Mine sisu juurde

Süüria kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Süüria kodusõda
Osa Araabia kevadest /.../ ja Teisest külmast sõjast
Olukord 2024. aasta 15. detsembri seisuga
Süüria üleminekuvalitsus
  Tahrir al-Sham ja liitlased
  Araabia ülejooksikud SDF-st
Põhja- ja Ida-Süüria autonoomne administratsioon
  Süüria demokraatlikud jõud (SDF)
Süüria ajutine valitsus
  Süüria rahvusarmee ja Türgi okupatsioon
Muud osalejad
  Lõunatanner
  Venemaa interventsioon
  Süüria vaba armee
  Süüria vaba armee ja USA sekkumine
  Iisraeli okupeeritud alad
  ebamäärane/eriliigiline
     Islamiriigi kohalolu
Toimumisaeg 15. III 2011 –
Toimumiskoht Süüria (piiriüleste mõjudega)
Hetkeseis jätkuv
  • Bashar al-Assadi režiimi langemine
  • Mässulised vallutavad suurema osa Süüriast ja loovad Süüria üleminekuvalitsuse
  • Iisrael vallutab Golani kõrgendikud, ÜRO puhvertsooni ja naaberlinnad Süürias
  • Süüria rahvusarmee (SNA) alustab rünnakut Süüria demokraatlike jõudude (SDF) vägede vastu Kirde-Süürias
Kaotused
teadmata teadmata
Hukkunuid kokku
580 000[1] – 617 910+[2]
Hukkunud tiviilelanikke
219 223 – 306 887+[3][4]
Ümberasustatuid
  • 6,7 miljonit riigisiseselt
  • 6,6 miljonit väljarännanut (2021. a märts)[5]

Süüria kodusõda on 2011. aasta 15. märtsil alanud relvakonflikt Süüria valitsusvägede, neid toetavate välisriikide ning mitmesuguste opositsioonirühmituste võitlejate ja neid toetavate välisriikide vahel.[6]

Kodusõja vallandasid araabia kevade ajal 2011. aastal toimunud rahumeelsed protestimeeleavaldused, mis eskaleeriti relvakonfliktiks, mille käiku on hakanud üha enam mõjutama välismaised huvirühmad. Lisaks rahale ja relvadele on Süüriasse saabunud üha enam välismaa vabatahtlikke võitlejaid ja palgasõdureid. Opositsiooni esialgsel eesmärgil riiki demokratiseerida ei ole enam kuigi suurt tähtsust, vaid esiplaanil on eri organisatsioonide religioossed ja etnilised motiivid.[7]

2015. aastal jagunes kodusõda üha enam mitmeks eri konfliktiks. Iraani ja Ḩizb Allāhi otsene sekkumine ning Venemaa sõjaline sekkumine Süüria kodusõtta valitsuse poolel ja Islamiriigi-vastane rahvusvaheline allianss muutsid Bashshār al-Asadi režiimi vastase kodusõja geostrateegiliste mõõtmetega konfliktiks.[8] Konflikti laiendasid veelgi Türgi õhurünnakud Kurdistani Töölispartei sihtmärkidele Iraagis ja kurdide Rahvakaitseüksuste sihtmärkidele Süürias.[9][10]

ÜRO andmetel tapeti Süüria kodusõjas märtsist 2011 märtsini 2015 vähemalt 220 000 inimest.[11] Vähemalt neli miljonit inimest on Süüriast põgenenud ja riigisiseseid põgenikke on umbes 7,6 miljonit.[12] Veebruaris 2014 nimetas ÜRO Süüria põgenikekriisi kõige suuremaks pärast Rwanda genotsiidi 1990. aastatel.[13]

USA poolt toetatud kurdi relvarühmituste, Türgi poolt toetatud rühmituste ja Venemaa toetusel tegutsenud Süüria režiimi väed purustasid aastatel 2015-2018 Islamiriigi üksused. 2019. aastal sõlmisid Venemaa, Türgi ja Iraan konfliktijoone külmutamise lepingu.

Novembris 2024 alustasid džihadistliku rühmituse Hay’at Taḩrīr ash-Shām (HTS) juhitud mässulised uut pealetungi.

  • 30. novembril hõivasid mässuliste üksused Aleppo linna.[14][15]
  • 5. detsembril hõivasid mässulised Ḩamāh' linna[16][17] ja kurdi võitlejatest koosnevad Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF) Deir el-Zori riigi idaosas.[18]
  • 7. detsembril taganesid Süüria armee üksused riigi lõunapiirkondadest ja asusid pealinna Damaskuse kaitsele.[19] Mässuliste üksused hõivasid Palmyra.
  • 8. detsembril 2024 sisenesid mässulite üksused Damaskusesse. Süüria valitseja Bashshār al-Asad põgenes riigist ja sai asüüli Venemaal.[20][21] Mässulised on sisenenud ka Latakia linna. Seal asuvast Venemaale kuuluvast Hmeimimi lennuväebaasist algas vägede evakeerumine.[22] Algasid kokkupõrked Türgi toetatud HTS ja kurdide SDF vahel. Kurdid loovutasid HTS'le Manbiji linna.
  • 11. detsember Süüris ajutise peaministri ametisse asus senine Idlibi kuberner Mohammed al-Bashir.[23][24] Venemaa evakueerib oma vägesid Hmeimimi lennubaasist ja Tartusi sadamast.[25][26]

Mässuliste kiire edu põhjuseks oli Assadi režiimi seniste põhitoetajate - Venemaa, Iraani ja Hizbollahi - suutmatus säilitada toetust senisel tasemel.[27][28][29][30][31][32]

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiline olukord

[muuda | muuda lähteteksti]

Süürias on 1963. aastast üheparteisüsteemi raames valitsenud Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (Baath). Reaalsed opositsiooniparteid pole olnud lubatud. Kuigi sama partei oli võimul ka Şaddām Ḩusayni aegses Iraagis, rivaalitsesid Iraagi ja Süüria haru juhtpositsiooni pärast araabia maades ning sepitsesid teineteise vastu vandenõusid.[33]

Sotsiaal-majanduslik olukord

[muuda | muuda lähteteksti]

1960.–1980. aastatel oli Süüria üks suurema sündimusega riike Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas. Sündimus kulmineerus 1970. aastatel.[34] Koos samal ajal pidevalt väheneva suremusega[35] viis see rahvastiku kasvuni 4,5 miljonilt 13,8 miljoni elanikuni ajavahemikus 1960–1994.[36] Hiljem on kasv aeglustunud. 2010. aastal elas Süürias umbes 22,5 miljonit inimest.[37]

