Kasutamine ja mainimine
Loogikas tehakse vahet väljendi kasutamise ja väljendi mainimise vahel. Seda vahet tehakse ka käesolevas artiklis. Eelmises lauses on väljendit "käesolevas artiklis" kasutatud teatud kindlale asjale (artiklile, mida lugeja parajasti loeb) osutamiseks. Eelmises lauses ei kasutatud jutumärkides olevat väljendit käesolevale artiklile osutamiseks, vaid jutt oli sellest väljendist endast. Tolles lauses öeldi, et väljendit kasutatakse teatud kindlale asjale osutamiseks. Oleks võinud ka öelda, et väljend "käesolev artikkel" koosneb kahest sõnast või 16 tähest. Niisugustes väidetes me ei kasuta, vaid mainime seda väljendit. Kui me seda väljendit kasutame, siis ta juhib meie tähelepanu artiklile. Kui me seda väljendit mainime, siis jutumärgid juhivad tähelepanu väljendile endale. Jutumärgid teevad väljendist selle väljendi nime.[1]
Jutumärkide asemel kasutatakse mõnikord ka ülakomasid. Mõnikord kasutatakse mõlemaid jutumärkide funktsioonis, kui jutumärgid tuleb jutumärkidesse võtta. Ülakomasid kasutatakse siiski sageli ka tähenduse väljendamiseks. Kui vääritimõistmist ei ole karta, jäetakse mõnikord jutumärgid ära. Sel juhul kasutatakse väljendit autonüümselt – iseenese nimena.
Kasutamise ja mainimise eristus esineb esimest korda Willard Van Orman Quine'i raamatus "Mathematical Logic" (1940, teine trükk 1951). Quine[2] toob kolm näidet:
- Boston on rahvarikas.
- Boston on kahesilbiline.
- "Boston" on kahesilbiline.
Esimesed kaks väidet on Quine'i järgi ühitamatud ning väide 1 on tõene ja väide 2 on väär, sest Boston on linn, mitte sõna, ja ainult sõna saab olla kahesilbiline. Kui me tahame öelda, et linna nimi on kahesilbiline, siis me peame linna nime asemel kasutama linna nime nime. Seda tehakse väites 3, milles linna nimi on jutumärkides ja mis on tõene. Väites 1 kasutatakse linna nime ja mainitakse linna. Väites 3 kasutatakse linna nime nime, mis on tsitaat, ning mainitakse linna nime. Väites 2 aetakse kasutamine ja mainimine segi.
Quine eeldab, et sõna ei saa olla iseenda nimi, st autonüümne kasutus on võimatu. Alonzo Church[3] ja Christensen[4] (1967:359) leiavad, et autonüümne kasutus oleks teoreetiliselt võimalik ning raskus on puhtpraktiline, kuid mitte suurem kui homonüümidest tulenev mitmetimõistmise võimalus, mida leevendab kontekstide erinevus[5].
Benson Mates[6] ütleb: "Kasutamise ja mainimise eristus on tänapäeva loogikakäsitluste mõistmiseks absoluutselt hädavajalik."
Keelefilosoofia
[muuda | muuda lähteteksti]Keelefilosoofias on kritiseeritud arusaama, et kõnealuse eristuse puhul eristatakse kasutamist millestki muust. Pigem on tegu erinevate kasutamisviisidega.
Christensen: eri kasutamisviisid, mitte kasutamine ja mainimine
[muuda | muuda lähteteksti]Niels Egmont Christensen (1967) eitas kasutamise ja mainimise eristuse vajalikkust, õigemini ta tõlgendas seda eristust teisiti.
