Marid

Marid
Марий

Mari Eli lipp aastatel 2006–2011, mida jätkuvalt kasutatakse mitteametlikult rahvuslipuna
Marid Joškar-Olas tähistamas võinädalat
Rahvaarv
u 500 000 (2021)
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
Venemaa	423 823
Millest:
Marimaa	246 560
Baškortostan	84 988
Kirovi oblast	18 766
Tatarstan	15 666
Sverdlovski oblast	13 995
Udmurtia	5983
Kasahstan	4416
Ukraina	4130
Keeled
mari keel, vene keel (niidumari keel, mäemari keel, loodemari murre)
Religioon
õigeusk, mari usk, islam

Marid ehk marilased (endanimetused марий-влак, черемис, çармăс, чирмеш) on rahvas, kelle põline asuala asub Volga jõe keskjooksul. Maride omahaldusüksus Mari El (Мары Эл Республик) moodustab tänapäeval osa Venemaa Föderatsioonist.

Enamik marisid räägib soome-ugri keelkonda kuuluvat mari keelt. Marid jagunevad geograafiliselt ja kultuuriliselt kolmeks: niidumarid, idamarid ja mäemarid. Tänapäeval elab marisid maailmas kokku umbes pool miljonit. Suurem osa neist on õigeusklikud, kuid paljud on säilitanud põlise usu. Väike osa marisid on muslimid.

Marid on idapoolsete soome-ugri rahvaste seas üks eneseteadlikumaid ja organiseeritumaid rahvaid. Nad on sageli esimesed katsetama uusi kultuurilisi, ühiskondlikke ja organisatsioonilisi võtteid ja kui uus ettevõtmine osutub edukaks, jäljendavad neid sageli teisedki idapoolsed soomeugrilased. Ajaloo jooksul on marid olnud üks enim võõrvallutusele vastupanu osutanud rahvastest nii sõjaliselt kui ka vaimselt.

Nimetus

Sõna mari (Mарий) tähendab mari keeles inimest või (abielu)meest sõltuvalt kontekstist.

Kuni 20. sajandini nimetati marisid tšeremissideks või tsarmisteks. Nõnda on viidanud maridele ka ajalookroonikad kuni 1930. aastateni, mil tuli kasutusele mari. Venekeelne etnonüüm tšeremiss on ilmselt tuletatud tšuvaši sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Hoolimata sellest, et nimetus tšeremiss on kergelt halvustava kõlaga, kohtab seda etnonüümi rahvusvahelises teaduskirjanduses aeg-ajalt tänapäevalgi.

Rahvastik

Mari asustus Venemaa piires (2010. aasta loenduse järgi)

Asuala

Marid elavad peamiselt Kesk-Volgamaal Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikul. Arvuliselt suurima osa maridest moodustavad niidumarid (3/4 maridest), kes elavad Volga vasakkaldal. Volga paremkaldal elavad mäemarid ja Vjatka jõest idas Baškiiria kirdeosas elavad idamarid. Vaid pooled maridest elavad Mari Eli Vabariigi piires.

Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond.

Kontrast linna ja maakohtade vahel on suur: linnades on enamuses venelased, maal ja külades on enamasti enamuses marid. Marimaal elab 59,9% maridest maal, kuid jätkub 20. sajandi teisel poolel alguse saanud linnastumine. Maapiirkonnas moodustavad marid 67,8% elanikest. Ebaproportsionaalselt palju maridest töötab põllumajanduses, ehituses ja teenindussektoris. Valgekrae positsioonidel on Marimaal peamiselt venelased: ametniku töökohale pääseb iga kolmas etniline mari.

Demograafia

Maride arvukus on languses olnud Nõukogude Liidu lagunemisest saati. Kui 2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 423 803 mari, siis 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 547 605 mari, kellest 290 863 elas Marimaal. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari ja 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arv hakkas assimileerumise tõttu vähenema juba Nõukogude aja lõpupoole, kuid 1980. aastatel tekkinud rahvusteadvuse levik aeglustas protsessi. Alates 21. sajandist on assimileerumine jälle kiirenenud.