Süüria riik tagas 1970. ja 1980. aastatel Nõukogude Liidu majandusabi, araabia maade toetuse, Iraagi nafta transiidi ning väikese oma naftatoodangu toel suure majanduskasvu ja piisava arvu töökohtade loomise. Kui välisabi lõppes ja nafta hind 1980. aastatel langes, tekkis majanduses stagnatsioon, nii et iive oli majanduskasvust tunduvalt suurem.[38] Kriisi süvendasid suured sõjalised kulutused. Tagajärjeks oli suur töötus ja suur inflatsioon. Nendega võideldes vähendati ajavahemikus 1985–1995 sõjalisi kulutusi poole võrra. Aastal 1987 lõpetati lisatoetuste maksmine eriti lasterikastele perekondadele.[39] Majanduskasvu pärssisid suur välisvõlg Nõukogude Liidule (hiljem selle järglasriigile Venemaale) ja lääne tööstusriikidele ning nafta hinna uus langus 1990. aastate keskel. Hädavajalik oli erastamise ja erasektori edendamise abil majandust liberaliseerida, et tööhõivet võimalikult palju suurendada ning sellega vähendada riigi sotsiaalkulutusi.[40] Nende reformide vajalikkus oli riigi juhtkonnale ammu selge ja partei seadis juba 1985 eesmärgiks tugevama erasektori, aga kohmakas, ületsentraliseeritud haldussüsteem, milles töötas peaaegu kolmandik palgasaajatest,[37] ei suutnud reforme ellu viia.[41]

Pärast president Ḩāfiz̧ al-Asadi surma aastal 2000 püüdis tema poeg ja ametijärglane Bashshār al-Asad neid majandusreforme osaliselt ellu viia, kuid ei lubanud üheparteisüsteemi ega haldussüsteemi demokraatlikku reformimist.[42] Majanduse olukord märgatavalt ei paranenud. Erasektori nõudluse kasv, mille tekitasid eelkõige Iraagi põgenikud ja investeeringud Pärsia lahe piirkonnast aastatel 2004–2007, tingis lühiajalise 4% majanduskasvu.[43] Töötus oli ametlikel andmetel 10%, sõltumatutel hinnangutel oli see palju suurem, ulatudes enne kodusõja puhkemist alla 30-aastaste seas 50 protsendini.[44]

Kriisi süvendasid 2007 alanud ikaldused. Rahvastiku kiire kasvu tõttu suurenes nõudlus vee järele. Rajati palju illegaalseid kaeve; koos liiga suurte ja veemahukate põllumajandusprojektidega viis see mulla ja veevarude väljakurnamiseni. Aastatel 2006–2010 lisandus põud (vt Süüria põuad). Põua tõenäosuse märgatavat suurenemist peetakse globaalse soojenemise tagajärjeks.[45][46] Süüria valitsus ei abistanud põua tõttu kannatanud inimesi piisavalt. Tagajärjeks olid töötuse suurenemine, toitlusraskused ja 1,5 miljoni inimese lahkumine riigist.[47][48] Euroopa rändekriisi ühe vallandajana mainitakse ka 2015. aasta kuumalaineid Euroopas ja Lähis-Idas.[45][49]

Rahvastikurühmad ja fraktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria ühiskonna heterogeensus kätkeb endas konfliktiohtu ja see on ka fraktsioonideks jagunemise üks põhjusi Süüria kodusõjas.

Süüria rahvastik koosneb Süüria araablastest, kurdidest, süürlastest, Süüria türkmeenidest ja palestiinlastest. Üle 70% rahvastikust on sunniidid. Usuliste vähemuste seas on alaviidid, süüria kristlased, druusid ja šiiidid.

Süüria riik oma sotsialistliku ideoloogiaga pidas end sekulaarseks ning keelas usurühmituste avaliku poliitilise mõju.[50] Usulised ülestõusud, nagu Moslemi Vennaskonna ülestõus (Moslemi Vennaskonna ülestõus Süürias), mis püüdis vägivaldselt sunniitlust riigiusundiks teha,[51] suruti juba 1980. aastatel väga karmilt maha, näiteks Ḩamāhi veresaunas oli kümneid tuhandeid ohvreid.

Et režiim takistas radikaalsete sunniitide poliitilist mõju, olid usuvähemused soodsamas olukorras. Hirmu tõttu sunniidi fanaatikute ees on paljud kristlased kodusõja ajal toetanud valitsust .[52]

20. detsembril 2012 avaldatud aruandes nentis ÜRO Inimõiguste Nõukogu ülesandel tegutsev sõltumatu rahvusvaheline Süüria uurimiskomisjon, et konflikt on omandanud üha enam etnilis-usulise iseloomu. Valitsusväed on rünnanud sunniitidest tsiviilisikuid, ülestõusnud aga alaviite ning teisi valitsusele ustavaks peetavaid vähemusi, nagu katoliiklasi, armeenia kristlasi ja druuse. Kristlased, kurdid ja türkmeenid on konflikti kaasa tõmmatud ning on mõnel juhul olnud sunnitud haarama relvad enesekaitseks või poole võtmiseks.[53]

Alaviidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Nii nagu Iraagis täitis Şaddām Ḩusayn võimupositsioonid oma Tikrīti klienteeli esindajatega, on Süürias Al-Qardāḩah' klienteel. Al-Qardāḩah on Põhja-Süüria küla, kus elavad peamiselt alaviidid ning kus sündis Süüria praeguse presidendi Bashshār al-Asadi isa Ḩāfiz̧ al-Asad. Seni on valitsus oma stabiilsuse taganud eriti Al-Qardāḩah' klienteeli abiga.[33] Alaviidid on ajalooliselt olnud sageli taga kiusatud usuvähemus. Nad kuuluvad šiiitide hulka ning on sunniitide silmis hereetikud. Süüria elanikkonnast moodustavad alaviidid umbes 12%.[54][55] Alaviidid, kes ülestõusudes osalevad, on oma kogukonnas isoleeritud.[56][57]

Kristlased

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Süüria kristlased

Kristlusel on Süürias pikk ajalugu, mis ulatub tagasi Pauluse pöördumiseni. Umbes 60% kristlastest kuulub Antiookia Süüria Õigeusu Kirikusse.[58] Novembris 2011 tänas Antiookia patriarh Ignatius Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli külaskäigu ajal Damaskusesse patriarhi ja kõiki Venemaa kodanikke kaastunde ja toetuse eest.[59]

Märtsis 2012 tehtud avalduses kahetses süüria õigeusu kirik Vaba Süüria Armee Al-Fārūqi Brigaadide "kristlastevastaseid etnilisi puhastusi" Homsis. Relvastatud islamistid olevat olnud juba 90% kristlasi Homsist ära ajanud.[58] Al-Fārūqi Brigaadid andsid aprillis 2012 Spiegelile intervjuu, milles nad lükkasid need süüdistused otsustavalt tagasi. Nende kõneisik Abdel-Razaq Tlas, kunagise Süüria kaitseministri Muşţafā Țalāsi vennapoeg, heitis Spiegelis avaldatud teadetele ette, et need heidavad revolutsioonile halba varju.[60] Süüria kristlased hoiatasid seoses lahingutega Al-Ḩasakah' provintsis suure kristlastest põgenike laine eest juhul, kui provints peaks araablastest mässajate kätte langema.[61] Süürlastest kristlased rajasid seepeale ka esimesed oma maakaitseväed, nagu Sutoro ja Süürlaste Sõjanõukogu, mis on seotud Süürlaste Ühtsusparteiga ja mis võitlevad rindel koos kurdide Rahvakaitseüksustega.[62]

Šiiidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik Süüria šiiidi vähemusest peab ülestõusnuid terroristideks, mitte vabadusvõitlejateks. Aladel, mida Süüria armee ei kontrolli, kardavad šiiidid oma elu pärast. Sellepärast nad pigem sallivad ülestõusnute ja valitsusvastaste julma kohtlemist valitsusvägede poolt, mistõttu neid peetakse al-Asadi toetajateks.[63]

Kurdid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Süüria kurdid

Kurdid on Süüria suurim mittearaabia rahvastikurühm (umbes 1,7 miljonit, ligi 10% rahvastikust).[64] Enamik neist elab Süüria kirdeosas peaaegu 1000 km pikkuse Süüria-Türgi piiri ääres ning Süüria-Iraagi piiri ääres Al-Ḩasakah' provintsis ja Ḩalabi provintsis. Aastal 1965 kuulutas Süüria valitsus välja araabia vööndi loomise Süüria-Türgi piiri äärde ning 1973 viidi see ellu, asustades sinna beduiine. Peale selle võeti 1962. aasta Al-Ḩasakah' provintsi rahvaloenduse käigus 20 protsendilt Süüria kurdidelt Süüria kodakondsus, sest nad olevat illegaalselt Türgist Süüriasse sisse rännanud.

