Põõsalindlased

Põõsalindlased
	; Mets-lehelind
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Põõsalindlased Sylviidae;

Põõsalindlased (Sylviidae) värvuliste seltsi kuuluv suur sugukond putuktoidulisi linde. Koos rästaslastega on nad seltsi suurim sugukond. Põõsalindlased sarnanevad välistelt tunnustelt väga vilbaslastega, mistõttu on mitme liigi sugukonna määratlemine sageli raske.

Põõsalindlaste sugukond kuuluvad ritsiklinnud, põõsa- ja lehelinnud.

Kirjeldus

Põõsalindlased on põhiliselt väikesed, kuni tihasesuurused linnud. Enamikul on peenike sirge ja lühike nokk, mida kasutatakse putukate noppimiseks. Nad on ülimalt aktiivsed toitujad, liikudes suurel kiirusel ja vilunult läbi lehestiku. Lindude küllaltki peened jalad on tugevad ja võimaldavad lindudel teha toidu püüdmiseks vajalikke "võimlemisharjutusi". Enamik liike on võimelised püüdma lendavaid putukaid, kuid eelistavad teha seda oksalt oksale lenneldes, mitte kärbsenäppidele ja mitut liiki rästastele omasel viisil väljasööste tehes.

Levila

Väikestest putukatest toitujatena on peaaegu kõik liigid põõsalindlasi hooaegsed rändlinnud, kes lahkuvad Euroopast sügisel ja veedavad talve Aafrikas. Mõned liigid läbivad sinna jõudmiseks tuhandeid kilomeetreid. Vahetult enne lahkumist söövad paljud liigid marju, saamaks teekonnaks vajalikku energiat. Enamik rändab öösel. Leidub ka paikseid liike nagu kalda-rädilind, vahemere ja sametpea-põõsalind ning paiguti ka pöialpoiss.

Elupaik

Enamik liike eelistab tiheda taimestikuga elupaiku, eriti aga soid, metsi ja võsastikke.

Toit

Putukad ja teised selgrootud, sealhulgas väikesed teod. Paljud söövad sügisel marju, eriti rändele asudes.

Häälitsused

Põõsalinnud jäävad kõrva oma mitmekesise laulu järgi, mille järgi on mitmeid liike hõlbus määrata. Mõned laulud on lühidad (nt kalda-rädilinnul, nõmme-põõsalinnul), teisel pikk ja mitmekesine. Emaslinnud eelistavad isaseid valida nende lauluoskuse alusel.

Pesitsemine

Reeglina on põõsalindlased monogaamsed, kuid mõned liigid, sealhulgas kalda-rädilind ja rohulind harrastavad polügüüniat. Pesitsetakse eraldi paaridena. Paarid on territoriaalsed, kuid mõned liigid moodustavad paaride kogumeid.

Pesa on reeglina rohukulust ja taimevartest tihedalt punutud tassike, mis on vooderdatud peenema materjaliga. Lehelindudel on võlvpesad. Rohulinnu pesa on tavatu. Pöiapoisi pesa on sulgedega vooderdatud sügav tasku. Mõned põõsalinnuliikide isased rajavad mitu pesa, mille hulgast emaslind valib. Pessa munetakse üks-kaks kurna aastas, juhuti ka kolm (nt kalda-rädilind). Mune on pesas kaks kuni seitse (pöiapoisil ja lääne-pöiapoisil aga 7–11). Haudumine kestab 9–17 päeva, haub reeglina emaslind, kuid mõnikord ka mõlemad vanemad vaheldumisi (eriti põõsalinnud). Enamikul liikidel toidavad ja hooldavad poegi mõlemad vanemad, kuid mõnel polügüünsel liigil osutab isaslind vähe abi (nt kalda-rädilind) või hoopiski mitte. Poegade toit on putukad, keda antakse nokast nokka.

Suurem osa poegadest lennuvõimestub 10–16-päevaselt, mõned väljuvad pesast päev või kaks varem. Pöiapoisiliikidel kestab lennuvõime saavutamine kauem.

Süstemaatika

Eestis esinevate liikidega perekonnad

Locustella – ritsiklind
Phylloscopus – lehelind (Boie, 1826)
Sylvia – põõsalind (Scopoli, 1769)

Teisi perekondi

Achaetops (Roberts, 1922)
Amaurocichla Sharpe, 1892
Amphilais Parker, 1984
Arcanator Irwin & Clancey, 1986
Bathmocercus Reichenow, 1895
Bebrornis Sharpe, 1883
Buettikoferella Stresemann, 1928
Chaetornis Gray, 1848
Chamaea Gambel, 1847
Chloropeta Smith, 1847
Conostoma Hodgson, 1842
Crocias Temminck, 1836
Crossleyia Hartlaub, 1877
Cryptosylvicola Goodman, Langrand & Whitney, 1996
Cutia Hodgson, 1837
Dromaeocercus Sharpe, 1877
Dumetia Blyth, 1852
Eremiornis North, 1900
Eremomela Sundevall, 1850
Graminicola Jerdon, 1863
Hemitesia Chapin, 1948
Hyliota Swainson, 1837
Illadopsis Heine, 1860
Kenopia Gray, 1869
Kupeornis Serle, 1949
Macrosphenus Cassin, 1859
Megalurulus Verreaux, 1869
Melocichla Hartlaub, 1857
Minla Hodgson, 1838
Mystacornis Sharpe, 1870
Neomixis Sharpe, 1881
Newtonia Schlegel & Pollen, 1868
Oxylabes Sharpe, 1870
Panurus Koch, 1816
Paradoxornis Gould, 1836
Parophasma Reichenow, 1905
Phyllolais Hartlaub, 1881
Poliolais Alexander, 1903
Randia Delacour & Berlioz, 1931
Rhabdornis Reichenbach, 1853
Scepomycter Grant & Mackworth-Praed, 1941
Seicercus Swainson, 1837
Sphenoeacus Strickland, 1841
Stachyris Hodgson, 1844
Stenostira Cabanis & Bonaparte, 1850
Sylvietta Lafresnaye, 1839
Thamnornis Milne-Edwards & Grandidier, 1882
Tickellia Blyth, 1861
Trichocichla Reichenow, 1890
Urosphena Swinhoe, 1877

Viited

Dominic Couzens "Linnud. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat"
Lars Svensson "Linnumääraja (Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja"
Lars Jonsson "Euroopa linnud (Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja)"