Ametlikel andmetel moodustavad marid 36,4% vabariigi rahvastikust. Maride osakaal vabariigis on langenud kiiresti: veel 2002. aastal moodustasid nad 51,7% vabariigi rahvastikust. Kuigi 1000 mari naise kohta sünnib 1906 last (mis on oluliselt rohkem kui vene naisel), ei suurenda see venestumise tõttu maride arvukust. Seda takistavad ka Marimaal levinud rahvustevahelised abielud: ligi 30% kõikidest abieludest on rahvustevahelised, neid on 2002. aastast olnud 20% ja enam.

Maride arvukus rahvaloendustes

Aasta	1897	1926	1939	1959	1970	1979	1989	2002	2010	2021
Marid kokku	375 400	428 192	481 587	504 000	599 000	622 000	671 000	604 298	547 605	423 823
Mäemarid							81 000	36 882	23 559	14 077
Mari Eli marid	134 470	248 000	273 400	279 400	299 200	306 600	324 300	312 000	290 863	246 560

Piirkond, kus marid elavad, on oluliselt suurem kui Mari El Vabariik. Samuti süvendab seda hajutatust emigratsioon kodumaalt teistele Venemaa aladele. Marisid elab veel Baškortostanis (84 988), Kirovi oblastis (18 766), Tatarstanis (15 666), Sverdlovski oblastis (13 995) ja Udmurtias (5983). Väljaspool Venemaad asuvad suurimad kogukonnad Kasahstanis (4416) ja Ukrainas (4130). Eestis elas 2021. aasta rahvaloenduse andmetel 225 mari (2011. aastal oli rohkem: 241 mari). Neist 97 olid mehed ja 128 naised, 98 emakeel oli mari keel ja 57 olid Eesti kodanikud.

Ajalugu

Hõimuaeg

Marid on tõenäoliselt esimene rahvas, kes Marimaale saabus ja seal elama asus, kuna puuduvad jäljed järsust rahvastiku muudatusest. Kui see tõele vastab, siis on nad seal elanud viimased 8000 aastat. Tõenäoliselt elasid marid tollal laiemal alal kui tänapäeval. Neist läänes elasid merjalased, põhjas permikomid ja idas udmurdid. Raua kasutamine levis Marimaale umbes 2500 aasta eest, samuti loomakasvatus ja põllundus. Ka mari keele jagunemine niidu- ja mäemari keeleks toimus kas uuemal kiviajal või varasel rauaajal.

Kirjaliku ajaloo kohaselt arvatakse, et marisid esmamainiti 6. sajandil, kui kroonik Jordanes loetles 4. sajandil gootidele allunud rahvaid: mordens, merensa, imniscaris. Kui esimese kahe puhul on haritlaste seas üksmeel, et räägitakse tõenäoliselt mokšerslastest ja merjalastest, siis kolmas nimi võib tähendada marisid, ent selles küsimuses pole üksmeelt. Samuti on tõenäoline, et marid sattusid 8. sajandil rohtlas elavate kasaaride ülemvõimu alla, aga sellegi kohta on vähe otseseid tõendeid. Vaieldamatult on marilasi esmamainitud 900. aastate kasaari allikais nimetusega tsarmis, millest venelased tuletasid oma kunagise nimetuse marilaste kohta, tšeremiss.

Maride asuala aastal 1000

Kogu selle aja jätkasid marid oma klassikalist hõimuelu. Peamine tegevusala oli alepõllundus koos küttimise, kalastuse, koriluse ja ulatusliku mesindusega sarnaselt mokšerste eluviisiga. Arenes riide ja metalli töötlemine. Marilased võtsid kasutusse ka 14-kuulise kalendri, mis Baškortostani marilastel veel püsib. Samuti mõjutas kohalikku elu turgi rahvaste migratsioon Marimaale, mis toimus järk-järgult alates 5. sajandist.

Turgi rahvaste ülemvõim

Alates 9. sajandist sattusid marid Volga-Kaama Bulgaaria mõju alla. Idapoolsed maride alad liideti otse Volga Bulgaariaga, ülejäänud Marimaa jäi riigist kaudsesse sõltuvusse. Sellel ajal jäi Volgast lõuna pool (v.a praegusel mäemari alal) peale bulgari keel (tänapäeva tšuvaši keele eelkäija).