Märtsis 2011 teatas Süüria töö- ja sotsiaalministeerium, et kurdidel, kellel pole Süüria kodakondsust, pole nüüdsest õigust tööle. Aprilli teisel nädalavahetusel 2011 teatati, et need Süürias viibivad kurdid, kellel pole ühegi riigi kodakondsust, saavad Süüria kodakondsuse.[65] See käib aga ainult registreeritud kodakondsuseta isikute kohta.[66]

Tähtsamad kurdi organisatsioonid on 15 parteist koosnev Kurdi Rahvusnõukogu ja Demokraatliku Ühtsuse Partei (Partiya Yekitîya Demokrat, PYD). Alates juulist 2012 teevad need koostööd Kurdi Ülemkomitee raames. Demokraatliku Ühtsuse Parteil ja teistel kurdi parteidel on relvaüksused, mis tegutsevad kurdide asualadel.

Kolm kurdi enamusega ala ühinesid 2014. alguses de facto sõltumatuks Rojava osariigiks ja kuulutasid välja autonoomia.

Protestikeskused

[muuda | muuda lähteteksti]
"Maha Bashshār al-Asad" – valitsuskriitiline grafiti ülestõusu algaegadest (2011)

Valitsusvastastel protestimeeleavaldustel osalesid algfaasis mitmesugused Süüria grupeeringud. Kodusõja kestel omandas üha suurema tähtsuse välismaa toetus ja mõju ning välismaalaste osalus.

Süüria kirdeosas koondusid meeleavaldused alguses kurdide asualadele.[65]

Teine protestiliikumise keskus oli Dar‘ā linn hõimude mõju all olevas vaeses põllumajanduspiirkonnas, mille majandus oli aastatepikkuse põua järel laastatud. Nagu 2001. aasta Damaskuse kevade ajalgi, nõuti korrumpeerunud majanduspoliitika lõppu ja president Bashshār al-Asadi Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei valitsuse kukutamist.[67] Seal osalesid meeleavaldustel eriti sunniitidest araablased. Sealse opositsiooni tähtis kogunemiskoht oli Dar‘ā ‘Umarī mošee.[68] Türgi Lähis-Ida eksperdi Oytun Orhani (strateegiliste Lähis-Ida uuringute keskus Orsam) arvates annab just see meeleavaldustele Süürias, eriti Dar‘ās, selgelt islamlikuma mündi. Ta mainib ka, et meeleavaldajate üks sagedamini skandeeritud hüüdlausetest oli: "Me tahame moslemeid, kes Jumalasse usuvad."[69] Homsi ja Bāniyāsi meeleavaldustes süüdistas Süüria siseministeerium radikaalseid salafiste.[70][71]

Konflikti osalised

[muuda | muuda lähteteksti]
Araabia Taasünni Sotsialistliku Partei maakaitseväe embleem

Valitsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kriisiaegsed reformid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastusena ülestõusule on al-Asad alates aprillist 2011 välja kuulutanud ulatuslikud reformid ja mõned neist on ka ellu viidud. Korduvalt on välja kuulutatud amnestia opositsionääridele, näiteks mais ja juunis 2011 ning jaanuaris 2012.[72][73][74][75] Novembrist 2011 jaanuarini 2012 vabastati amnestiate põhjal umbes 4000 inimest.[75] Amnesteeritute seas oli ka hilisem mässuliste juht Zahrān ‘Allūsh.[76] Maiks 2012 kõrvaldati Süüria põhiseadusest Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei juhtiv roll, kuid presidendile anti volitusi juurde.[77] 2012. aasta Rahvanõukogu valimistel kandideerisid 9 partei esindajad.[78]

Bashshār al-Asad (2010)

President Bashshār al-Asadi hoiak

[muuda | muuda lähteteksti]

11. mail 2012 Rossija 24-s näidatud intervjuus president Bashshār al-Asadiga rääkis viimane reformide jätkamisest. Kõik kriisi ajal vastu võetud seadusesätted tulevat valitsuse egiidi all käivitatava rahvusliku dialoogi raames poliitiliste jõudude vahel läbi arutada. Olevat võimalik ka arutelu Süüria põhiseaduse üle. Dialoogi osalistena nimetas ta parteisid ja poliitilisi liidreid. Kriitikale, mille järgi reformid toimuvad liiga aeglaselt, vastas ta, et Süüria uus põhiseadus võeti vastu kõigest nelja kuuga. Ootus, et nii lühikese ajaga kõik seadused läbi arutatakse, ei olevat realistlik. Tavaliselt võtvat niisugune samm aega kuus kuud kuni aasta. Konflikti rahustamist varasemate reformidega peab ta välistatuks, sest terroristid ei olevat huvitatud reformidest, vaid terrorismist.[79]

Et paljud välismaa ajakirjanikud saadeti peagi pärast ülestõusu algust maalt välja,,[80] siis toetuvad uudised ülestõusu kohta peamiselt kohapealsetele aktivistidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Süüria valitsus rääkis juba kohe pärast protestimeeleavalduste algust, et neid õhutavad islamistlikud äärmuslased, välismaised vandenõulased ja terroristid.

Bashshār al-Asad on pärast kodusõja puhkemist korduvalt, viimast korda juuli lõpus 2013, teatanud,[81] et ta on valmis rahuläbirääkimisteks, vastaspool on aga ettepaneku iga kord tagasi lükanud. Opositsionäärid on korduvalt nõudnud, et enne läbirääkimiste algust teataks al-Asad oma tagasiastumisest,[82] või öelnud, et nad on nõus läbi rääkima alles siis, kui nad on saavutanud sõjalise ülekaalu.[83]Augusti alguses 2013 taganes al-Asad lõpuks oma ettepanekust ning ütles telepöördumises, et opositsioon on väheusaldusväärne ning läbirääkimiste asemel tuleb ülestõus relvajõuga maha suruda.[84]

Ḩizb Allāh

[muuda | muuda lähteteksti]

