Montenegro vürstlik piiskopkond

	Montenegro Vürstlik Piiskopkond 1696–1852
	Lipp Vapp
	Montenegro paiknemine Euroopas, 19. sajand
Valitsusvorm	kiriklik vürstkond (1696–1767, 1773–1852)
Pealinn	Cetinje
Religioon	õigeusk
Riigikeeled	slavooniserbia (kirjakeel); serbia
Rahaühik	Montenegro perun (kavandatud)

Montenegro vürstlik piiskopkond oli kiriklik vürstkond aastatel 1696 kuni 1852. See tekkis Serbia Õigeusu Kiriku Cetinje piiskoppidest, hiljem metropoliitidest, kes ütlesid lahti Osmanite ülemvõimust ja muutsid Cetinje kihelkonna de facto Venemaa protektoraadiks, valitsedes kui metropoliidid (vladika, ka "vürstlik piiskop"). Ajalugu algab Danilo Ščepćević Njegošist, Cetinje piiskopist, kes ühendas mitu Montenegro hõimu võitlemiseks Osmanite riigiga, kes oli okupeerinud enamuse Kagu-Euroopast. Danilo oli esimene Petrović Njegoši dünastiast, kes olid Cetinje metropoliidi ametikohal aastani 1851, kui Montenegrost sai ilmalik riik (vürstkond) Danilo I Petrović Njegoši võimu all. Lühikest aega oli see monarhia, kui piiskopkond oli aastatel 1767–1773 ajutiselt kaotatud, kui petis Šćepan Mali Vene keisrina esines ja end Montenegro isandaks kroonis.

Nimi

Riik oli praktiliselt Zeta metropoolia, Petrović Njegoši perekonna järelevalve all. Historiograafias enamasti kasutatav nimi on "Cetinje metropoolia" (Цетињска митрополија). Riigi kõrgeim võimukandja oli metropoliit (vladika, ka "vürstlik piiskop"). Metropoliit Danilo I (1696–1735) kutsus ennast "Danil, Cetinje metropoliit, Njegoš, serblaste maa hertsog" ("Данил, владика цетињски, Његош, војеводич српској земљи..."). Kui Bjelopavlići ja ülejäänud Künkad Petar I valitsemise ajal riigiga ühendati, kutsuti seda ametlikult "Must Mägi (Montenegro) ja Künkad" (Црна Гора и Брда).

Taust

Pikemalt artiklis Cetinje eparhia

Pikemalt artiklis Montenegro vilajett

Zeta muutus Osmanite riigiks aastal 1498, kui Ivan Crnojevićist sai Osmanite vasall. Aastal 1514 loodi sellest Türgi sultan Bayezid II käsul sandžakk. Esimene sandžakibei oli Ivani poeg Skenderbeg Crnojević, kes oli astunud islami usku ja oli selles ametis aastatel 1514–1528. Aastal 1534 taandus viimane Crnojević Veneetsiasse. Serbia Õigeusu Kiriku Cetinje piiskopid jäid vaimulikeks juhtideks, kui hõimupealikud valitsesid omi piirkondi.

Osmanid rajasid autonoomia kontekstis haldusterritoriaalse piirkonna, Montenegro vilajeti. See autonoomia ei olnud kuni Petrović Njegoši ja nende "riigiaparaadi" tulekuni võimuorganisatsioon; varajased hõimude poolt organiseeritud võitlused Osmanite vastu olid seotud Cetinje metropoliidiga, kes tegutses rohkem isandana kui kaplanina, kuigi mitte nii tõhusalt kui hilisematel etappidel.

Esimene hõimunõukogu poolt valitud vladika, metropoliit Danilo I, andis oma ameti üle oma vennapojale – algatades traditsiooni, mis kestis aastani 1852.

Ajalugu

Danilo

Pikemalt artiklis Danilo Ščepćević Njegoš

Danilo valitsemisajal toimus Montenegrole laiemas Euroopa kontekstis kaks tähtsat muudatust: Osmanite riigi laienemine hakkas järk-järgult ümber pöörduma ja Montenegro leidis Venemaa Keisririigi näol hääbuva Veneetsia asemele uue võimsa patrooni. Veneetsia asendamine Venemaa keisririigiga oli eriti tähtis, kuna see tõi rahaabi (pärast Danilo külaskäiku Peeter I juurde aastal 1715), mõõdukat territoriaalset kasvu ja aastal 1789 Montenegro riikliku sõltumatuse ametliku tunnustamise Osmanite poolt Petar I Petrović Njegoši ajal.

