Mine sisu juurde

Kuningpüüton

Allikas: Vikipeedia
Kuningpüüton

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Pythonoidea
Sugukond Püütonlased Pythonidae
Perekond Püüton Python
Liik Kuningbüüton
Binaarne nimetus
Python regius
(Shaw, 1802)
Sünonüümid

Kuningpüüton (Python regius) on maoliik. Need kägistajamaod on levinud Aafrikas.[2] Ta on Aafrikas elavatest püütoniliikidest väikseim ja taltsa iseloomu tõttu ka populaarne lemmikloom. Ohu korral rullub ta kerra, mille järgi nimetatakse teda, peamiselt Ameerikas, kerapüütoniks[3].[4] Kuningpüütoni liiginimi (ladina keeles regius) tuleneb asjaolust, et Aafrika valitsejad kandsid seda liiki madusid kaelaehtena.

Klassifikatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningpüütoni esmakirjeldajaks peetakse George Shaw'd, kes kirjeldas aastal 1802 liiki Boa Regia. Praegune teaduslik nimetus Python regius pärineb aastast 1844, selle autorid on André Marie Constant Duméril ja Gabriel Bibron.

Ühtegi alamliiki kuningpüütonil kirjeldatud pole.[5]

Kirjeldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanud madu on tavaliselt 152–182 cm pikkune.[6] Emased on enamasti suuremad kui isased ja saavad suguküpseks 122–137 cm pikkusena. Isaste tavaline pikkus on 90–107 cm.[7] Kehaehitus on neil üsna jässakas,[8] kuid pea on suhteliselt pisike. Soomused on neil siledad[6] ja mõlemal sool on kummalgi pool kloaaki vaagnakannused.[9] Kuigi isastel on nad tavaliselt suuremad, ei kõlba nad siiski soomääramiseks, sest see pole alati nii. Soo määramiseks parim moodus on hemipeenise väljapigistamine või kloaagi sisemuse proovimine katsutitega, kuna kloaagist saba pool on isastel hemipeenis.[10] Soo määramisel on abiks ka teadmine, et isastel ulatub katsuti tavaliselt 8.–10. sabaaluse soomuseni ja emastel 2.–4. soomuseni.[6]

Värvimuster on tavaliselt must või tumepruun helepruunide või kuldsete laikudega seljal. Kõhupool on valge või kreemjas ja seal võib leiduda ka musti laike.[6] Lemmikloomadena kasvatatud ja valikuliselt ristatud loomadel on nüüdseks välja aretatud mitmeid vorme erinevate värvusmustritega.[11]

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Liik on levinud Aafrika mandril Senegalis, Malis, Guinea-Bissaus, Guineas, Sierra Leones, Libeerias, Elevandiluurannikul, Ghanas, Tšaadis, Beninis ja Nigeerias ning Kamerunist ja Kesk-Aafrika Vabariigist kuni Sudaani ja Ugandani. Algses liigikirjelduses ei antud kindlat tüüpelupaika.[12]

Elupaik

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningpüütonid eelistavad eluks rohumaid, savanne ja hõredaid puistuid.[8] Termiitide kuhilad ja imetajate tühjaks jäetud urud on selle liigi jaoks väga tähtsad. Tavaliselt võib neid kohata Aafrika lääneosas, täpsemalt Sierra Leones, Senegalis, Kamerunis, Gambias, Libeerias, Elevandiluurannikul, Kesk-Aafrika Vabariigis, Ghanas, Nigeerias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Malis, Ugandas ja Sudaanis.

Käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Looduses elavad maapinnal ja on valdavalt öise eluviisiga. Need maod on tuntud omapärase kaitsestrateegia poolest, ohu korral rulluvad nad tihedaks keraks. Kerratõmbunult on pea koos kaelaga kera sisemuses. Sellises olukorras on võimalik looma sõna otseses mõttes "veeretada" ja üks inimene ei suuda teda sellisest seisundist lahti rullida. Meelispaigad peitupugemiseks on imetajate urud ja muud maa-alused kohad, kus nad ka magavad suveund. Kuningpüütoneid peetakse ka headeks lemmikloomadeks nende väikeste mõõtmete ja rahuliku iseloomu tõttu. Neid on ka lihtne käes hoida[8] ja vangistuses paljunenud maod hammustavad väga harva.