Läänepoolsetel maridel tuli alates 12. sajandi lõpust kokku puutuda venelaste röövretkede ja vallutuspüüetega. Pärast merjalaste hävitamist tungisid Novgorodi väed 1174. aastal mööda Volgat edasi, vallutades marilaste Kokšarovi kindluse. 13. sajandi alguses hõivas Vladimiri-Suzdali vürstiriik vähehaaval Volga ülemjooksu oru kuni Vütla suudmeni praegusel Ida-Marimaal. Võimu kinnistamiseks rajati mari, mokšersa ja endiste muroma maade kokkupuutenurgas 1221. aastal Nižni Novgorod.

Mongolite sissetung 1236. aasta paiku alistas marilased koos nende naabritega. Pärast Mongoli impeeriumi lagunemist jäi kogu regioon tatarikeskse Kuldhordi võimu alla ja selle lagunemise järel Kaasani khaaniriigi võimu alla. Kuldhordi ajal sulasid bulgarid ja tatarlased kokku üheks rahvaks ning riigi keskuseks kujunev Kaasani linn asutati endistele mari aladele, mille tulemusena mõjutasid tatari ja turgi kultuurid märkimisväärselt ka mari kultuuri. Kaasani riigis oli maridel mõningane autonoomia. Marilasi haldasid nende kohalikud vanemad ja vürstid (lužavui), kelle ülesanne oli tatari ülemuste jaoks jassakki koguda – andamit, mida maksti peamiselt karusnahkades ja mees. Lužavuide sõjaline koostöö khaaniriigiga oli osalt peale surutud, osalt vabatahtlik; peamiselt käidi sõjaretkedel võitlemas venelaste vastu, et kaitsta oma maad. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid vabastatud jassakist. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule ja islami usku maridele peale ei surutud. Kokkupuuted tatarlastega olid ulatuslikumad idapoolses Mari Elis ja piiratumad mäemarilaste hulgas.

Nikolai Fešin, "Tšeremissi pulm"

Vene ülemvõim

Maride asualad 16. sajandil Sigismund von Herbersteini kaardil, 1549

16. sajandi teisest poolest alates pidasid marid pidevaid kaitselahingud venelaste sõjakäikude vastu. 1552. aastal allutasid venelased Kaasani, marid aga võitlesid edasi. Vene ajaloos on maride allaheitmine tuntud ka Tšeremissi sõdadena (kokku toimus kolm sõda aastatel 1552–1557, 1572–1574 ja 1581–1584), mis olid väga verised ning lõppesid maride jaoks iseseisvuse kaotamisega. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena nüüdsed Marimaa linnad.

Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maad jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, Marimaale asustati vene talupoegi. Selle järel hakati marisid sundristiusustama. Maride nõrgestamiseks jagati nende asuala Kaasani, Vjatka ja Nižni-Novgorodi kubermangu vahel. Allutatud marisid kasutati ka järgnevate Vene sõjakäikude ajal, näiteks Moskva tsaari Ivan IV vägede koosseisus Vene-Liivi sõjas Vana-Liivimaal.

Vallutatud aladel üritas Moskva kehtestada õigeusku, mõnikord aktiivsemalt, teinekord passiivsemalt. Oma tipu saavutas sunnitav õigeusutamine 17. ja 18. sajandil. Suur osa niidumaridest pages venelaste ristiusustamise eest oma põlistelt asualadelt Loode-Baškiiriasse ja neist arenesid välja tänapäeva idamarid. Piirkonda jäänud maridest ristiti enamik ametlikult 19. sajandi alguseks. Vaatamata välisele survele säilitas märkimisväärne osa niidu- ja eriti idamarisid siiski vana animistliku usundi; mäemaride juures oli misjonitöö tulemuslikum.

Niidumari perekond, 20. sajandi algus

19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ja rahvuslik tunnetus. Perioodi 1905–1907 loetakse maride rahvuslikuks ärkamisajaks. mille jooksul tegutses ka mari kirjanduse rajajaks peetav Sergei Tšavain (1888–1942). 1917. ja 1918. aastatel toimusid esimene ja teine Mari Rahvuskongress. Samuti pöördusid mitmed marid ärkamisajal tagasi oma usku.

