Mõisnik
Mõisnik on isik, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel mõis või kes rendib mõisa – suurt haldusüksust ja põllumajanduslikku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad talud. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule makse rendi, teopäevade või muude koormiste kujul.
Sõna mõisnik kasutatakse eesti keeles tavaliselt endise Venemaa Keisririigi Euroopa-osa (sealhulgas eriti just tänapäeva Eesti ja Läti alade) varasemast minevikust rääkides, harvem ka Skandinaavia, Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa ajaloo kontekstis. Ehkki mõisateks nimetatakse ka endiseid riigimõisu, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke tavaliselt mõisnikeks.
Mõisnike elu kirjeldab oluline osa 18.–20. sajandi baltisaksa ja vene kirjandusest (nt Nikolai Gogol, Ivan Turgenev, Anton Tšehhov). Samal ajal keskenduti eesti kirjanduses mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist ja seetõttu sageli negatiivselt.
Mõisnikud Eesti ajaloos
[muuda | muuda lähteteksti]Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisateks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.–15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui ühel elanikkonna väiksemal osal (ühiskonnaklassil) suhteliselt suur poliitiline mõjujõud.
Mõisnikud kuulusid tavaliselt alamaadli hulka. Paljud Eestimaa ja Liivimaa mõisnikud olid sakslased, kes rääkisid emakeelena enamasti saksa keelt (enne 17. sajandit rohkem alamsaksa keelt); harvem võis mõisnike seast leida keelelt ja päritolult rootslasi, taanlasi, eestlasi, liivlasi, venelasi jt (viimaseid rohkem pärast Põhjasõda 1700–1721).
Tavaliselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks ballid ja rüütelkondade Maapäevade istungid.
Eesti aladel natsionaliseeris iseseisev riik mõisad Vabadussõja ajal, 1919. aastal, jättes mõisnikele vaid mõisasüdamed; konfiskeeritud mõisamaad jagati Vabadussõja järel eestlastest sõjaveteranidele, kes rajasid sinna hulganisti asundustalusid. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik endistest mõisnikest lahkus Eestist Umsiedlungi ajal, müües mahajäänud varad suhteliselt odavalt.
Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka isikuid, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks hotelle, restorane ja spaasid.