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Looduses toituvad nad peamiselt väikestest imetajatest, näiteks rottidest ja hiirtest. Nooremad isendid võivad toituda ka lindudest. Saakloomi varitseb kuningpüüton puuoksale peitununa ja saaklooma sobivasse haardekaugusse jõudmisel laseb oma kere eesosa justkui puuoksalt alla rippuda.[13]. Loodusest püütud ja lemmikloomaks müüdud isendid on tavaliselt toidu suhtes väga valivad, kuid vangistuses siginud ja kasvanud isendid söövad nii kodurotte kui ka -hiiri nii elavalt, surnult kui sügavkülmast ülessoojendatult.[6] Terraariumis olevale maole elava toidu andmine võib aga maole ohtlik olla, kuna maol ei ole tihtilugu piisavalt ruumi ennast, näiteks raevuka roti teravate küüniste eest, kaitsta. Seetõttu ei soovitata vähese kogemusega maopidajatel lemmiklooma menüüsse elussööta lisada. Püütonile antav toidupala peaks olema enam-vähem sama suur või pisut suurem kui mao keha kõige jämedam koht. Kuningpüütonid on tuntud väga pirtsaka toitumise poolest ja nad võivad söömata olla mitu kuud, eriti just talvisel paaritumisperioodil. Kuigi selline käitumine on tavaline, tuleks siiski mao eest hoolitseda ja jälgida, et loom liiga palju oma kehakaalust ei kaotaks. Kuigi vangistuses elavad kuningpüütonid peavad sööma ainult kord nädalas, annavad mõned maopidajad neile süüa kaks korda nädalas või rohkem kui ühe söögipala korraga. Sellise tegevuse tagamõtteks on mao kehakaalu ja pikkuse suurendamine. Kuningpüütonite värsked omanikud peaksid kindlasti kõrva taha panema, et nende lemmikloom ei söö ajal, mil ta valmistub kestuma. Toidust keeldumises võivad süüdi olla ka parasiidid. Muud põhjused toitumisest keeldumiseks võivad olla näiteks liigne käeshoidmine, liiga kõrge või madal terraariumi temperatuur või niiskus[14] ja peidupaikade puudumine.[15] Harvad pole ka juhtumid, mil loodusest püütud kuningpüütonid keelduvad vangistuses söömast ja surevad.

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Emased selle liigi esindajad on ovipaarid (munevad). Ühes pesakonnas võib olla 3–11, tavaliselt siiski 6–8 nahkjat muna.[6] Emane haub mune maa all ja munad kooruvad 55–60 päeva pärast. Suguküpsuse saavutavad isased 11–18 kuu vanuselt ja emased 20–36 kuu vanuselt. Siiski on vanus vaid üks faktor suguküpsuse saavutamisel, teine on kehakaal. Isased sigivad tavaliselt 600-grammise kehakaalu juures, kuid vangistuses lastakse neil siiski enamasti sigida alles 800-grammiselt. On teada ka juhtumeid, kus vangistuses peetud isased on hakanud sigima juba 300–400-grammiselt. Emased hakkavad looduses sigima 800-grammise kehakaalu saavutamisel, kuid 1,2 kg on siiski tavaline kaal. Vangistuses oodatakse, kuni emaste kaal on jõudnud 1,5 kg-ni, enne kui neil lastakse sigida. Emahool piirdubki selle liigi juures vaid munade haudumisega, pärast koorumist ema lahkub ja pojad jäävad omapead.[10]

Kuningpüütoni ostmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningpüüton kuulub CITES-i 2. rühma. Kuningpüütoni müügi korral peab olema tõestatud, et tegemist on vangistuses paljundatud loomaga. Looduslikku päritolu isendid võivad maksta 60 USA dollarit, kuid aretatud värvivariatsioonidega kuningpüütonid 100 – 40 000 USA dollarit.[16]