Nõukogude aeg

Mari väeosa Vene kodusõjas

Kuigi marid ei näidanud kodusõja ajal suurt poolehoidu enamlaste võimule, olid punaste võimu esimesed aastad mari rahvusliku kultuuri arengu jaoks üsna soodsad. Toimus põlismaistamine ehk korenizatsija, mille kestel loodi Marimaal omakeelne haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset mari kultuuri. 1920. aastal loodi Mari Autonoomne Oblast, millest 1936. aastal tehti Mari ANSV. 1920.–1930. aastate vahetusel kollektiviseeriti põllumajandus.

1930. aastatel lõppes mari kultuuri õitseng ja Nõukogude Liidus järgnesid repressioonid mari rahvusliku haritlaskonna vastu. Marimaal hävitati suur osa mari intelligentsist ja preesterkonnast. Samuti 1930. aastate lõpul alanud industrialiseerimine polnud maavarade poolest suhteliselt vaesel Marimaal väga ulatuslik. Eelkõige tähendas see metsa-, puidu- ja paberitööstuse arendamist ning venekeelse tööjõu sissevoolu – seda siiski oluliselt väiksemal määral kui naabruses oleval Komimaal. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas.

Mari Riiklik Ülikool, avati 1972. aastal

Industrialiseerimine ja venelaste järjepidev asumine Marimaa aladele süvenes 1950. aastatel ning järk-järgult jäi 1960. aastatel mari keel kohalikus ühiskonnaelus tagaplaanile. Nii haridus- kui ka ühiskonnaelus mari keele kasutus vähenes ning keel taandus külakeeleks.

Perestroika ajal, 1987. aastal loodi esimene sõltumatu mari organisatsioon, noorteühing U Vij (Uus Võim). Juulis 1990 tuli Joškar-Olas kokku esimene Soome-Ugri Noortefoorum, kus loodi Soome-Ugri Rahvaste Noorteorganisatsioon (MAFUN). U Vij töö tulemusena asutati 1990. aasta kevadel kõiki marisid esindav Mari Ušem (mari liit). Liit väitis end alguses tegelevat vaid kultuuriga ja tegi koostööd vabariigi juhtkonnaga. 22. oktoobril 1990 võttis Mari Vabariik vastu suveräänsusdeklaratsiooni, nimetades end Venemaaga võrdõiguslikuks riigiks. Rahvuslike organisatsioonide toel valiti 1991. aastal vabariigi presidendiks rahvuslik kandidaat Vladislav Zotin, kes võttis liidu juhi Nikolai Rõbakovi tööle presidendi nõunikuna.

Mari Eli vabariik

Mari rahvuseepos "Jugorno" Mari Rahvusteatris

1992. aastal muudeti senine Mari ANSV ametlikult Mari Vabariigiks. Sama aasta oktoobris toimus kolmas Mari Rahvuskongress, kus loodi maride kõrgeim esindusorgan Mer Kangaš. Rahvuskongressid pidid sellest peale toimuma iga nelja aasta tagant. Mer Kangaš taotles teist koja parlamendile, kus esindus oleks korraldatud rahvuse baasil. Selle vastu protesteerisid vene päritolu Marimaa parlamendiliikmed, mille tulemusena vähendasid marid kongressil seatud ambitsioone. 1990. aastate alguses oli mari rahvusliikumine massideni jõudnud, kuid taandus massimeediast juba 1993. aastal maride kehva sotsiaalse tausta ja piiratud esindatuse tõttu. Kuigi Mari Ušem sai 1993. aasta kohalikel parlamendivalimistel riigikokku, ei läinud 1994. aastal loodud rahvuslikul Ušemi parteil edukalt. 1995. aastal vastu võetud Mari Eli Vabariigi põhiseaduses Rahvuskongressi ei mainitud. Rahvuslike jõudude asemel osutusid 1990. aastate majanduskriisi ajal populaarseks hoopis kommunistid.

