Rahačoŭ

Rahačoŭ
valgevene Рагачоў * / Rahačoŭ Ragatšov vene Рогачёв Rogatšjov
Rahačoŭ lipp Rahačoŭ vapp
Pindala: 18,1 km²
Elanikke: 31 821 (1.01.2024)
Koordinaadid: 53° 6′ N, 30° 3′ E

Rahačoŭ (valgevene-eesti transkriptsioonis Ragatšov) on linn Valgevenes Homieli oblastis, Rahačoŭ rajooni halduskeskus. Rahačoŭ asub merepinnast 137 meetri kõrgusel Dnepri ja Druci jõe ühinemispaigas, Homieli linnast 121 kilomeetri kaugusel.

Linna läbib Žłobini ja Mahiloŭ vaheline raudteelõik, seal asub raudteejaam. Linnas asub ka jõesadam. Valdav on toiduainetetööstus, toodetakse ka ehitusmaterjale ja mööblit.

Haridust annavad kuus keskkooli. Linnas on seitse raamatukogu, sealses kultuurimaja tegutseb teatriselts. Vaatamisväärsusteks on sealne rahvusliku kuulsuse muuseum, linnamägi, vanalinn, katoliku kirik (1911–1913). Seal antakse välja kohalikku ajalehte Свабоднае слова.

Linnas on ligi 370 tänavat, neist üle 100 kandis aastal 2010 kosmonautide nimesid.

Nimi

Linna nime päritolu kohta on mitu versiooni. Ühe kohaselt tuleneb see vanast leedukeelsest sõnast rogas, mis tähendab altarit või pühapaika. Linna lähistel asub endine paganausu pühapaik. Vastavalt kohalikule legendile seisid sealsed elanikud ristiusule kaua vastu. Teise ja sarnase teooria kohaselt tuleneb nimi vanast slaavi sõnast Рог, mis tähendas ka kõrgemat paika, kohta, kus seisid slaavlaste jumalakujud.

Kolmanda versiooni kohaselt andis linnale nime sama sõna, ent traditsioonilisemas tähenduses neem, maasäär, jõgede ühinemispaik. Linnas suubub Druci jõgi Dneprisse. Lõpp -оў on aga tüüpiline patronüümidele, seega tuleneks linna nimi isikunimest Рогач.

Linna poolakeelne nimekuju on Rohaczów, vanasti ka Rohaczew. Linna leedukeelne nimekuju on Rahačovas või Rogačiovas.

Elanikkond

3000 (1800) 2093 (1826) 3112 (1850) 6136 (1866) 4437 (1880) 9038 (1897) 11 733 (1900) 20 836 (1908) 15 200 (1939) 10 200 (1959)

16 000 (1970) 19 800 (1975) 37 000 (1991) 35 700 (2000) 34 724 (2004) 34 100 (2006) 33 600 (2010) 34 937 (2016) 34 809 (2018)

Aastal 1939 oli Rahačoŭ elanikest valgevenelasi 55,4%, juute 30,3%, venelasi 8,9%, ukrainlasi aga 3,5%. Aastal 1908 elas linnas 13 594 juuti, aastal 1880 oli juute 1677.

Ajalugu

Rahačoŭ ümbruskond oli asustatud juba esiajal. Sealne linnamägi kuulus Milogradi kultuuri. Tõenäoliselt hüljati sealne linnamägi XI sajandil, tänapäevane Rahačoŭ kasvas välja aga hilisema kindluse juurde tekkinud asulast.

Asulat on esmamainitud 1142. aastal. Toona kuulus Rahačoŭ Turovi vürstiriiki. XIII sajandi lõpuks oli see Leedu koosseisus ja vürst Daumantase valduses. XIV sajandil sai sellest staarostkonna keskus. Aastal 1509 läks linn Bona Sforza valdusse. Aastal 1535 laastasid linna Moskva väed.

XVI sajandil rajati vanale linnamäele kindlus ja loss, mida rahvasuus hakati kutsuma kuninganna Bona lossiks (hävisid osaliselt aastal 1780, lõplikult aga teise maailmasõja ajal). Aastal 1566 ehitati sinna ka õigeusu kirik. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga aastail 1565–1566 hakkas asula kuuluma Minski vojevoodkonda ja Rečyca maakonda. Aastal 1654 põletasid linna maha Ivan Zolotarenko juhitud kasakate väed.

Aastal 1730 hakati linna põhjaküljele rajama eeslinna, kuhu aastal 1743 püstitati samuti õigeusu kirik. Aastal 1765 oli asula Pacide valduses. XVIII sajandi teisel poolel ehitati linna katoliku kirik.

Vanalinn

Seoses Poola jagamisega läks Rahačoŭ aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus sellest sai Mogiljovi kubermangu Rogatšovi maakonna halduskeskus. Aastal 1781 sai linn omale vapi. Aastal 1788 avati seal postkontor. Aastal 1801 avati linnas maakonnakool, aastal 1819 aga kihelkonnakool. Aastal 1850 oli linnas kolm õigeusu kirikut, 46 poodi ja 23 kõrtsi. Aastal 1864 oli linnas 5 õlipressimistöökoda ja nahaparkimisettevõtet, neli pruulikoda ja telliselöövi. Aastaks 1880 olid lisandunud köievabrik ja seebivabrik. Aastaks 1900 oli linnas avatud apteek, tänavaid valgustas 210 gaasilampi. Aastal 1901 avati linnas saekaater. Aastal 1902 avati raudtee Žłobinist Viciebskisse, mis kujunes aastal 1915 osaks Peterburi–Odessa raudteest. Aastal 1913 avati seal kartongivabrik.

Rahačoŭ hakkas 25. märtsil 1918 kuuluma Valgevene Rahvavabariiki. 1. jaanuaril 1919 võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et linn kuulub Valgevene koosseisu. Reaalselt läks Rahačoŭ Valgevene NSV koosseisu aastal 1924, kus sellest sai samanimelise rajooni halduskeskus. Aastal 1918 avati seal elektrijaam, toona andis linn mõnda aega välja ka oma raha.

Teise maailmasõja ajal okupeerisid Saksa väed linna 2.–13. juulini 1941, hiljem aga 14. augustist 1941 kuni 24 veebruarini 1944.

• 
  Druc
• 
  Linnamägi
• 
  Juudi kalmistu
• 
  Õigeusu kirik
• 
  Katoliku kirik aastal 2009

Tuntud elanikke

• Vasil Dałhaloŭ – Valgevene poliitik
• Kanstancin Sańnikaŭ – Valgevene näitleja
• Anatol Andrejeŭ – Valgevene poliitik, Nõukogude sõjaväelane
• Schmuel Halkin – juudi luuletaja ja dramaturg
• Aleksandr Gintsburg – Nõukogude filmirežissöör
• Ljudmila Šagalova – Nõukogude näitleja
• Sergei Bautin – Vene ja USA jäähokimängija
• Anatoli Kaplan – Vene maalikunstnik
• Yosef Rosin – juudi rabi
• Viktar Bildziukievič – Valgevene riigitegelane
• Vital Kalesnikaŭ – Nõukogude sõjaväelane

Välislingid

• Poola Kuningriigi geograafiline leksikon
• Linn Valgevene fotoentsüklopeedias