Mine sisu juurde

Hermann Axen

Allikas: Vikipeedia
Hermann Axen (1946)
Hermann Axen tervitab Aafrika Rahvuskongressi juhti Oliver Tambot, Ida-Berliin, 1978
Hermann Axen (paremal) ja Albert Norden Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei VI kongressil 1963. aastal

Hermann Axen (6. märts 1916 Leipzig15. veebruar 1992 Berliin) oli juudi päritolu Saksa DV riigitegelane.

Hermann Axen sündis Leipzigis Galiitsiast sisserännanud kodanlikus juudi perekonnas. Alates 1932. aastast osales ta Saksamaa Kommunistliku Noorsooliidu tegevuses. 1934. aasta novembris ta vahistati ja mõisteti kolmeks aastaks vangi. Vanglast vabanemise järel saadeti ta riigist välja. Poola ja Austria kaudu jõudis Axen 1940. aasta jaanuaris Pariisi, kus ta tegi juhu- ja abitöid ning osales kommunistlikus tegevuses. 1940. aasta mais interneeriti ta Prantsuse võimude poolt ja augustis 1942 anti Gestapole välja. Hermann Axen viidi Saksamaale, kus teda hoiti kinni Oświęcimi ja Buchenwaldi koonduslaagrites.

1946. aastast alates oli ta kommunistide ja sotsiaaldemokraatide ühendamise järel moodustatud Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei liige. Ta oli ta üks Saksa Vaba Noorsoo Liidu rajajaid, kuni 1949. aastani oli ta selle Keskkomitee sekretär. Alates 1949. aastast oli Axen Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee liige. 19541989 oli ta ka Rahvakoja (parlamendi) liige ja alates 1971. aastast Rahvakoja väliskomisjoni esimees.[1]

19531956 oli Axen Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Berliini ringkonnaorganisatsiooni teine sekretär. 19581966 oli ta ajalehe Neues Deutschland peatoimetaja. 1963. aastal sai Axen Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ja 1970. aastal liikmeks.[2] Ta oli vastutav rahvusvaheliste suhete eest ning alates 1960. aastate lõpust kujundas ta Saksa DV välispoliitikat. Ta valmistas ette Erich Honeckeri välisvisiite ning saatis teda väliskülaskäikudel.

8. novembril 1989 astus Axen kõigist ametitest tagasi ja sõitis Moskvasse silmaoperatsioonile. Saksa DV-sse tagasipöördumise järel vahistati ta 18. jaanuaril 1990 süüdistatuna korruptsioonis ja riigi raha raiskamises. 31. jaanuaril 1990 vabastati ta tervislikel põhjustel vahi alt.[3]