Islamistlik organisatsioon Ḩizb Allāh alustas avalikku relvastatud võitlust valitsuse poolel hiljem. See valdavalt šiiitlik organisatsioon, mis baseerub Liibanonis, oli varem korduvalt võidelnud Iisraeli vägedega. Seda toetab eeskätt Iraan. Logistiliselt sõltub ta Süüria valitsuse abist. Selle juht Ḩasan Naşrallāh teatas 25. mail 2013, et tema organisatsioon võitleb hoolimata ohvritest lõpuni Süüria valitsuse poolel. Ta tõotas oma organisatsiooni tuhandetele võitlejatele võitu "radikaal-sunniitlik-islamistlike mässajate" üle.[85] Need äärmuslased pöörduvat USA ja Iisraeli toetusel ka Liibanoni vastu, kui neid ei peatata.[86] USA mõistab Ḩizb Allāhi sekkumise otsustavalt hukka.[87]

Venemaa

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Venemaa sõjaline sekkumine Süüria kodusõtta

Venemaa saadab sõjas peamiselt tiibrakette ning heidab vaakumpomme ja kassettpomme mässuliste kontrolli all olevate aladele. Organisatsiooni Violations Documenting Center in Syria andmetel hukkus ainuüksi oktoobri algusest kuni novembri keskpaigani 2015 nende rünnakute tagajärjel 526 tsiviilisikut, sealhulgas 137 last ja 71 naist.[88]

Venemaad seob Süüria valitsusega aastakümnete pikkune koostöö, mis sai alguse Nõukogude Liidu ajal. Vastutasuks sõjalise ja majandusliku abi eest lubas Süüria Nõukogude Liidul kasutada Ţarțūsi mereväebaasi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja muutusi teistes riikides on Ţarțūs jäänud Venemaa ainsaks tugipunktiks Vahemere ääres. Et vältida intsidente Venemaa sõjaväelaste ja tsiviilisikutega kodusõjas, viis Venemaa juuni lõpus 2013 oma alles jäänud personali Ţarțūsist ära.[89]

Venemaa valitsusele teevad muret ka Venemaa lõunaosast pärit islamistlike võitlejad Süürias. Kodusõjas osalevad äärmuslased mainisid Venemaad rünnaku võimaliku sihtmärgina, pidades silmas eriti Sotši olümpiamänge 2014.[90]

Koos Hiina esindajatega hääletas Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogus kaks korda resolutsioonide vastu, mis nägid ette sanktsioonid Süüria valitsuse vastu opositsiooni kohtlemise eest ning vaatlejate saatmise Süüriasse. Venemaa pidas resolutsioonide nõudmisi, näiteks nõudmist valitsusväed linnadest ja küladest välja viia, Süüria siseasjadesse sekkumiseks ning rõhutas välismaise sõjalise sekkumise ohtu.[91]

USA salateenistuste esitatud tõendeid, mille tõttu USA valitsus oli 13. juunil 2013 sunnitud kommenteerima Süüria valitsuse paljusid piiratud keemiarelva kasutamisi,[92] nimetas Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov 14. juunil sama fabritseerituteks kui valed Şaddām Ḩusayni massihävitusrelvade kohta.[93][94] 9. juulil teatas Venemaa omakorda, et tõenäoliselt on mässulised kasutanud keemiarelva (sariini).[95]

Mais 2013 teatas Venemaa president Vladimir Putin, et Venemaa taotleb rahuläbirääkimisi eesmärgiga vägivallale lõpp teha ning säilitada territoriaalselt terviklik suveräänne Süüria riik.[96] Süüria rahukonverentsi ei toimunud, kuigi Süüria valitsus avaldas Venemaa algatusel oma valmisolekut selleks..[97] Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov ei süüdistanud rahuläbirääkimiste ("Genf-2") blokeerimises mitte 19 mässuliste organisatsiooni, mis keeldusid selles osalemast, vaid nende (finantsiliselt sõltuvate) rühmituste välismaiseid rahastajaid.[98]

Alates hilissuvest 2015 on Latakia lähedal Venemaa ekspeditsioonikorpus. Venemaa allikate järgi oli algul tegu nõuandjatega.[99] 30. septembril 2015 sai president Putin aga Föderatsiooninõukogult loa sõjaliselt sekkuda.[100] Venemaa oli sinna juba paigutanud hävituslennukeid Suhhoi Su-30, pommitajaid Suhhoi Su-24 ja Suhhoi Su-34 ning ründelennukeid Suhhoi Su-25, samuti luuredroone. USA, Saudi Araabia, Katar, Saksamaa, Prantsusmaa, Türgi ja Suurbritannia väljendasid pärast esimesi rünnakuid oktoobri alguses 2015 sügavat muret selle üle, et Venemaa õhurünnakutel Süürias oli tsiviilohvreid, Islamiriigi sihtmärke need aga ei tabanud.[101] Saudi Araabia ähvardas, et mingil juhul ei aktsepteerita Venemaa sekkumist eesmärgiga al-Asadit võimul hoida.[102]

2016. aasta 5. veebruaril edastas Reuters uudise, mille kohaselt olid kümned tuhanded linnaelanikud sunnitud elu päästmiseks linnast põgenema.[103]

Iraan

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraani üksused on Süüria valitsusvägede ja Ḩizb Allāhi järel suuruselt kolmas sõjaline jõud valitsuse poolel (Venemaa ei ole maaväge kaasanud). Võitlevad põhilised revolutsioonilised brigadid ning Iraagi päritolu šiiitidest palgasõdurid, samuti Afganistani päritolu palgasõdurid, kes on peamiselt hesaarid.[104]

Iraani juhtkond, kes on Süüria valitsuse kauaaegne liitlane, reageeris Süüria sündmustele alguses ning vastustas mis tahes sekkumist Süüria siseasjadesse.[105] Iraani riigi mõju all olevas pärsiakeelses meedias kajastati küll põhjalikult ja heatahtlikult ülestõuse Tuneesias, Egiptuses, Liibüas ja Bahreinis, kuid mitte Süüria ülestõusu,.[106] Hiljem hakati edastama Süüria valitsuselt üle võetud seisukohti, eriti väiteid, et konflikti õhutavad USA ja Iisrael.[107] Septembris 2012 kinnitas Iraan esimest korda ametlikult, et Süürias toetavad valitsusvägesid Islamirevolutsiooni Valvurite Armee inimesed. Tegu ei olevat aga Iraani sõjaväelise kohaloluga ja aktiivse sekkumisega; viimane olevat jäetud juhuks, kui Süüriat rünnatakse välismaalt.[108] Aprillis 2013 on teatatud, et Iraanis õpetatakse Süüria valitsuse teenistuses olevaid poolsõjaväelisi üksusi.[109]

Poliitiline opositsioon

[muuda | muuda lähteteksti]
Opositsiooni kasutatav Süüria Vabariigi (1932–1958 ja 1961–1963) lipp

Süüria poliitilisse opositsiooni kuuluvad mitmesugused valimistel osalevad parteid ja liidud. Mõned olid olemas juba enne ülestõusu, teised tekkisid protestimeeleavalduste ajal ning asutati seejärel ametlikult. 2012. aasta valimiste eel asutati aprillini 2012 üheksa parteid. Nende juhid olid vähe tuntud. Süüria parlamendis on esindatud opositsiooniliit Rahvarinne Muutuse ja Vabaduse Eest. Selles on palju neid, kes on olnud aastaid opositsioonis ja sageli ka vangis istunud. Rahvarinne peab end "valitsuse ja tänava vaheliseks sillaks", mistõttu paljud peavad seda valitsusele lähedal seisvaks. Vägivaldseid meeleavaldusi Rahvarinne ei poolda.[110]