Marimaa rahvuspüha peledõš pairem (ehk lillefestival)

2000. aasta presidendivalimised võitis Moskvast pärit Leonid Markelov, kes asus võimu enda kätte tsentraliseerima ja marisid võimult välja tõrjuma. Järgnevatel aastatel pärast Markelovi võimule saamist vähenes mari päritolu ametnike arv märgatavalt: mari päritolu ministreid oli tema määratud valitsuses vaid kaks. Meediaettevõtete etteotsa määrati presidendile lojaalsed inimesed ja opositsioonilisi ajakirjanikke tapeti. 2003. aasta haldusreformi järel sai Markelov õiguse määrata ametisse ka omavalitsuse juhte, mis tema võimu veelgi suurendas. Samuti suunas Markelov vara ümberjaotamist vabariigis, mille tulemusel 40% vabariigi firmadest läks pankrotti ja nende varad võtsid üle Moskva ettevõtted. Mitmed opositsiooniliikmed peksti läbi, tapeti või neile esitati kriminaalsüüdistus.

2001. aastast lõpetati mari keele kohustuslik õpetamine koolides. Samuti lõpetati marikeelsete raamatute trükkimine. 2006. aastaks oli kogu Marimaa meedia kas Markelovi kontrolli all või suletud. Mitmeid marisid vallandati juhtivatelt kohtadelt (nagu teatrid, ajalehed). Kui rahvuslik opositsioon koondus Mari Ušemi ja Mer Kangaše taha, siis valitsus rajas uue valitsusmeelse rahvusorgani Mari Rahvuslik Kongress, mis toetas tingimusteta valitsust. 2008. aastaks suutis riigivõim haarata võimu ka Mer Kangašis. Markelov oli Marimaal võimul 2017. aastani, kuid marid on vabariigis jätkuvalt alaesindatud: 2022. aastal moodustasid etnilised marid umbes 20% riigikogu koosseisust ja valitsuses oli vaid üks mari päritolu minister.

Kultuur

Mari rahvarõivas Peterburi muuseumis

Maride traditsioonilised tegevusalad on olnud põlluharimine, karjakasvatus, küttimine, kalastamine ja mesindus. Maride kultuur on mõjutusi saanud kokkupuudetest türgi-tatari rahvastega.

Mari muistendid on tugevalt seotud mari ajaloo ja kultuuriga. Näiteks üks tuntumaid muistendeid ülistab hiigelsangar Tšotkari ja poolmüütilist mari kuningat Tšumblatti, kes valitses 12. sajandil Vjatka orust idas Ugarmanini läänes. Kuningas pidavat puhkama Tšumblati mäes muistse mari Kukarkani linnuse ligidal.

Mari keel

Ajalooline mari tähestik

Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimateks sugulaskeelteks loetakse mordva (ersa ja mokša) keelt. Mari keel jaotub kolmeks üpris erinevaks murdeks (niidu-, mäe- ja idamari), mis omakorda jaotuvad veel paljudeks murrakuteks. Mari keele sõnavaras on märgatav turgi keelte mõju. Niidu- ja idamari murre on teineteisele lähemal, sest idamarid hargnesid niidumaridest alles 17.-18. sajandil. Maride kaks kirjakeelt põhinevad niidu- ja mäemari murretel ning nende juured ulatuvad 19. sajandi lõppu. Ametlikult kehtestati kaks standardiseeritud kirjakeelt aga alles 1937. aastal toimunud keeleteaduse konverentsil. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal, vene keeles puuduvate häälikute tarvis on lisatud mõned tähed.

Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt: niidumari, mäemari ja vene keel. Kahe mari kirjakeele olemasolu on keelesituatsiooni keerulisemaks muutnud ning andnud trumpe kätte vene keele eestseisjaile. Samuti on järjepidavalt languses olnud mari keelt emakeelena kõnelevate maride arv. Kui 1926. aastal rääkis veel 99% maridest emakeelena mari keelt, siis 1989. aastaks oli maride emakeelsus langenud 81,9% ning 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaa maride emakeelsus 76,8%. 2020. aasta seisuga rääkis umbes 60% maridest soravalt mari keelt. Sellegipoolest on teiste idapoolsete soome-ugri vabariikidega võrreldes mari keele roll kohalikus ühiskonnaelus suhteliselt märkimisväärne. Marimaal on marikeelseid koole (eelkõige algkoole), ent probleeme on marikeelsete õpikutega. Peaaegu kõik marid oskavad lisaks mari keelele soravalt ka vene keelt.

