Mõistus

Mõistuse (saksa keeles Vernunft, vene keeles разум) all kitsamas mõttes mõeldakse filosoofias arust kõrgemat vaimset võimet, mis seostab aru tulemused terviklikeks ja seesmiselt seostatud mõteteks või tegudeks. Sõna täpne tähendus on eri filosoofidel erinev.

Laiemas mõttes mõeldakse mõistuse all mõtlemisvõimet üldse. Selles tähenduses ei eristata teda arust.

Siinses artiklis käsitletakse selle mõiste ja sõna eelkäijaid ning mõiste ajalugu.

Eestikeelne termin

"Mõistus" ja "aru" on eesti keeles põhimõtteliselt sünonüümid, kuigi neid ei kasutata täpselt samades kontekstides ning nad on etümoloogiliselt seotud erineva tähendusega sõnadega. Mõistuse ja aru eristus eesti filosoofiaterminoloogias on pärit põhiliselt Kanti ja Hegeli filosoofia vahendamisest, mille puhul tõlgitakse saksa sõna Verstand eesti keelde sõnaga "aru" ja Vernunft sõnaga "mõistus".

Need terminid on tinglikud ega pruugi olla kasutatavad sõnade Verstand ja Vernunft tõlkevastetena kõigis filosoofilistes kontekstides. Nad ei arvesta täiel määral ka sõnade "aru" ja "mõistus" seost teiste eesti keele sõnadega. Aru on eesti keeles seotud arutlemisega ja mõistus on seotud mõistmisega. Selle valguses ei pruugi "aru" ka Kanti termini Verstand vastena olla õigustatud, sest Verstand on seotud meeleandmete automaatse korrastamisega tunnetusvõime jaoks, st inimesele mõistetavaks tegemisega. Kanti Verstand ei arutle, vaid rakendub iseenesest. Sestap on see pigem lähedane eesti keele "mõistusele". Väärib rõhutamist, et ka vastavat verbi verstehen tõlgitakse sageli sõnaga "mõistma".

Vernunft tähendab saksa keeles aga kõige üldisemat mõtlemise võimet, mis haarab endasse kõikvõimalikud alamvormid. Kantil on see võime, mille abil tunnetusvõimeid arutlevalt liigendatakse, ning on ainult perifeerselt seotud mõistmise kui sellisega hermeneutilises mõttes. Kanti jaoks oli inimese kui mõistusolendi puhul oluline tema suutlikkus otsustuste vahendusel arutleda ning neid teadmistena formuleerida. Eesti "mõistus" ja "mõistmine" on aga seotud teadvusel olemise, märkamise ja mäletamisega, mis Kanti intensioonidele tegelikult ei sobi.

Antiikfilosoofia

Antiikfilosoofias puudub aru ja mõistuse selge eristamine ja pole ka täpselt arusaadav, milles peaks see seisnema.

Näiteks Platon kasutab sageli eristatult sõnu dianoia ja noēsis, mida on püütud sarnaselt mõistuse ja aru eristusega lahku lüüa. Kui esimene on seotud millegi mõttesse haaramisega läbi mingi kindla vaatenurga (dia), siis teine on seotud vaimse aktiviteediga üldisemalt. Samas pärinevad mõlemad sõnad samast juurest, mis on seotud märkamisega või nähtava vastuvõtmisega. Sestap on mõlemal sõnal tugev kognitiivne allusioon.

Platon eristab oma "Riigi" seitsmendas raamatus dianoia nous'ist kui mõtlemise, mis liigub eeldustelt järeldustele ja tagasi, viimane aga püüab jõuda eeldamatu aluseni, mis pole millestki tuletatav või järeldatav. Samas pole Platoni eristus terminoloogiline, kuna ta kasutab neid sõnu juba seitsmenda raamatu lõpus natuke teisiti. Teadmist käsitlevas dialoogis "Theaitetos" ei kasuta ta olulistes määratlustes nous'i üldse.

Logos on seevastu seotud pigem arutlemisega, kuigi ka seda sõna kasutatakse mõistuse tähenduses.

Ratio

Sõna mõistus vaste ladinakeelses filosoofias on ratio, mis vastab vanakreeka sõnale logos. Keskaegses filosoofias kasutatakse sõna ratio enamasti tähenduses, mis on lähemal arule.

Cicero

Cicero järgi on mõistus (ratio) järeldav, sünteetiline mõtlemine, mis tõstab inimese loomast kõrgemale. Mõistus on see, "ainuüksi mille poolest me oleme loomadest [beluis] üle, millega me suudame oletada, põhjendame, lükkame ümber, arutame lahti, (...), järeldame." (De legibus I, 10)

Inimesel on mõistus, mille abil ta "niihästi näeb asjade põhjusi ja tagajärgi [consecutiones] kui ka kannab üle sarnasusi, ühendab erinevat, seob käesolevat kokku tulevasega ning haarab järgneva elu kogu seisu." ("De finibus bonorum et malorum" II, 14, 45)

Eriugena

Johannes Scotus Eriugena raamatus "De divisione naturae" nimetab mõistuseks (ratio) mõisteliselt vahendatud mõtlemist (II, 23).

Isaac de Stella

Isaac de Stella järgi on mõistus (ratio) "see hinge jõud, mis tajub kehaliste asjade kehatuid vorme. Nimelt abstraheerib ta kehast seda, mis rajaneb kehas, mitte tegevusega, vaid vaatlusega." See vastab arule.

Guillaume de Conches

Guillaume de Conches kirjutab: "Mõistus [ratio] (...) on hinge jõud, millega inimene otsustab kehade omaduste üle ning neis oleva erinevuste üle." (Commentarium ad Timaeum f. 56) See vastab arule.

Aquino Thomas

Aquino Thomase järgi tegeleb mõistus (ratio) printsiipide defineerimisega.

Jean de Gerson

Jean de Gerson määratleb: "Mõistus [ratio] on hinge tunnetusjõud, mis dedutseerib järeldused eeldustest, samuti toob aistitust välja selle, mida pole aistitud, vajamata oma toimimiseks mingit organit." (Considerationes de mystica theologia speculativa et practica 11)

Nicolaus Cusanus

Nicolaus Cusanusel on mõistus (ratio) diskursiivne, ta ei tõuse antu vastandite kohale ega suuda vastanditest üle astuda (transilire contradictoria).

Vaata ka