Ta väitis, et selleks et mingist keeleväljendist rääkida, pole tingimata tarvis teda mainida, vaid enamasti me nendest rääkides lihtsalt lausume või kirjutame neid, kuigi kasutades neid anomaalsel moel (lk 358). Quine'i näites 3 ei ole üldse tegu nime nimega ja näites 2 ei ole tegu autonüümse nimega (lk 360). Kuigi eemalolevatest objektidest saab rääkida ainult nimede ja kirjelduste abil, saab juuresolevate objektide puhul läbi ilma nendeta. Näiteks võib juuresolevast Studebakeri autost rääkida lihtsalt sellele näidates ning öeldes "Studebaker!" Keeleväljendid saab aga peaaegu alati juuresolevaks teha, neid lausudes, kirjutades jne. Nimesid (või pigem kirjeldusi) läheb tarvis ainult siis, kui me mingil põhjusel, näiteks puuduliku võõrkeeleoskuse tõttu, neid väljendeid lausuda (jne) ei saa. Autonüümset kasutust ei esine, sest kui me juba oskame väljendit lausuda, siis pole nime tarvis. (Lk 360)
On küll tarvis eristada juhtumeid, kus väljend tuuakse ära selleks, et temast rääkida, juhtumitest, kus teda kasutatakse muuks otstarbeks, kuid see pole mitte eristus kasutamise ja mainimise vahel, vaid tegu on väljendi kahe kasutusega. Näiteks Quine'i näites 2 kasutatakse seda häälikute ja tähtede kompleksina, näites 1 teatud linnale osutamiseks. Jutumärke võib kasutada küll, aga me ei moodusta nende abil nimesid, vaid lihtsalt juhime tähelepanu asjale, mille me oleme tekitanud selleks, et tema kohta midagi öelda. (Lk 360–361)
Loogik võib vastu väita, et formaalses keeles ei tohi kasutada objekti nime asemel objekti ennast. Keele ühtsuse huvides tuleb kokku leppida, et mis tahes objektidest, sealhulgas keeleväljenditest, rääkimiseks tuleb kasutada nende nimesid, ja sellepärast tuleb tsitaati ""Boston"" vaadelda nimena. Christensen toob vastuargumendiks, et pole usutav pidada seda nimeks, sest sellel puuduvad nimele omased jooned. Kui tegu on nimega, siis peab see olema pärisnimi, mitte üldnimi, sest ainult pärisnimed jäetakse tõlkimisel muutmata, ning nii on see ka tsitaatide puhul. Aga iga pärisnime puhul on tarvis spetsiaalselt teada saada, millele ta osutab, tsitaatide puhul on see kohe selge, kui teatakse jutumärkide otstarvet. Nii et kui tahta jääda selle juurde, et tsitaadis on nimed, ei jää meil muud üle kui omaks võtta tsiteerimise pilditeooria ehk hieroglüüfiteooria, mille järgi tsitaat on "hieroglüüf", mis mainib objekti selle pildina. Ent sellal kui pilt on alati erinev sellest, mille pilt ta on, ja märgid hieroglüüfkeeles on erinevad asjadest, mida nad mainivad, tehes neist pildi, pole tsiteerimise puhul seda erinevust, sest näiteks "Boston" jutumärkides ei ole häälikute ja märkide kompleksi (tüübi) "Boston" pilt, vaid ongi see kompleks ise kõigi sarnaste komplekside esindajana. (Teistel juhtudel me ei räägi tüübist, vaid eksemplarist; see selgub tavaliselt kontekstist.) Kui nüüd ikka veel öelda, et tegu on nimega, mitte keelelise objekti enesega, sest objektidest rääkimisel lihtsalt peab kasutama nimesid, siis pole enam arusaadav, mida siin nime all mõeldakse. (Lk 361–362)
On ka teistsuguseid juhtumeid, näiteks "Ära mitte iial ütle "mitte iial"."[7] Siin ei ole tsitaadis ""mitte iial"" jutt lihtsalt häälikute ja tähtede kompleksist, vaid väljendist, millel on just see tähendus. Tegu pole ei materiaalse ega formaalse supositsiooniga; Christensen nimetab sellist kasutust semantiliseks supositsiooniks (suppositio semantica). Semantiline supositsioon võib olla ka teises tsitaadis lauses ""Okulist" tähendab sama mis "silmaarst"". Ka semantiline supositsioon ei nõua kasutamise ja mainimise eristust. Öelda, et "okulist" tähendab sama mis "silmaarst", on umbes nagu öelda, et teatud tööriistal on sama otstarve, mis teisel tööriistal, kusjuures seda teist tööriista ei mainita, vaid näidatakse. Teist tööriista ei kasutata sel juhul tema otstarbel, vaid kasutatakse näitamiseks teatud otstarbega