Süüria Rahvusnõukogu on oktoobris 2011 İstanbulis asutatud katusorganisatsioon Süüria opositsiooni ühendamiseks. Asutamisdeklaratsioonis vastustas see veel välismaist sekkumist Süüria kodusõtta. Hiljem aga nõudis see lennukeelutsooni ja novembris 2011 isegi Türgiga piirnevat "kaitsetsooni" Süüria territooriumil, mille kehtestamiseks oleks aga tarvis rahvusvahelist mandaati.[111] Enamik Rahvusnõukogu liikmeid elab väljaspool Süüriat; nende seas on Prantsusmaal elav Burhān Ghalyūn ning Haytham al-Māliḩ. Rahvusnõukogus on esindatud ka Süüria Moslemi Vennaskond.[112]

Novembris 2012 asutati Süüria Opositsiooniliste ja Revolutsiooniliste Jõudude Rahvuslik Koalitsioon, millest sai uus opositsiooni katusorganisatsioon. Rahvusnõukogu on osa sellest koalitsioonist. Süüria sõjalise opositsiooni osa, mis taotleb islamiriigi rajamist, ei tunnusta seda koalitsiooni.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Syria". GCR2P. 1. detsember 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. jaanuar 2023.
  2. ↑ "Syrian Revolution 13 years on | Nearly 618 000 persons killed since the onset of the revolution in March 2011". Syrian Observatory for Human Rights. 15. märts 2024. Vaadatud 15. märtsil 2024.
  3. ↑ "UN Human Rights Office estimates more than 306 000 civilians were killed over 10 years in Syria conflict". United Nations. 28. juuni 2022. Vaadatud 23. aprillil 2023.
  4. ↑ "Civilian Deaths in the Syrian Arab Republic: Report of the United Nations High Commissioner for Human Rights". United Nations. 28. juuni 2022. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2022. Over the past ten years, civilians have borne the brunt of the conflict, with an estimated 306,887 direct civilian deaths occurring.
  5. ↑ "Syria emergency". United Nations High Commissioner for Refugees (UNHCR).
  6. ↑ Bassam, Laila; Osborn, Andrew (2. oktoober 2015). "Iran troops to join Syria war, Russia bombs group trained by CIA". Beirut/Moskva: Reuters. Vaadatud 5. veebruaril 2016.
  7. ↑ Simon Adams. The World’s Next Genocide, New York Times, 15. november 2012
  8. ↑ Syrien wird zum geostrategischen Schlachtfeld, welt.de, 31. mai 2015
  9. ↑ Türkische Luftangriffe:"Vorwand, um gegen die Kurden vorzugehen", zeit.de, 25. juuli 2015
  10. ↑ Frank Nordhausen. Türkei greift Verbündete der USA an, fr-online.de, 27. oktoober 2015
  11. ↑ Aid groups criticize UN Security Council over Syria, bigstory.ap.org, 12. märts 2015[alaline kõdulink]
  12. ↑ Total number of Syrian refugees exceeds four million for first time, UNCHR, 9. juuli 2015
  13. ↑ Uno-Bericht: Neun Millionen Syrer sind auf der Flucht vor dem Krieg, spiegel.de, 1. veebruar 2014
  14. ↑ Süüria mässulised hõivasid Aleppo kesklinna ERR, 30. XI 2024
  15. ↑ Taavi Minnik (4. detsember 2024). ""Kreml on silmitsi suure dilemmaga." Kas Venemaa peab Süürias maha jätma Al-Assadi või hoopis Ukrainas tagasi tõmbama?". forte.delfi.ee Sõjandus. Vaadatud 4. detsembril 2024.
  16. ↑ Süüria armee loovutas mässulistele strateegilise Hama linna Delfi, 5. XII 2024
  17. ↑ Mässulised võivad lähiajal ära lõigata Assadi armee olulise varustusliini ERR, 6. XII 2024
  18. ↑ Süüria kurdid vallutasid riigi idaosas Deir el-Zori linna ERR, 6. XII 2024
  19. ↑ Süürias mässulised teatasid, et alustasid Damaskuse ümberpiiramist, mida valitsus eitab Delfi, 7. XII 2024
  20. ↑ Süürias lõppes Assadi perekonna võim ERR, 8. XII 2024
  21. ↑ VIDEO | Süüria mässajad tungisid pealinna Damaskusesse, president Assad põgenes Delfi, 8. XII 2024
  22. ↑ OTSEBLOGI | Tuhanded Süüria pagulased naasevad koju. Venemaa sõnul lahkus Assad „vabatahtlikult“ võimult Delfi, 8. XII 2024
  23. ↑ Süüria ajutiseks peaministriks kuulutas end mässuliste toetatud Mohammed al-Bashir Delfi, 11. XII 2024
  24. ↑ HTS nimetas Idlibi provintsi juhi Süüria ajutiseks peaministriks ERR, 10. XII 2024
  25. ↑ Venemaa üritab endiselt vägesid Süüriast ära tuua ERR, 11. XII 2024
  26. ↑ Satelliitfotod näitavad, et Venemaa pakib Süürias sõjavarustust kokku ERR, 14. XII 2024
  27. ↑ Süüria mässuliste sõnul alustasid nad pealinna Damaskuse piiramist ERR, 7. XII 2024
  28. ↑ Uue Süüria esimene päev. Endised vaenlased loovad uue võimuga suhteid Delfi, 9. XII 2024
  29. ↑ VIDEO | Iisrael hõivas Assadi langemisele järgnenud segadust kasutades Süüriast uue tüki Delfi, 9. XII 2024
  30. ↑ Iisraeli väed sisenesid Süüriasse ja pommitasid sealseid sõjalisi objekte ERR, 9. XII 2024
  31. ↑ The Economist (9. detsember 2024). "KAART - Kes hakkab järgmisena Süüriat valitsema? Unistus kodusõja lõppemisest ei pruugi täituda". www.delfi.ee. Vaadatud 9. detsembril 2024.
  32. ↑ The Economist (8. detsember 2024). "Who will rule Syria now the Assad regime has been toppled?". www.economist.com. Vaadatud 8. detsembril 2024.
  33. ↑ 33,0 33,1 Bassam Tibi. Die Verschwörung: Das Trauma arabischer Politik, Hoffmann und Campe, Hamburg 1993, lk 186–188.
  34. ↑ Onn Winckler. Demographic Developments and Population Policies in Bath’ist Syria, lk 24
  35. ↑ Onn Winckler. Demographic Developments and Population Policies in Bath’ist Syria, lk 26jj
  36. ↑ Joseph Ginat, Onn Winckler, Moshe Ma'oz. Modern Syria: A Pivotal Role in the Middle East, lk 112
  37. ↑ 37,0 37,1 Background Note: Syria, USA Riigidepartemang, märtsi 2012 seisuga
  38. ↑ Joseph Ginat, Onn Winckler, Moshe Ma'oz. Modern Syria: A Pivotal Role in the Middle East, lk 113
  39. ↑ Joseph Ginat, Onn Winckler, Moshe Ma'oz. Modern Syria: A Pivotal Role in the Middle East, lk 114–115
