SVT-40
| SVT-40 | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | lahingupüss |
| Päritoluriik |
 Nõukogude Liit |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1940– |
| Kasutajad | Loend |
| Sõjad |
Talvesõda Jätkusõda Teine maailmasõda Korea sõda Vietnami sõda |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | Fjodor Tokarev |
| Konstrueeritud | 1938 (uuendatud 1940) |
| Toodetud ühikuid |
SVT-38: 150 000[1] SVT-40: 1 600 000[2][3] |
| Variandid | SVT-38, SVT-40 |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 3,85 kg |
| Pikkus | 1226 mm |
| Toru pikkus | 625 mm |
|
| |
| Padrun | 7.62×54 mm R |
| Kaliiber | 7,62 mm |
| Tööpõhimõte | Püssirohugaaside survel ümberlaadimine, kaldus lukk |
| Laskemoona algkiirus | 830–840 m/s[4] |
| Tõhus laskeulatus |
500 m 1000 m (sihikuga) |
| Söötur | 10-lasuline kassettsalv |
SVT-40 (vene keeles Самозарядная винтовка Токарева, образец 1940 года, Samozarjadnaja vintovka Tokareva, obrazets 1940 goda, 'Tokarevi iselaadiv püss, 1940. aasta mudel', hüüdnimega Sveta) on Nõukogude Liidu poolautomaatne lahingupüss.
Esimese variandina tuli välja 1938. aastal SVT-38, mis sai tuleristsed Talvesõjas. Seal ilmnesid relval mitmed puudused: gaasitoru kippus määrduma, salv kukkus relvast välja ja relv oli suhteliselt ebatäpne, olles efektiivne vaid 600 meetri piires. Aprillis 1940 SVT-38 tootmine lõpetati.[5]
SVT-38 vahetas välja SVT-40, mida juulis 1940 hakati tootma Tuula tehases, hiljem ka Iževskis ja Podolskis. SVT-40 kasutati laialdaselt teises maailmasõjas, sellest pidi saama Punaarmee uus teenistusrelv, aga Saksamaa sissetungi tõttu 1941. aastal tootmine langes. Punaarmee varustustabelis plaaniti üks iga kolmest vintpüssist olema SVT-40, kuid selleni jõuti harva. SVT-40 anti enamasti allohvitseridele ja eliitüksustele nagu merejalavägi. Barbarossa plaani ajal kaotas Punaarmee sadu tuhandeid SVT-40 püsse, mispeale ülejäänud sõjaks mindi tagasi poltlukuga vintpüssidele Mossin-Nagant. Lisaks oli SVT-40 toota palju keerulisem ning vaid algelise väljaõppega vägedel oli raskusi nende korrashoiuga, seevastu püstolkuulipildujad nagu PPŠ-41 olid lihtsa ehitusega, odavad ja tõhusad jalaväe tulejõu täiustamiseks. 1941. aastal toodeti ligi miljon SVT-40, kuid 1942. aastal anti Iževski tehasele käsk tootmine lõpetada ja hakata uuesti tootma Mossin-Nagante. 1942. aasta jooksul toodeti vaid ligi 264 000 relva ja igal aastal toodang vähenes, kuni jaanuaris 1945 anti käsk tootmise täielikuks lõpetamiseks.
Juulis 1942 arendati kuulipildujate vähesuse tõttu punaaramees välja automaatversioon AVT-40. Automaatrežiimis oli relv aga praktiliselt kontrollimatu ja relva raud kulus juba pärast 200–250 lasku, mistõttu keelati relva automaatrežiimis kasutamine ja pärast 1943. aasta suve seda enam ei toodetud.
Pärast teist maailmasõda võttis NSV Liit kasutusele uued relvad, nagu SKS ja AK-47.
