Mine sisu juurde

Sütelkõnd

Allikas: Vikipeedia

Sütelkõnd on religioosne ja New Age 'i praktika ning mentaalse treeningu vorm, mis seisneb hõõguvate süte peal paljajalu kõndimises ja selleks valmistumises.

Sütelkõndi nimetatakse inglise keeles firewalk või firewalking ('tulekõnd') või coal walking ('söekõnd'), saksa keeles Feuerlauf või Feuergang või Feuerlaufen ('tulekõnd') ja vene keeles хождение по углям ('mööda süsi käimine') või хождение по углю ('mööda sütt käimine').

Sütelkõnni fenomeni on selgitatud füüsikaliste ja füsioloogiliste iseärasustega.[1]

Sütelkõnni praktika mitmetes vormides on tuhandeid aastaid vana. Bulgaarias kõnnivad või tantsivad naised konstantinipäeval (21. mail) paljajalu üle hõõguvate süte, ikoonid käes. Kreekas tantsitakse pühakute auks üle tule. Näiteks Bali saarel ja Sri Lankal toimub sütelkõnd religioossete pidustuste osana.

Sütelkõnniseminari ülesehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Seminaris osalejad omandavad intensiivse ettevalmistuse käigus võime vigastamatult üle süte kõndida või tantsida ning seda kogemust hilisemas elus optimaalselt ära kasutada. Iga osaleja töötab juhendaja abiga välja oma isikliku eesmärgi.

Ettevalmistus võib seisneda ka sügava une taolise "alfa"-seisundi saavutamises. Selleks kasutatakse vaheldumisi sügavat lõdvestumist ja meditatsiooni ning energiaharjutusi (näiteks qigong 'i). Ohjeldamatu tantsimisega saavutatakse grupis isadus- ja heaolutunne, mis tekitab turvalisuse kogemuse.

Õhtul toimub sütelkõnd ise. Ühiselt süüdatakse halgudest suur lõke. Lauldakse näiteks indiaanlaste laule, et tulega kontakti saada ja hirm tule ees võita. Hiljem laotatakse puusöed laiali sõevaibaks, mille pikkus on 5 kuni 9 meetrit. Süte temperatuur on umbes 800 kraadi. Iga osavõtja läheb juuresviibijate kaasaelamisel üle süte. Iga sütelkõndijat jälgitakse keskendunud vaikuses või vaikse laulu saatel. Distantsi läbinule võidakse kärarikkalt tunnustust avaldada.

Üle süte minek ei ole kohustuslik.

Sütelkõnniseminaride ideoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Hirm tulest põletada saada on seesama hirm, mis ei lase meil oma elueesmärke teoks teha. Kes on sütel kõndides oma hirmust jagu saanud, kannab selle kogemuse üle igapäevaellu ning suudab oma vanu käitumisviise muuta ja ise oma elu kujundada.

Kõik, mis tulega kokku puutub, muutub. Sütelkõnd võib olla imeilus kogemus ning kaasa tuua kaasa sügavaid kehalisi, emotsionaalseid ja vaimseid muutusi. Sellest saab esimene samm elu muutmisel.

Igapäevaelus surutakse hirmud kas alla või lastakse end nendest halvata. Sütelkõnniseminaridel õpitakse hirmu lihtsalt teatavaks võtma, hirmu sõnumit taipama ning tegutsema vastavalt oma eesmärkidele.

Osalejad peavad ise otsustama, kas nad kõnnivad üle süte või mitte. Igaüks vastutab enda eest ise. Olles terveks jäädes üle süte kõndinud, teadvustavad nad, et nad igal hetkel vastutavad oma elu eest ega ole väliste asjaolude abitud ohvrid.

Senine kogemus, et tuli alati põletab, kaotab kehtivuse. Osalejad kogevad, et nad suudavad teha asju, mida nad varem on pidanud täuesti võimatuks. Nii on nad valmis tegema ka teisi näiliselt võimatuid asju hoolimata oma hirmudest, kahtlustest, arvamustest ja kogemustest.

Et näiliselt võimatu on saanud võimalikuks, siis tekib uus arusaam oma piiridest, sellest, mida suudetakse, mida mitte. Sellele kogemusele saab toetuda iga kord, kui jõudu, energiat ja eneseusku eriti tarvis läheb.

Kokkupuude tulega asetab sütelkõndija vastamisi oma hirmudega ning oma arusaamadega iseendast ja oma elust. Ta avastab oma illusioonid ning kogeb jõuliselt ja rõõmsalt, kes ta tegelikult on.

Osaleja kogeb, et ta ei ole väliste olude ega saatuse ohver, vaid elu kujundamine on tema enda võimuses. Seetõttu ta võtab endale vastutuse oma elu eest.

Osaleja avastab, et ta ei ole pelgalt mateeria või saatuse ohver. Ta kogeb, et ta on vaim, kes mateeriat kujundab.

Tavaliselt on suur osa inimese energiast ja elujõust hirmude köidikutes. Nad ei usalda olla nii, nagu nad on. Nad kardavad haavata saamist ja teiste reaktsioone. Kogemus, et isegi tuli ei haava, vabastab energia, mis seni ei saanud valla pääseda. Peale selle avastavad osavõtjad, et hirm ei ole lõppkokkuvõttes midagi muud kui energia ning et seda energiat saab iseenda kasuks pöörata. Näiteks saab jääda keskendunult hetkesse, energiat mõnuga voolata lasta ja jõuliselt tegutseda.

Kõndides üle hõõguvate süte, omandavad osalejad oma eesmärkide saavutamiseks vajalikku energiat, keskendumist, otsustavust ja eneseusaldust.

Ühine valmistumine ja intensiivne kogemus, et ühiselt kõnnitakse läbi tule, tekitab ühtekuuluvuse ja osaduse tunde.

Efekti annab ka selle tunnistajaks olemine, kuidas teised üle süte kõnnivad.

Sütelkõnnil on neli vormi: religioosne sütelkõnd, fikseeritud sütelkõnd, transis sütelkõnd ja teadlik sütelkõnd. Seminaride korraldajad eelistavad viimast.

Religioosse sütelkõnni puhul usaldab sütelkõndija end täielikult oma jumaluse või kaitseingli hooleks. Kui tema usk on piisavalt suur, siis kõnnib ta vigastamatult üle süte. Toetuseks kasutatakse religioosseid esemeid ja "preester" kõnnib ees üle süte.

Fikseeritud sütelkõnni korral keskendub sütelkõndija millelegi (näiteks mantrale või seminari juhendajatele teisel pool sütevaipa) nii tugevalt, et ta tuld enam ei tunne ega reageeri sellele.

Transis sütelkõnni korral on sütelkõndijad muutunud teadvuseseisundis ning kogevad reaalsust teisiti. Neile võib näiteks tunduda, et nad kõnnivad niiskel samblal, mitte hõõguvatel sütel.

Teadliku sütelkõnni korral on sütelkõndija täiesti teadvel sellest, et ta kõnnib üle hõõguvate süte, ent see ei häiri teda. Ta teeb teadliku otsuse kõndida vigastamatult üle hõõguvate süte. Kõndimise ajal tunneb ta puusütt taldade all ning selle kuumust. See sütelkõnni vorm on tõhusaim, sest asi ei ole mitte sütel kõndimise faktis (seda ei lähe igapäevaelus tarvis), vaid kogemuse ülekandmises tavaelule. Tavaelus aga on probleemide lahendamisel eelistatav nende teadvustamine.

  1. David Willey. Firewalking Myth vs Physics. University of Pittsburgh.[1]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]