  40. ↑ Joseph Ginat, Onn Winckler, Moshe Ma'oz. Modern Syria: A Pivotal Role in the Middle East, lk 127
  41. ↑ Volker Perthes. The Political Economy of Syria Under Asad, lk 229jj
  42. ↑ Gabriel G. Tabarani. Syrian President Bashar Al-Assad Fails at Reform, thesop.org, 21. juuli 2011
  43. ↑ Ibrahim Elbadawi, Samir Makdisi. Democracy in the Arab World: Explaining the Deficit, lk 145
  44. ↑ Lauren Williams. Things are getting harder in Syria. But this is not Egypt, guardian.co.uk, 14. veebruar 2011
  45. ↑ 45,0 45,1 Colin P. Kelley, Shahrzad Mohtadib, Mark A. Canec, Richard Seagerc, Yochanan Kushnirc. Climate change in the Fertile Crescent and implications of the recent Syrian drought. – Proceedings of the National Academy of Sciences, 2015, kd 112, nr 11, lk 3241–3246. Resümee.
  46. ↑ NOAA study: Human-caused climate change a major factor in more frequent Mediterranean droughts, US National Oceanic and Atmospheric Administration, 27. oktoober 2011
  47. ↑ Francesca de Châtel. The Role of Drought and Climate Change in the Syrian Uprising: Untangling the Triggers of the Revolution. – Middle Eastern Studies, 2014, kd 50, nr 4, lk 521–535. Resümee.
  48. ↑ Andrea Beck. Drought, dams, and survival: linking water to conflict and cooperation in Syria’s civil war. – International Affairs Forum, 2014, kd 5, nr 1, lk 11–22. Resümee.
  49. ↑ Aryn Baker. How Climate Change is Behind the Surge of Migrants to Europe., time.com, 7. september 2015.
  50. ↑ Line Khatib. Islamic Revivalism in Syria: The Rise and Fall of Ba’thist Secularism, lk 76jj
  51. ↑ Line Khatib. Islamic Revivalism in Syria: The Rise and Fall of Ba’thist Secularism, lk 39jj
  52. ↑ Stephen Starr. Syria’s Christians continue to stand by Assad regime, globalpost.com, 6. veebruar 2012]
  53. ↑ Syria Commission of Inquiry releases new update, ohchr.org, 20. detsember 2012.
  54. ↑ Ulrich W. Sahm. Dramatische Entwicklungen in Syrien und Jemen, hagalil.com, 21. märts 2011.
  55. ↑ Eva Berié (toim): Fischer Weltalmanach 2012, Frankfurt/Main 2011, lk 467.
  56. ↑ Martin Chulov. Syrian exile: 'My mother is dead. And it was my father who killed her', guardian.co.uk, 11. november 2012
  57. ↑ Nir Rosen, Syria’s Alawite activists stuck in the middle; Al Jazeera, 8. März 2012
  58. ↑ 58,0 58,1 ASIEN/SYRIEN – Beobachter beklagen Menschenrechtsverstöße der Opposition und "ethnische Säuberung" in Homs, während Jesuiten humanitäre Hilfe leisten, fides.org, 21. märts 2012.
  59. ↑ Moskauer Patriarch Kyrill in Syrien: Aufruf zur friedlichen Beilegung innerer Fehden, de.rian.ru, 13. november 2011.
  60. ↑ Qantara – FSA: Zieht unsere Revolution nicht in den Dreck, de.qantara.de
  61. ↑ Christians Squeezed Out by Violent Struggle in North Syria, nytimes.com, 14. veebruar 2013
  62. ↑ Balit Szlanko. Instead of fleeing, some of Syria’s Christians will stand their ground, thenational.ae, 20. veebruar 2014
  63. ↑ Tim Arango."Syria’s Sectarian Fears Keep Region on Edge", nytimes.com, 28. veebruar 2012
  64. ↑ Michael Martens. Erdogans Angst vor einem neuen Quasistaat. – Frankfurter Allgemeine Zeitung, 28. juuli 2012, lk 6.
  65. ↑ 65,0 65,1 Karin Leukefeld. Wieder Tote in Daraa., neues-deutschland.de, 11. aprill 2011.
  66. ↑ Kurdwatch, 8. aprill 2011
  67. ↑ Syriens Regierungstruppen stürmen Moschee; Im Gespräch: Der syrische Menschenrechtler Radwann Ziadeh. – Frankfurter Allgemeine Zeitung, 24. märts 2011, lk 7.
  68. ↑ Bassam Tibi. Die Verschwörung: Das Trauma arabischer Politik, Hoffmann und Campe, Hamburg 1993, lk 231–235
  69. ↑ Boris Kálnoky. Blutbad löst neue Massenproteste in Syrien aus, welt.de, 24. märts 2011
  70. ↑ Sicherheitskräfte schießen auf Demonstranten in der syrischen Stadt Homs, rian.ru, 19. aprill 2011
  71. ↑ Karin Leukefeld. Damaskus: »Chaos und Unordnung«, neues-deutschland.de, 20. aprill 2011
  72. ↑ Damaskus verspricht Amnestie für Oppositionelle[alaline kõdulink], rian.ru, 12. aprill 2011.
  73. ↑ Syriens Präsident Assad verkündet erneut allgemeine Amnestie, rian.ru, 31. mai 2011.
  74. ↑ Assad kündigt weitere Amnestie in Syrien an, rian.ru, 21. juuni 2011.
  75. ↑ 75,0 75,1 Syrien: Präsident Assad verkündet Amnestie für Regimegegner, rian.ru, 15. jaanuar 2012.
  76. ↑ Mona Sarkis. Die Antwort heißt "syrischer Salafismus"?, heise.de, 14. jaanuar 2014
  77. ↑ Assads Reformlüge, spiegel.de, 24. veebruar 2012
  78. ↑ Parlamentswahl in Syrien: Opposition weiter auf weiter auf Gewaltkurs – "Rossijskaja Gaseta", rian.ru, 10. mai 2012.
  79. ↑ "Interview mit dem syrischen Präsidenten Bashar al Assad", Rossija 24, 11. mai 2012
  80. ↑ Syria frees Reuters reporter, photographer missing, Reuters, 1. aprill 2011
  81. ↑ David M. Herszenhorn.Russia Says Assad Is Ready for Peace Talks, nytimes.com, 22. juuli 2013.
  82. ↑ Michelle Nichols. Syria rebels meet U.N. Security Council, urge Russia to end Assad support, Reuters, 26. juuli 2013.
  83. ↑ Syrian Opposition Says No Talks Unless They Get Arms-Paper, RIA Novosti, sputniknews.com, 8. juuni 2013.
  84. ↑ Bürgerkrieg in Syrien: Assad will Aufstand mit ‚eiserner Faust‘ niederschlagen, spiegel.de, 5. august 2013.
  85. ↑ Dominic Evans. Rockets hit south Beirut after Hezbollah vows Syria victory Reuters, 26. mai 2013.
  86. ↑ Loveday Morris. In Syria, Hezbollah forces appear ready to attack rebels in city of Aleppo, washingtonpost.com, 2. juuni 2013.
  87. ↑ [1], tagesschau.de, 20. mai 2013