tööriistana. Samamoodi ei kasutata sõna "silmaarst" mitte palja häälikute ja tähtede kompleksina, vaid häälikute ja tähtede kompleksina, millel on teatud kindel tähendus (otstarve). Nii et kui sõna "silmaarst" kasutatakse semantilises supositsioonis, siis ei ole tegu väljendit ega selle väljendi tähendust mainiva nimega, vaid seda väljendit kasutatakse näitamiseks. Seevastu materiaalse supositsiooni puhul kasutatakse näitamiseks sellesama väljendi materjali ja formaalse supositsiooni puhul kasutatakse sedasama väljendit objekti (silmaarsti) mainimiseks (sellele osutamiseks). Ka väljendi tähendust me ei nimeta ega maini, vaid näitame seda. (Lk 363–365)
Vähemalt vaadeldud tüüpi näidete puhul ei ole Christenseni järgi kasutamise ja mainimise eristus vajalik. "Me lihtsalt ei pea enam ütlema, et me kas kasutame mingit väljendit või siis, kui me tahame selle väljendi kohta midagi öelda, mainime teda nimepidi, olgu mainitav siis kas väljend või tema tähendus. Selle asemel me teeme oma kolmese eristuse väljendi kasutamise eri liikide vahel: kasutamine osutamiseks, kasutamine palja häälikute ja tähtede kompleksina ja kasutamine koos tähendusega näidatava väljendina." (Lk 365)
Oma teooria paremust näitab Christensen järgmise probleemi näitel: "On võimatu öelda kellelegi kellegi nime. Sest kui mulle öeldakse: "Selle mehe nimi on "Smith"," siis tema nime mainitakse, mitte ei kasutata, ja ma kuulen tema nime nime, mitte tema nime." See on Christenseni järgi hea näide kasutamise ja mainimise eristuse ebaadekvaatsusest. "Sest meile ei öelda praktiliselt kunagi inimese nime nii, et me kuuleme selle nime; vastupidi, me kuuleme selle tegelikku lausumist, või õigemini, selle häälikute ja tähtede kompleksi lausumist, mis on selle nime materjal. Kui pidada meeles, mis otstarve on sellistel lausetel nagu "Selle mehe nimi on "Smith"," on kerge näha, miks see nii on. See, et mulle öeldakse inimese nimi, seisneb selles, et mulle antakse tööriist, mille abil ma saan sellele inimesele osutada, teda kutsuda lasta, tema poole pöörduda jne. Kõigiks nendeks otstarveteks on vajalik, et me oleksime võimelised tekitama ja ära tundma seda häälikute ja tähtede kompleksi, mille abil me nime kandjale osutame, teda kutsuda laseme, tema poole pöördume jne. Sellepärast on väga kohane, et kui meile öeldakse kellegi nimi, siis meile esitatakse selle nime asemel tema tegelik häälikute ja tähtede kompleks." (Lk 366)
"Nõnda on aeg loobuda eelarvamusest, et keeles tuleb kohelda keelelisi objekte täpselt samamoodi, nagu me räägime mittekeelelistest objektidest, ja koos selle eelarvamusega tema iseloomulikust ilmingust – kasutamise ja mainimise eristusest." (Lk 367)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Osa keelefilosoofe vaidlustab kasutamise ja mainimise eristust. Kaht viimast lauset võivad vaidlustada ka need, kes kasutamise ja mainimise eristust ennast ei vaidlusta. Vaata artiklit Tsiteerimine (filosoofia).
- ↑ Mathematical Logic, Cambridge, Mass.:1951, lk 23
- ↑ Introduction to Mathematical Logic, Princeton 1956, I, lk 61
- ↑ Christensen ütleb küll, et tegelikult autonüümset kasutust ei esine.
- ↑ Tõsi küll, kõnealusel juhul lisanduks igale sõnale homonüüm (Christensen 1957:359–360.
- ↑ Elementary Logic, New York 1965, lk 19
- ↑ Näide on võetud raamatust: Heinrich Scholz, Gisbert Hasenjaeger. Grundzüge der mathematischen Logik, Berlin 1961, lk 41–42.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Niels Egmont Christensen. The Alleged Distinction between Use and Mention. – Philosophical Review, kd 76, 1967, lk 358–367.
- Michael L. Anderson, Yoshi A. Okamoto, Darsana Josyula, Don Perlis. The Use-Mention-Distinction and its Importance to HCI. – Johan Bos jt (toim). Proceedings of the sixth workshop on the semantics and pragmatics of dialogue (EDILOG 2002), 4–6 September 2002, Edinburgh, UK, lk 21–28. Veebiversioon (PDF)