooris kartuleid ja porgandeid, istus siis põrandale, keeras gaasi lahti ja pani pea ahju.

Kui me neljandat korda bistroos matuste puhul korjandust tegime, ütles ettekandja mulle:

"Teie, välismaalased, korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel."

Vastan talle:

"Eks igaüks lõbutseb, nagu oskab." (lk 32)

• "Ma mõtlen"

• Minu peas viib kivine tee surnud linnuni.

"Mata mind maha," palub ta ja tema murdunud jäsemete õnarustes liigutavad end etteheited nagu vaglad.

Mul oleks vaja mulda.

Musta ja rasket mulda.

Ja labidat.

Mul on ainult silmad.

Kaks looritatud ja kurba silma, mis on täis sinakasrohelist vett.

Ma vahetasin need täiturul paari võõramaise väärtusetu mündi vastu. Midagi rohkemat nende eest ei saanud.

Ma hoolitsen silmade eest, hõõrun ja kuivatan neid põlvedel hoides taskurätikuga. Ettevaatlikult, et neid mitte ära kaotada. (lk 33)

• Ainult et kõik on nii kallis. Tikutoosi jaoks tuleb kuude kaupa tööd teha ja sipelgad maksavad hiina restoranides hingehinda.

Pärandusest pole mul enam peaaegu midagi järel.

Kui ma oma vähest allesjäänud raha vaatan, satun ahastusse.

Alguses ma kulutasin ohjeldamatult, nagu kõik, aga nüüd pean ettevaatlik olema.

Ostan ainult seda, mis on hädavajalik.

Ja seega ei tule muld, labidas, sipelgad ega tikud kõne allagi.

Muide, kui järele mõelda, siis miks peaksid ühe tundmatu linnu matused mulle üldse korda minema? (lk 33-34)

• "Surnud lind"