Sava ja Vasilije

Pikemalt artiklis Sava Petrović Njegoš

Metropoliit Danilo järglased olid metropoliit Sava ja metropoliit Vasilije. Sava oli valdavalt hõivatud vaimulike ülesannetega ja ei tegelenud nii palju karismaga hõimupealike seas, nagu tegi seda tema eelkäija. Kuid ta suutis hoida häid suhteid Venemaa keisririigiga ja saada märkimisväärset abi Peeter I järeltulijalt, keisrinna Jelizavetalt. Tema reisi ajal Venemaale saavutas tema asetäitja Vasilije Petrović märkimisväärse austuse hõimude seas, andes toetust neile, keda sel ajal ründasid Osmanid. Ta oli samavõrd vihatud nii veneetslaste kui ka Osmanite poolt. Vasilije oli aktiivne ka Vene abi küsimisel Montenegrole. Sel eesmärgil reisis ta kolm korda Venemaale, kus ta ka aastal 1766 suri. Ta kirjutas ka ühe varaseima Montenegro ajalooraamatu "Montenegro ajalugu".

Šćepan Mali

Pikemalt artiklis Šćepan Mali

Aastal 1766 ilmus Montenegrosse Šćepan Mali, väites end olevat Venemaa keisri Peeter III, kes tegelikult aastal 1762 mõrvati. Olles kiindunud Venemaasse, võtsid montenegrolased ta vastu kui oma keisri (1768). Metropoliit Sava oli inimestele rääkinud, et Šćepan on tavaline kelm, kuid inimesed ei uskunud teda. Pärast seda sündmust pani Šćepan Sava Stanjevići kloostrisse koduaresti. Šćepan oli väga julm ja seega nii austatud kui ka kardetud. Pärast mõistmist, kui austatud ta oli ja et ainult tema suutis montenegrolasi ühendada, loobus Vene diplomaat vürst Juri Vladimirovitš Dolgoruki, oma jõupingutustest diskrediteerida Šćepanit, andes talle isegi rahalist abi. Aastal 1771 asutas Šćepan püsiva kohtu, mis koosnes enamasti austatud hõimupealikest, ja nõudis kangekaelselt kohtuotsuse austamist.

Šćepani isiksuse tähtsusest montenegrolaste ühendamisel saadi aru varsti pärast tema mõrvamist, mis viidi läbi Shkodëri paša Kara Mahmud paša käsul. Montenegro hõimud tegelesid taas omavahelise veritasuga. Paša püüdis kasutada võimalust ja ründas Kučit 30 000 sõduriga. Esimest korda metropoliit Danilo ajast saati tulid Kučile appi Piperid ja Bjelopavlićid ning võitsid Osmaneid kaks korda kahe aasta jooksul.

Petar I

Pikemalt artiklis Petar I Petrović Njegoš

Pärast Šćepani surma püüdis guvernadur (tiitli lõi metropoliit Danilo veneetslaste rahustamiseks) Jovan Radonjić Veneetsia ja Austria abiga ennast uueks valitsejaks upitada. Kuid pärast Sava surma (1781) valisid Montenegro pealikud järglaseks arhimandriit Petar Petrovići, kes oli metropoliit Vasilije vennapoeg.

Petar I sai Montenegro juhiks väga noores eas ja kõige raskematel aegadel. Ta valitses peaaegu pool sajandit, aastatel 1782 kuni 1830. Petar I oli tark piiskop ja suur väejuht, kes saavutas mitu otsustavat võitu Osmanite üle, sealhulgas Martinići ja Krusi lahingus aastal 1796. Nende võitudega vabastas Petar I ja tihendas kontrolli Küngaste (Brda) üle, mis olid pideva sõjapidamise keskpunktis, ning tugevdas ka sidemeid Kotori lahega ja seega eesmärki laieneda Aadria mere lõunakaldale.

Aastal 1806, kui Prantsuse keiser Napoleon edenes Kotori lahe suunas, astus Montenegro mitme Vene pataljoni ja Dmitri Senjavini laevastiku toel sisstungivate Prantsuse vägede vastu sõtta. Võitmatuna Euroopas oli Napoleoni armee siiski sunnitud taanduma pärast kaotusi Cavtati ja Herceg Novi juures. Aastal 1807 loovutas Vene–Prantsuse leping lahe Prantsusmaale. Rahu kestis vähem kui seitse aastat; aastal 1813 vabastas Montenegro armee, laskemoona abiga Venemaalt ja Suurbritanniast, lahe prantslastest. Dobrota rahvakogu otsustas Kotori lahe Montenegroga ühendada. Kuid Viini kongressil anti laht Venemaa nõusolekul hoopis Austriale. Aastal 1820 võitis Morača hõim Montenegrost põhjas suure lahingu Osmanite vägede vastu Bosniast.