  88. ↑ "Report "Russian Strikes on Syria's Civilians: Cluster Munitions, Vacuum Bombs and Long-Range Missiles"" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2016. Vaadatud 31. detsembril 2015.
  89. ↑ Will Englund. Russia reports pullout from small base in Syria, washingtonpost.com, 26. juuni 2013
  90. ↑ Maxim Kireev. Russlands unsichtbare Syrien-Front], zeit.de, 4. september 2013.
  91. ↑ Michelle Nichols. Russia, China veto U.N. Security Council resolution on Syria, Reuters, 19. juuli 2012
  92. ↑ "White House: Syria chemical weapons kill up to 150 13 June 2013". Yahoo News. 13. juuni 2013. Vaadatud 2. jaanuaril 2016.
  93. ↑ US Chemical Weapons Report in Syria ‚Fabricated‘ – Russian MP, ria.ru, 14. juuni 2013
  94. ↑ "Russia Condemns US Move To Arm Syria Rebels 14 June 2013". Sky News. Vaadatud 2. jaanuaril 2016.
  95. ↑ [https://web.archive.org/web/20130712030318/http://en.ria.ru/russia/20130709/182149590/Syrian-Rebels-Used-Sarin-Nerve-Gas--Russian-Ambassador-to-UN.html Syrian Rebels Used Sarin Nerve Gas – Russian Ambassador to UN, ria.ru, 9. juuli 2013
  96. ↑ Russia, UK Have Common Interest in Stabilizing Syria – Putin, rian.ru, 10. mai 2013
  97. ↑ "Russia Has Done Its Work for Syria Conference – Foreign Minister, rian.ru, 9. august 2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2013. Vaadatud 1. jaanuaril 2016.
  98. ↑ ‚Sponsors‘ of Syrian Rebels Sabotage Geneva-2 – Russian MP. ria.ru, 27. oktoober 2013.
  99. ↑ Russland bestätigt Präsenz eigener Soldaten in Syrien, sueddeutsche.de, 9. september 2015
  100. ↑ Putin lässt sich Militäreinsatz im Ausland genehmigen, welt.de, 30. september 2015
  101. ↑ Анкара: семь стран выразили озабоченность авиаударами России в Сирии, ria.ru, 2. oktoober 2015
  102. ↑ Helene Cooper, Michael R. Gordon. ussia Buildup Seen as Fanning Flames in Syria, nytimes.com, 29. september 2015
  103. ↑ "Thousands flee as Russian-backed offensive threatens to besiege Aleppo". Reuters. 5. veebruar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. veebruar 2016. Vaadatud 5. veebruaril 2016.
  104. ↑ Iran schickt afghanische Kämpfer nach Syrien, Die Presse, 20. mai 2014
  105. ↑ Syrian 'problem’ needs no foreign intervention: Ahmadinejad, ahram.org, 10. mai 2011
  106. ↑ Der Iran schweigt seinen Freund und «Helden» plötzlich tot, tagesanzeiger.ch, 27. aprill 2011
  107. ↑ Syrien und Iran beschuldigen Israel: "Das zionistische Regime agiert als Provokateur dieses Komplotts", focus.de, 29. juuli 2012
  108. ↑ Iran confirms it has forces in Syria and will take military action if pushed, guardian.co.uk, 16. september 2012
  109. ↑ Insight: Syrian guerrilla fighters being sent to Iran for training, Reuters, 4. aprill 2013
  110. ↑ Tomas Avenarius Opposition in Syrien: "Wenn Assad geht, kommt alles noch schlimmer". sueddeutsche.de, 21. detsember 2011.
  111. ↑ Syrische Opposition bittet Türkei um Schutzzone, zeit.de, 14. november 2011.
  112. ↑ Syria’s Muslim Brotherhood rise from the ashes, Reuters, 6. mai 2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhtkond
Praegune
 † Endine
Ajalugu
Sündmuste ajatelg
2013 · 2014 · 2015 · 2016 · 2017 · 2018 · 2019 · 2020 · 2021
Rahvusvahelised
harud
Sõjad
Lahingud
2013
2014
2015
Nofaliya langemine (2015) · 2015. aasta Lääne-Aafrika pealetung · 2015. aasta Egiptuse õhulöögid Liibüas · Bosso ja Diffa reid · Ida-al-Hasakahi pealetung · Teine Tikriti lahing · Sirte lahing (2015) · Hama ja Homsi pealetung (märts–aprill 2015) · Sarrini lahing (märts–aprill 2015) · Yarmouki laagri lahing (2015) · Al-Karmahi pealetung · Qalamouni pealetung (mai–juuni 2015) · Palmyra pealetung (mai 2015) · Lääne-al-Hasakahi pealetung · Al-Hasakahi linna pealetung · Tell Abyadi pealetung · Sarrini lahing (juuni–juuli 2015) · Al-Hasakahi lahing (2015) · Kobanî veresaun · Palmyra pealetung (juuli–august 2015) · Ramadi lahing (2015–2016) · Al-Qaryatayni lahing (2015) · 2015. aasta al-Hawli pealetung · Homsi pealetung (november–detsember 2015) · 2015. aasta novembri Sinjari pealetung · Ida-Aleppo pealetung (2015–2016) · Ninevehi tasandike pealetung · Tishrini tammi pealetung
2016
Deir ez-Zori pealetung (2016) · Fallujahi piiramine (2016)Nangarhari pealetung (2016) · Ben Guerdane lahing · Ithriyahi-Raqqa pealetung (veebruar–märts 2016) · Al-Shaddadi pealetung (2016) · 2016. aasta Khanasiri pealetung · Al-Qaryatayni lahing (2016) · Palmyra pealetung (märts 2016) · Põhja-Aleppo pealetung (märts–juuni 2016) · Hiti lahing (2016) · Tipo-Tipo lahing · Sirte lahing (2016) · Ar-Rutbahi lahing (2016) · Põhja-Raqqa pealetung · Kolmas Fallujahi lahing · Manbiji pealetung · Ithriyahi-Raqqa pealetung (juuni 2016) · 2016. aasta Abu Kamali pealetung · Al-Rai lahing (august 2016) · Põhja-al-Babi pealetung (september 2016) · Lääne-al-Babi pealetung (september 2016) · 2016. aasta Dabiqi pealetung · Lääne-al-Babi pealetung (oktoober–november 2016) · Al-Babi lahing · Aleppo pealetung (november–detsember 2016) · Palmyra pealetung (detsember 2016)
2017
Mosuli lahing (2016–2017) · Raqqa kampaania (2016–2017) · Palmyra pealetung (2017) · Deir ez-Zori pealetung (jaanuar–veebruar 2017) · Ida-Aleppo pealetung (2017) · Ida-Homsi pealetung (2017) · Hama pealetung (märts–aprill 2017) · 2017. aasta Lääne-Ninevehi pealetung · Tabqa lahing · Süüria kõrbe kampaania (detsember 2016–aprill 2017) · Süüria kõrbe kampaania (mai–juuli 2017) · Maskanahi tasandike pealetung · Marawi lahing · Raqqa lahing (2017) · 2017. aasta Lõuna-Raqqa pealetung · 2017. aasta Kesk-Süüria kampaania · Tal Afari lahing (2017) · Deir ez-Zori kampaania (2017–2019) · Hawija lahing · Ida-Süüria kampaania (september–detsember 2017) · Loode-Süüria kampaania (oktoober 2017–veebruar 2018) · 2017. aasta Abu Kamali pealetung · 2017. aasta Lääne-Iraagi kampaania