Kuningpüütoni pidamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuningpüütoneid kasvatatakse vangistuses. Nad on populaarsed lemmikloomad, sest võrreldes teiste püütonitega on nad pisikesed ja väga rahulikud.[17] Loodusest püütud isenditel on tihti raske vangistusega harjuda, mis võib väljenduda toidust keeldumises. Lisaks kannavad nad tihti nii välis- kui ka siseparasiite, millest tuleb nad terveks ravida. Mõned isendid on elanud vangistuses üle 40 aasta vanaks, teadaolevalt on vanim kuningpüüton olnud 54-aastane. Nii vanaks elamiseks vajavad nad aga korralikku hoolitsust. Korralik hoolitsus sisaldab nii head toitmist, puhast terraariumi kui ka üleüldist head elukvaliteeti.[18] [6] Kuningpüütoni terraarium peaks olema vähemalt 150-liitrine, sest see liik on maapinnal elutsev, väga salaliku eluviisiga ja suuresti paikne. Mõned suuremad emased võivad vajada isegi kuni 190-liitriseid terraariume. Kindlasti peaks tal olema ka vähemalt kaks peidupaika (kummaski terraariumi otsas), millest üks peaks olema soojendatava alusega, et loom saaks oma kehatemperatuuri reguleerida. Kuna paljud maod on vilunud põgenema, siis võiks terraarium olla lukustatava kaanega. Noored isendid võivad stressi sattuda ka asjaolust, et on liiga suur terraarium ja vähe väikseid peidupaiku. Seetõttu on väiksemaid isendeid mõistlikum pidada alguses 38- või 57-liitrises terraariumis. Temperatuur peab olema 25 °C ja ühes otsas soojendusala 32 °C, et madu oleks hea tervise juures. Õhuniiskus peaks olema 50–60%, aga pinnas peab olema kuiv.[10]

Kuningpüütoni haiguslikud seisundid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vangistuses peetavatel kuningpüütonitel võivad mitmesuguste tegurite koostoimel tekkida eri suurusega mädakolded, mis võivad asuda eri paigus, näiteks võib mäda koguneda silmakilbise taha.

Kuningpüüton laboriloomana

[muuda | muuda lähteteksti]

Füsioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Täisvereanalüüs

[muuda | muuda lähteteksti]

Laborites on kuningpüütoni täisvere teatud parameetritele seatud hindamisvahemikud (1996) järgmised[19]:

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Auliya, M. & Schmitz, A. (2013). Python regius. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013. Kasutatud 8. aprill 2014
  2. ↑ Loomade elu 5:251.
  3. ↑ curie, Marie (4. august 2024). "60 Most Popular Types of Ball Python Morphs In The World(With Pictures)". SNAKES WORLD (Ameerika inglise). Vaadatud 12. augustil 2024.
  4. ↑ Ball Python (Python regius) Caresheet. ball-pythons.net. Vaadatud 12.09.2007.
  5. ↑ Sissekanne SITI-s
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Barker DG, Barker TM. 2006. Ball Pythons: The History, Natural History, Care and Breeding (Pythons of the World, Volume 2). VPI Library. 320 pp. ISBN 0-9785411-0-3.
  7. ↑ Ball Python (Python regius) Basic Husbandry and Feeding: Housing, Diet, Handling, and Care, Veebiversioon (vaadatud 05.04.2014) (inglise keeles)
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Mehrtens JM. 1987. Living Snakes of the World in Color. New York: Sterling Publishers. 480 pp. ISBN 0-8069-6460-X.
  9. ↑ Ball python. Pet Education. Vaadatud 12.09.2007.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 McCurley, Kevin. 2005. The Complete Ball Python: A Comprehensive Guide to Care, Breeding and Genetic Mutations. ECO & Serpent's Tale Nat Hist Books. 300 pp. ISBN 978-097-131-9.
  11. ↑ (P. regius) Base Mutations. Graziani Reptiles. Vaadatud 12.09.2007.
  12. ↑ McDiarmid RW, Campbell JA, Touré T. 1999. Snake Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, vol. 1. Herpetologists' League. 511 pp. ISBN 1-893777-00-6 (series). ISBN 1-893777-01-4 (volume).
  13. ↑ Loomade elu 5:251
  14. ↑ The Ultimate Ball Python Feeding Troubleshooting Guide. My Pet Python.
  15. ↑ "ball python". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2009. Vaadatud 4. aprillil 2014.
  16. ↑ Mark O'Shea, Boas and Pythons of the World, New Holland Publishers, lk 103 – 104, 2007, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 09.04.2014) (inglise keeles)
  17. ↑ Ball Pythons, Selection and Maintenance. MSN Groups. Vaadatud 12.09.2007.
  18. ↑ Ball python. NERD Herpetocultural Library. Vaadatud 5.02.2009.
  19. ↑ James G. Fox, Lynn C. Anderson, Franklin M. Loew, Fred W. Quimby, Laboratory Animal Medicine, 2. trükk, 2002, Elsevier, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 24.05.2014) (inglise keeles)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Videod
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuningpüüton&oldid=6701547"