Vöötkakk
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Vöötkakk (perekond) |
| Vöötkakk | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kakulised Strigiformes |
| Sugukond |
Kaklased Strigidae |
| Perekond |
Vöötkakk Surnia |
| Liik |
Vöötkakk |
| Binaarne nimetus | |
|
Surnia ulula Linné, 1758 | |
 Vöötkaku levila | |
Vöötkakk (Surnia ulula) on linnuliik kaklaste sugukonnast, vöötkaku perekonna ainus elusolev liik.
Tunnustatakse kolme alamliiki: S. u. tianschanica, S. u. ulula ja S. u. caparoch.
Välitunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Vöötkakk on keskmist kasvu, pika saba ning pruuni-valge sulestikuga kakuline. Rind on kaetud heledaviiruliste sulgedega, tiibadel on valged laigud. Pea on ümar ning valget nägu ümbritseb tume raam. Tiivad on üsna kitsad ja ümaraotsalised. Vöötkakul on kollased silmad ja kõver kollane nokk. Täiskasvanud linnu pikkus on 36–45 cm, tiibade siruulatus 69–82 cm. Täiskasvanud vöötkakud kaaluvad umbes 300–340 g ja võivad elada kuni 10-aastaseks. Lennul võib lindu segamini ajada raudkulliga, kellel on sarnane vöödiline sulestik.[1][2][3][4]
Levik ja elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Vöötkakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsades ja metsatundras.[5][6] Vöötkakk võib elutseda ka raiesmikel ja kultuurmaastikel. Läbirändajad linnud on liikuvad, aga talvituja võib saagi olemasolul tegutseda paigatruult, vaid mõnel ruutkilomeetril. Eestis võib vöötkakku kohata talviti, kui ta rände käigus kaugelt tundrast meile satub.[7][6]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsusperiood on märtsist septembrini. Pesakoht on varieeruv, hõlmates suuri õõnsusi puudes, murdunud tüüblite latvu või teiste lindude, näiteks vareste või kullide vanu pesi. Munemise aeg võib olla väga erinev – märtsi algusest kuni juuni alguseni. Munade haudumine kestab 25–30 päeva. Sel ajal kaitseb isaslind pesa ning toob emasele süüa. Pojad lahkuvad pesast hiljemalt kahe ja poole kuu vanuselt.[7]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Vöötkakk on karnivoor. Toitub peamiselt pisinärilistest, väikestest imetajatest ning lindudest. Vaenlasteks on suuremad röövlinnud. Saaki püüab peamiselt päeval.[7][5]
Vöötkaku päevane jahipidamine sobib kokku ka raudkulli tegemistega. Jahti peetakse enamasti avamaastikul, põllumassiividel või raielankidel, kus närilisi jagub. Vöötkakud peavad lugu kõrgetest vaatluskohtadest. Vöötkakk suudab näha saaki liikumas pea kilomeetri kauguselt. Ka tema kuulmine on erakordselt hea. Hiire liikumist kuuleb vöötkakk isegi mitmekümne sentimeetri paksuse lumekihi alt. Iseloomulik on ka paigal- ehk rappelend.[8][9]
Oksepalle ehk räppetompusid võib leida loomade puhkepaikade ja pesade läheduses olevate vaatepunktide juurest. Enamik linde väljutab oksepallid kaks korda päevas. Tavaliselt teevad nad seda enne lendu tõusmist. Räppetomp on enamasti kuivem kui imetajate väljaheited, sageli mõlemast otsast ümara kujuga, ning sisaldab karvu, sulgi, putukate jäänuseid ning luude osi. Vöötkaku räppetombu pikkus, laius ja kõrgus on keskmiselt: 41×22×19 mm.[10]
Häälitsused
[muuda | muuda lähteteksti]Hoiatushüüd: "ki-ki-kikikikiki". Mangumishüüd: "kšuu-lip". Mänguhüüd: "lülülülülülülülülülü...". Poegade mangumishüüd: "psssss-lip".[11]
Jäljed
[muuda | muuda lähteteksti]Kakkude jäljed on teiste lindude jälgedest väga lihtsasti eristatavad, kuna neil on kaks esi- ja tagavarvast. Jäljed on tugevad ja suured ning tihti on küüniste piirjooned selgelt näha.[10]
Kohtamine ja kaitse Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Vöötkakke võib Eestis kohata talveperioodil. Talvituvate vöötkakkude arvukust aastatel 2003–2007 on Eestis hinnatud 0–5 linnuni. Vöötkakk kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse.[6]
Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 9 korral: 1893. aastal leiti pesa koos pojaga Saaremaal, enne 1897. aastat leiti pesa Harjumaal Leholas. 20. sajandist on kolm pesaleidu: 1942. aastast Tartumaalt Ilmatsalu lähedalt (pesa 3 pojaga), 1947. Järvamaalt (pesa 4 munaga) ja 1974. aastast Loode-Eestist Nõmmemaalt (paari lennuvõimelise pojaga). Pikema vahe järel leiti 2013 Räpina lähedalt vöötkaku pesa, kus kasvas üles kolm poega ja 2014 pesitses Eestis teadaolevalt kolm paari (kokku 11 poega).[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Northern Hawk-Owl - Facts, Diet, Habitat & Pictures on Animalia.bio". animalia.bio. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ "Northern Hawk Owl - eBird". ebird.org. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ "Loodusõpe". www.looduspilt.ee. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ "Northern Hawk Owl Life History, All About Birds, Cornell Lab of Ornithology". www.allaboutbirds.org (inglise). Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ 5,0 5,1 Kalokhe, Smita. "Surnia ulula (northern hawk owl)". Animal Diversity Web (inglise). Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Vöötkakk » Eesti kakud". www.eoy.ee. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Vöötkakk - Tallinna Loomaaed". Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ "Vöötkakku ikka kohatakse". www.looduskalender.ee. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ "Harva kohatav vöötkakk". Looduskalender.ee. Vaadatud 29. märtsil 2023.
- ↑ 10,0 10,1 Olsen, Lars-Henrik (2012). Loomade ja lindude märgid & jäljed. TEA KIRJASTUS. ISBN 9789949241569.
- ↑ Zetterström, Mullarney, Svensson, Dan, Killian, Lars (21.09.2020). Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja (teine, täiendatud trükk). Varrak. Lk 226–227. ISBN 9789985332870.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)