2018
2019
2020
Rünnakud
2014
2015
Hypercasher koššerisupermarketi piiramine · 2015. aasta Liibüa koptide röövimine ja peade maharaiumine · 2015. aasta Corinthia Hoteli rünnak · Al Qubbahi pommirünnakud · Bardo Rahvusmuuseumi rünnak · 2015. aasta Sanaa mošeepommirünnakud · 2015. aasta Jalalabadi enesetapurünnak · Curtis Culwell Centeri rünnak · Qatifi ja Dammami mošeepommirünnakud · 2015. aasta 26. juuni islamistide rünnakud (Kobanî veresaun · Saint-Quentin-Fallavieri rünnak · 2015. aasta Kuweidi mošeepommirünnak · 2015. aasta Sousse'i rünnakud) · 2015. aasta Khan Bani Saadi pommirünnak · Suruçi pommirünnak · 2015. aasta augusti Bagdadi pommirünnak · 2015. aasta Ankara pommirünnakud · Metrojeti lend 9268 · 2015. aasta Beiruti pommirünnakud · 2015. aasta novembri Pariisi rünnakud · 2015. aasta Tunise pommirünnak · 2015. aasta Qamishli pommirünnakud
2016
Zliteni veokipommirünnak · 2016. aasta Hurghada rünnak · 2016. aasta jaanuari Istanbuli pommirünnak · 2016. aasta Jakarta rünnakud · 2016. aasta Ramadi pommirünnak · Mahasini mošeerünnak · 2016. aasta Sayyidah Zaynabi rünnakud · 2016. aasta Mosuli veresaun · 2016. aasta veebruari Homsi pommirünnakud · 2016. aasta veebruari Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta märtsi Istanbuli pommirünnak · 2016. aasta Brüsseli pommirünnakud · 2016. aasta Adeni autopommirünnak · Iskandariya enesetapurünnak · 2016. aasta aprilli Bagdadi pommirünnak · 2016. aasta Samawa pommirünnak · 2016. aasta mai Gaziantepi pommirünnak · 2016. aasta 11. mai Bagdadi pommirünnakud · Madridi Reali fänniklubide veresaunad · 2016. aasta Taji gaasielektrijaama rünnak · 2016. aasta mai Jeemeni politsei pommirünnakud · 2016. aasta mai Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta mai Jablehi ja Tartousi pommirünnakud · 2016. aasta 23. mai Jeemeni pommirünnakud · 2016. aasta Aktobe tulistamised · 2016. aasta Magnanville'i pussitamine · 2016. aasta juuni Mukalla rünnak · 2016. aasta Movida Bari granaadirünnak · 2016. aasta Atatürki lennujaama rünnak · 2016. aasta juuli Dhaka rünnak · 2016. aasta Karrada pommirünnak · Muhammad ibn Ali al-Hadi mausoleumi rünnak · Würzburgi rongi rünnak · 2016. aasta juuli Kabuli pommirünnak · 2016. aasta Ansbachi pommirünnak · 2016. aasta Normandia kiriku rünnak · 2016. aasta juuli Qamishli pommirünnakud · 2016. aasta Charleroi politseiametnike pussitamine · Štšelkovo kiirtee politseijaoskonna rünnak · 2016. aasta augusti Adeni pommirünnak · 2016. aasta 5. septembri Süüria pommirünnakud · 2016. aasta 9. septembri Bagdadi pommirünnakud · 2016. aasta oktoobri Bagdadi rünnakud · 2016. aasta Quetta politsei koolituskolledži rünnak · Hamam al-Alili veresaun · 2016. aasta Khuzdari pommirünnak · 2016. aasta Samarinda kiriku pommirünnak · 2016. aasta novembri Kabuli enesetapurünnak · 2016. aasta novembri Hillahi enesetapu-veokipommirünnak · 2016. aasta detsembri Adeni enesetapurünnak · Botroseya kiriku pommirünnak · 2016. aasta al-Karaki rünnak · 2016. aasta Berliini veokirünnak · 2016. aasta detsembri Bagdadi pommirünnakud
2017
Istanbuli ööklubi tulistamine · 2017. aasta 2. jaanuari Bagdadi pommirünnakud · 2017. aasta jaanuari Azazi pommirünnak · 2017. aasta Afganistani Ülemkohtu pommirünnak · Sehwani enesetapurünnak · 2017. aasta märtsi Kabuli rünnak · 2017. aasta Westminsteri rünnak · 2017. aasta Peterburi metroo pommirünnak · Palmipuudepüha kirikute pommirünnakud · 2017. aasta Mastungi enesetapurünnak · Manchester Arena pommirünnak · 2017. aasta Jakarta pommirünnakud · 2017. aasta Minya bussi rünnak · Al-Faqma jäätisekohviku pommirünnak · 2017. aasta London Bridge'i rünnak · 2017. aasta Brightoni piiramine · 2017. aasta Tehrani rünnakud · 2017. aasta juuni Pakistani rünnakud · 2017. aasta Hurghada rünnak · 2017. aasta rünnak Iraagi saatkonnale Kabulis · 2017. aasta augusti Quetta enesetapurünnak · 2017. aasta Barcelona rünnakud · 2017. aasta augusti Brüsseli rünnak · 2017. aasta Nasiriyahi rünnakud · 2017. aasta 20. oktoobri Afganistani rünnakud · 2017. aasta Siinai terrorirünnak · 2017. aasta 28. detsembri Kabuli enesetapurünnak · Püha Menase kiriku rünnak
2018
2018. aasta Bagdadi pommirünnakud · Jalalabadi Päästke Lapsed rünnak · Kizlyari kiriku tulistamine · 2018. aasta märtsi Kabuli enesetapurünnak · Carcassonne'i and Trèbesi rünnak · 2018. aasta 22. aprilli Kabuli enesetapurünnak · 2018. aasta 30. aprilli Kabuli enesetapurünnakud · 2018. aasta rünnak Kõrgele Riiklike Valimiste Komisjonile Tripolis Liibüas · 2018. aasta Mako Brimobi vastasseis · 2018. aasta Pariisi noarünnak · Surabaya pommirünnakud · 2018. aasta Liège'i rünnak · 2018. aasta juuli Jalalabadi enesetapurünnak · 2018. aasta Mastungi ja Bannu pommirünnakud · 2018. aasta Quetta enesetapurünnak · 2018. aasta as-Suwayda rünnakud · 2018. aasta augusti Kabuli enesetapurünnak · 2018. aasta septembri Kabuli rünnakud · Ahvazi sõjaväeparaadi rünnak · 2018. aasta Minya bussi rünnak · 2018. aasta Melbourne'i pussitamisrünnak
2019
2020
2021
Poliitika
Suhted
Ühiskond
ISIL-i meedia
Seotud teemad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Süüria_kodusõda&oldid=6782483"