Mari keel on paremini säilinud Baškortostanis. Üle 90% Baškortostani maridest peab mari keelt emakeeleks ja mari keelt õpetatakse pea kõikides Baškortostani maride asualadel asuvates koolides. Seetõttu on tänapäeval pea pooled mari ajakirjanikest, kirjanikest, keeleteadlastest ja emakeeleõpetajatest pärit Baškiiriast.

Usund

Mari usu preestrid

Maride seas on säilinud märgataval määral põline animistlik usk. Maridest on umbes pooled mingil määral animismiga seotud ja paljud teised pooldavad seda ilma usku jagamata. Viimati muutus usk populaarsemaks 1990. aastatel. Selle üks näide oli ka 1992. aasta Mari Eli vabariigi presidendi Vladislav Zotini ametisse pühitsemine, mida tegid korraga ristiusu piiskop ja animistlik tark. 1990. aastate keskel oli Mari Eli niidumari piirkonnas säilinud 32 ohvrihiit, mis on nüüd looduskaitse all. Palju teisi hiisi asus Vjatka/Kirovi oblastis ja eriti Baškortostanis. Erinevalt niidumaridest on enamik mäemaridest animismist juba ammu loobunud.

Preestrid piduriietes (19. sajand)

Usutavade hulgas peetakse palve- ja ohvritalitusi (kumaltõš) pere, küla, maakonna, laiema piirkonna ja rahvuse tasemel – sagedamini pere või väiksema kogukonnaga, harvemini ulatusliku ühistegevusena. Koduseid perepalvusi juhib vanem mees. Kevadise ja sügisese külapalvuse eesotsas pühas hiies on onajeng ehk kart. Kart on palve ja ohverdamise teostaja, kelle amet on enamasti ajutine; enne iga ohvritalitust valitakse uus kart. Piirkondlikke palvusi (mer kumaltõš) korraldab tüüpiliselt iga kolme aasta tagant kartide konsiilium. Ülerahvuselised loodususupalvused (tünja kumaltõs) toimuvad iga kolme aasta tagant Tšumbõlati mäel.

Maride usus on olulisel kohal Kugu Jumo (Suur Jumal) või Kuguraki (Suurim), keda võib pidada usus olulisimaks jumalaks. Temale järgnevad jumod (jumalad). Järgmisena Jumodest (jumalatest) hierarhiliselt madalamal astmel on vaimud: surt kugõža (majavaim), agun kugõža (aidavaim) jne. Kugo Jumo vastandina on Keremet kõrgeim kuri vaim. Enamik usklikke arvab, et on olemas suur hulk keremette, mitmelaadse jõu ja tujuga vaime. Mari Elis on nad pigem tigedad, Baškortostanis seevastu heatahtlikud. Kurje vaime on usus hulgaliselt, paljud neist türgi rahvailt üle võetud.

Galerii

• 
  Moskoovia ja maride asualad 16. sajandil
• 
  Mari preestrid 19. sajandil
• 
  Marid rahvariietes
• 
  Mari pross Helsingis muuseumis
• 
  Mari ajalooline matusetalitus
• 
  Mäemari folgiansambel
• 
  Mari rahvuspill putš
• 
  Lillefestivali rongkäik
• 
  Lillefestival (2021)
• 
  Mari Rahva Muuseum

Vaata ka

• Niidumari keel, mäemari keel, loodemari murre
• Mari muusika
• Ukraina marid

Kirjandus

• Lidija Toidybek. Mari usund. Vene keelest tõlkinud Roman Gaidaitšjuk ja Tea Vassiljeva. Tallinn, Virgela 1998. 184 lk. ISBN 9985862651.

Välislingid

• MariUver, maride kohta uudiseid avaldav lehekülg