Oma pika valitsemise ajal tugevdas Petar riiki, ühendades sageli tülitsevad hõimud, tihendades oma kontrolli Montenegro maade üle ja algatades esimesed Montenegro seadused. Tema vaieldamatut moraalset autoriteeti tugevdas tema sõjaline edu. Tema valitsemine valmistas Montenegro ette moodsate riigi institutsioonide sisseviimiseks: maksud, koolid ja suured äriettevõtted. Kui ta suri, kuulutati ta rahva meeles pühakuks.

Petar II

Pikemalt artiklis Petar II Petrović Njegoš

Pärast Petar I surma sai tema 17-aastane vennapoeg Rade Petrović metropoliit Petar II-ks. Ajaloolise ja kirjandusliku konsensuse järgi oli Petar II, tavaliselt "Njegošiks" kutsutud, kõige muljetavaldavam vürst-piiskop, pannes aluse moodsale Montenegro riigile ja järgnenud Montenegro kuningriigile. Ta oli kõige tunnustatum Montenegro luuletaja.

Petrovići perekonnast ja Radonjići perekonnast Montenegro metropoliitide vahel oli olnud pikaajaline rivaliteet, viimased pakkusid pikka aega Petrovići võimule konkurentsi. See rivaliteet kulmineerus Petar II ajal, kuigi ta tuli sellest väljakutsest võitjana välja ja tugevdas oma haaret, saates paljud Radonjići perekonna liikmed Montenegrost välja.

Siseasjades oli Petar II reformija. Ta viis aastal 1833 sisse esimesed maksud, hoolimata paljude montenegrolaste jäigast vastuseisust, kelle tugev isikliku ja hõimuvabaduse tunne oli põhimõtteliselt vastuolus mõistega kohustuslikest maksudest keskvõimule. Ta asutas ametliku keskvalitsuse, millel oli kolm osa, Senat, Guardia ja Perjanik. Senat koosnes kõige mõjukamate Montenegro perekondade 12 esindajast ning teostas valitsuse täidesaatvat ja kohtu-, samuti seadusandlikke funktsioone. 32-liikmeline Guardia reisis Senati agentidena läbi kogu maa, lahendades vaidlusi ning hallates muul viisil seadust ja korda. Perjanik oli politseijõud, vastutades nii Senati kui ka otse metropoliidi ees.

Enne oma surma aastal 1851 nimetas Petar II oma vennapoja Danilo oma järglaseks. Ta andis talle õpetaja ja saatis Viini, kust edasi jätkas ta oma haridusteed Venemaal. Mõne ajaloolase arvates valmistas Petar II tõenäoliselt Danilot ette ilmalikuks juhiks. Kuid kui Petar II suri, kuulutas Djordjije Petrovići (sel ajal Montenegro rikkaim) mõjualune Senat Petar II vanema venna Pero vürstiks ja mitte metropoliidiks. Siiski kaotas Pero, kes kasutas Senati toetust, lühikeses võimuvõitluses palju nooremale Danilole, kes sai rahvalt suurema toetuse. Aastal 1852 kuulutas Danilo välja ilmaliku Montenegro vürstkonna ja enda kui vürsti ning kaotas ametlikult kirikliku võimu.

Tagajärjed

Danilo I koodeksis aastast 1855 märgib ta sõnaselgelt, et ta on "Vaba Musta Mäe (Montenegro) ja Küngaste knjaz (hertsog, vürst) ja gospodar (isand)".

Organisatsioon

Ühisnõukogu (zbor) Cetinjes; metropoliidi ja hõimude koosolekud tema vaimulikul juhtimisel

Aristokraatlikud tiitlid

serdar
guvernadur, pärilik tiitel, mis nimetati Radonjići vennaskonnast (1718–1831)

Valitsejate loend

Petrović Njegoši Cetinje metropoliidid

Danilo I (1696–1735); üksi (1696–1719) ja koos Sava II-ga (1719–1735)
Sava II (1735–1782); üksi (1735–1750) ja koo Vasilije III-ga (1750–1766)

Vürst

Šćepan Mali (1767–1773)

Cetinje metropoliit (mitte Petrović Njegoši)

Arsenije Plamenac (1781–1784)

Petrović Njegoši Cetinje metropoliidid

Petar I (1784–1830)
Petar II (1830–1851)
Danilo II (1851–1852)

Vaata ka