Liikumatu liigutaja

Liikumatu liigutaja (vanakreeka keeles: ὃ οὐ κινούμενον κινεῖ, [ho ou kinoúmenos kineî], "see mis liikumatuna liigutab") teise sõnaga esmaliigutaja, on jõud, olemus, mis liigutab kogu universumit ise liikumata, samas olles kogu ülejäänud liikumise põhjus. Liikumatu liigutaja termini filosoofias käibele toonud Aristotelese arvates oli see jõud täiuslikult ilus, jagamatu ja veatu mõtleja — aktiivne intellekt. Enne Aristotelest tegeles sarnase teemaga hulk teisi filosoofe nagu näiteks Herakleitos, kes uskus, et kogu maailm on pidevas liikumises. Lihtsustatult võib nimetada liikumatu liigutaja Jumalaks.

Pärast Aristotelest on tuntuim liikumatu liigutaja ehk Jumala otsimisega tegelenud mõtleja keskaja filosoof Aquino Thomas, kes Aristotelese eeskujul töötas välja viis jumalatõestust.

Taevased ja Maised Püha Kolmainsused

Esimene filosoofia

Metafüüsika raamatutes rõhutab Aristoteles, et muutumatu substants peab olema liigitatud Esimese filosoofia alla, kuna muutumatu substans, jõud, on kõige aluseks,

seetõttu on parem öelda ´´esimene´´, sest see on kõiksuse põhjuseks ning midagi muud on mitmekesisuse alguseks. Nende kahe koosmõjul tekib lõputu variatsioon ning igavene liikumine. - Aristoteles, Metafüüsika XII

Taevased sfäärid

Füüsika VIII raamatus räägib Aristoteles, et täiuslik ja lõputu liikumine saab toimuda ainult ringjoones kuna sellisel liikumisel puudub algus ja lõpp. Lisaks oletab ta siin, et kogu universum püsib kas ühel või siis mitmel igavesel liikumisel. Kuigi vastuolude vältimiseks rõhutab ta, et siiski eksisteerib ainult üks ja ainus esmaliigutaja millest lähtub kõik liikumine.

"Mitme valitsus ei ole hea; olgu ainult üks valitseja." - Ilias

Aristotelese järgi ümbritsesid Maad erinevad kristalsed kontsentrilised sfäärid, mis sisaldasid Kuud, Päikest, planeete ja tähti. Need sfäärid liikusid ümber liikumatu Maa.

Lõppeesmärk

Lõplik eesmärk Aristotelese filosoofias iseloomustabki esmaliigutajat. Kogu näiv maailm on esmaliikumise kõrvalmõju. Esmaliigutaja ei alusta midagi vaid kogu universum tekib tänu lõputule liikumisele iseenesest.

Lõppeesmärk põhjustab liikumise läbi armastuse ning kõik liigub selle järgi. Kui nüüd midagi on liikumises siis see on muutnud oma kuju esialgsest olekust. Põhinedes sellel saame öelda, et see on muudetavaks. Kuna kui nüüd eksisteerib miski mis liigutab ise liikumata, reaalselt eksisteerides, ei saa see olla midagi muud peale tema enda.

- Aristoteles, Metafüüsika XII

Algpõhjus

Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist – omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat.

Kokkuvõte

Laias laastus on liikumatu liigutaja Aristotelese idee, mis põhineb inimese soovil saada aru elu mõttest ja algpõhjusest. See on edasiarendus iidsetest loomismüütidest ning tööriistaks tulevastele põlvedele elu mõtte otsinguil. Kaasaegses maailmas usub enamus inimesi, et maailm tekkis suure paugu tagajärjel.