Kasutajad
[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti metsavennad: pärast teist maailmasõda.[6]
Gruusia[7]
Horvaatia[8]
Ida-Saksamaa: pärast teist maailmasõda, kandsid nime SWT[9]
Leedu: Leedu tsiviilpolitsei kasutas neid Saksa okupatsiooni ajal.[10]
Natsi-Saksamaa: saadud NSVL-ilt sõjasaagiks, kasutusel nimega Selbstladegewehr 259(r)[11]
Nõukogude Liit
Poola: Poola Relvajõud Idas.[12]
Soome: saadud Nõukogude Liidult sõjasaagiks, mh ka AVT-40.[13]
Tšehhoslovakkia: 1. Tšehhoslovakkia Armeekorpus Nõukogude Liidus[14]
Ukraina: 2008. aastal oli laos 11 500.[15]
Vietnam: kasutuses vähesel määral.[16][17][18]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- AVS-36
- FG 42
- Gewehr 43
- M1 Garand
- Johnson M1941 (püss)
- SKS
- Kaasaegsete Venemaa käsirelvade ja kergrelvade loend
- Ljudmõla Pavlitšenko
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Suciu, Peter. "Ranked: Which World War II Semi-Automatic Weapon Was the Best?". National Interest.
- ↑ Steve Kehaya; Joe Poyer (1996). The SKS Carabine (CKC45g) (4th ed.). North Cape Publications, Inc. Lk 10. ISBN 1-882391-14-4.
- ↑ Edward Clinton Ezell (1983). Small Arms of the World: A Basic Manual of Small Arms (12th ed.). Stackpole Books. Lk 894. ISBN 0-8117-1687-2.
- ↑
- May 1946 (U.S.) Intelligence Bulletin on Tokarev M1940 gives 2720 ft/s
- Семен Федосеев, "Самозарядная винтовка Токарева", Техника и вооружение, June 2005, p. 16, gives 840 m/s
- ↑ Pegler, Martin (2019). Sniping Rifles on the Eastern Front 1939-45 (inglise). Osprey Publishing. Lk 29.
- ↑ Nigel, Thomas; Caballero Jurado, Carlos (25. jaanuar 2002). Germany's Eastern Front Allies (2): Baltic Forces. Men-at-Arms 363. Osprey Publishing. Lk 40. ISBN 9781841761930.
- ↑ Small Arms Survey (1998). Politics From The Barrel of a Gun (PDF). Cambridge University Press. Lk 40. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2017. Vaadatud 2. aprillil 2021.
- ↑ Vladimir Brnardic (22. november 2016). World War II Croation Legionaries: Croation Troops Under Axis Command 1941—45. Lk 9. ISBN 978-1-4728-1767-9.
- ↑ Military and Paramilitary Vehicles and Weapons of East Germany
- ↑ Nigel & Caballero Jurado 2002, lk 46.
- ↑ W. Darrin Weaver (2005). Desperate Measures: The Last-Ditch Weapons of the Nazi Volkssturm. Collector Grade Publications. Lk 61. ISBN 0889353727.
- ↑ McNab, Chris (2002). 20th Century Military Uniforms (2nd ed.). Kent: Grange Books. Lk 191. ISBN 1-84013-476-3.
- ↑ "Rifles, part 4". 15. jaanuar 2017.
- ↑ Gelbič, Michal. "1st Czechoslovak Independent Brigade". czechpatriots.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2019. Vaadatud 3. veebruar 2019.
- ↑ "Про затвердження переліку військового майна Збройних Сил, яке може бути відчужено" [On Approval of the List of Military Property of the Armed Forces, which may be alienated]. zakon4.rada.gov.ua (ukraina). 6. august 2008.
- ↑ Nguyen-Khanh Maj. Gen. & Tran-Van-Minh Maj. Gen. (1964). The Chien Cu-War Material. Lk 9.
- ↑ Granville N Rideout (1971). The Chicom Series (1st ed.). Yankee Pub. Co. Lk 106.
- ↑ Strange Guns: Viet-Cong SVT-40
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- History and technicalities of the SVT-40
- SVT info and pictures at Mosin-Nagant.net, compiled by Vic Thomas
- SVT-40 Pictorial
- СВТ трудная судьба, Kalashnikov magazine, 2001/6, pp. 50–56
- Tokarev SVT-40. Identifying, collecting and FAQ
