Make

Make
Paradigma	makro, deklaratiivne
Väljalaskeaeg	aprill 1976
Looja	Stuart Feldman
Implementatsioonid	GNU, BSD, nmake
Dialektid	GNU make, BSD make, Microsoft nmake
OS	UNIXi-laadne, Inferno

Make on tarkvaraarenduses kasutatav koosteprogramm.

Make koostab käivitatava programmi lähtetekstidest ja teekidest (ingl build-management). Juhised koostamiseks antakse ette Makefile'iga.

Ajalugu

Make'i esimese versiooni lõi 1976. aasta aprillis Stuart Feldman, kes töötas Bell Labsis, kus arendati Unix operatsioonisüsteemi. Feldman sai 2003. aastal oma töö eest ACM'i tarkvara auhinna.

Feldmmanni inspiratsiooniks oli töökaaslasel tekkinud probleem koodist vigade kõrvaldamisel, sest käivitusfail oli kogemata jäänud muudatustega uuendamata:

„Make sai alguse külastusega Steve Johnsoni (Yacc autor jne.) poolt, kes tormas mu kontorisse pühaviha täis, sest oli terve hommiku otsinud viga töökorras programmist (viga oli parandatud, fail ei olnud uuesti kompileeritud, *.o oli seetõttu muutumata). Tänu sellele, et olin eelneva õhtupooliku , iseenda projekti kallal töötades, sattunud sama õuduse otsa, tekkis idee selle lahendamiseks. See sai alguse sõltuvusanalüsaatori ideest, mis taandus millegiks palju lihtsamaks ja kujunes Make'iks see nädalavahetus. Veel poolikute tööriistade kasutamine oli osa kultuurist. Makefailid olid tekstifailid, mitte maagiliselt kodeeritud binaarid, sest selline oli Unixi eetos: prinditav, silutav, arusaadav kraam.“

– Stuart Feldman

Makefile

Make otsib praegusest kaustast makefile'i, näiteks GNU Make otsib faili nimega makefile, Makefile või GNUmakefile ja kutsub välja etteantud (või vaikimisi) sihtmärgi sellest failist.

Makefile'ide keel sarnaneb deklaratiivsele programmeerimisele.

Reeglid

Makefile koosneb reeglites. Iga reegel algab sõltuvusreast, mis defineerib ühe sihtmärgi (ingl target) või mitu, kuigi tavaliselt ainult üks. Sellele järgneb koolon (:) ja valikuliselt ka komponendid (fail või teised sihtmärgid), millest sihtmärk sõltub. Sihtmärk (vasakul pool koolonit) sõltub komponentidest (paremal pool koolonit). Tavaliselt kutsutakse komponente ka sihtmärgi eeldusteks (ingl prerequisites).

Igale sõltuvusreale võivad järgneda TAB taandega käskuread, mis kirjeldavad, kuidas komponentidest koostada sihtmärk. Kui Make tuvastab, et mõnes komponendis on uuemaid muudatusi kui sihtmärgis, siis käsud jooksutatakse.

sihtmärk [sihtmärk ...]: [komponent ...]
TAB [käsk 1]
	   .
	   .
	   .
TAB [käsk n]

Esimene käsk võib paikneda ka sõltuvusreal, kui ta on eraldatud semikooloniga (;),

sihtmärgid: komponendid ; käsk

näiteks makefile sisuga

hello: ; @echo "hello world"

väljastab

make hello
"hello world"

Iga järgnev käsurida peab algama TAB sümboliga, et Make seda käsuna kohtleks. See võib viia kasutajavigadeni, sest TAB ja tühikute rida näevad visuaalselt välja identsed, aga käsuna töötavad ainult TAB algusega read. Just see osa Make'i süntaksist on saanud kõige rohkem kriitikat. Eric Raymond kirjeldas seda kui "üks suurimaid disaini vusserdisi Unixi ajaloos".

„Miks see TAB 1. veerus? Yacc oli uus, Lex oli uhiuus. Ma polnud kumbagi proovinud, nii et arvasin, et see oleks hea ettekääne õppimiseks. Pärast seda, kui olin oma Lexi esimese katsega nurka jooksnud, tegin reavahetuse TABiga midagi lihtsat. See töötas, see jäi. Ja paar nädalat hiljem oli mul umbes tosin kasutajat, enamik neist sõbrad, ja ma ei tahtnud oma vundamenti ära rikkuda. Ülejäänu on juba kahjuks ajalugu.“

– Stuart Feldman

Järeltulijad

Make'i on ümberkirjutatud mitmeid kordi. Uued versioonid kasutavad reeglina sama failiformaati ja põhilisi algoritmide põhimõtteid, aga lisavad ka uusi ebastandardseid funktsioone. Näiteks:

• GNU Make (lühendatud gmake) on Make'i standardimplemetatsioon Linux ja macOSis. See on vajalik, et kasutada näiteks GNU Compiler Collection (GCC), Linux, Mozilla Firefox jpt.
• Microsoft nmake on käsureal tööriist, mis tuleb kaasa Visual Studioga. .

Kirjandus

• Eric S. Raymond (2003). The Art of Unix Programming (inglise). Addison-Wesley. ISBN 0-13-142901-9.

Välislingid

• Makefile'i kasutamise õpetus