Harilik võipätakas
| Harilik võipätakas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Vesihernelised Lentibulariaceae |
| Perekond |
Võipätakas Pinguicula |
| Liik |
Harilik võipätakas |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinguicula vulgaris L. | |
Harilik võipätakas (Pinguicula vulgaris) on vesiherneliste sugukonda võipätaka perekonda kuuluv putuktoiduline mitmeaastane rohttaim.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Taimele pani 1753. aastal nime Carl von Linné. Harilik võipätakas on levinud kõikjal Euroopas ja Põhja-Ameerikas.[1] Eestis leidub seda paiguti, rohkem on Lääne-Eestis.[2]
Kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi harilikul võipätakal on väike juurestik, suudab ta kasvada kivisel, turbasel kui ka liivasel pinnasel, oluline on piisav niiskus. Harilik võipätakas eelistab lagedat kasvukohta, kus taimestikku on vähem kui 50%. Sellised alad tekivad tavaliselt üleujutuste, karjatamise või turbakuivendamise tagajärjel, mis on samaaegselt taimele ka suureks ohuks. Sellistes kohtades moodustuvad 10–20 taime suurused populatsioonid. Taimed võivad ühes kohas elada ligikaudu kümme aastat.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik võipätakas on mitmeaastane ühekojaline taim, mille pikkus on tavaliselt 5–20 cm. Maa all on taimel väikesed peenikesed juured, mis ulatuvad kuni 10 cm sügavusele. Õievarb, mis pidevalt pikeneb taime kasvades, on 6–15 cm pikk ja selle otsas on üks sinakaslilla õis. Talve elavad taimed üle pungana, millel puuduvad juured. Pung, erinevalt täiskasvanud taimest, on keskkonnamuutustele vastupidavam. Näiteks suudab pung taluda põuda, liigniiskust ja madalamaid temperatuure.[1]
Lehed
[muuda | muuda lähteteksti]
Harilikul võipätakal on 4–7 lehte, mis moodustavad juurmise lehekodariku. Lihtlehed on rohekaskollast värvi, lehtede alumisel poolel võivad olla roosakad värvivarjundid. Lehtede ülemisel poolel on limanäärmed, mis annavad lehtedele iseloomuliku rasvase mulje. Lehed on tavaliselt 2,5–5 cm pikad ja 1–2 cm laiad. Lehed on terveservalised, piklikmunajad ja kasvavad taime kasvuaja lõpuni suuremaks. Lehed suudavad pärast saagi tekitatud stimulatsiooni kokku rulluda.[1][3]
Õied
[muuda | muuda lähteteksti]_-_Keila.jpg)
_-_Keila.jpg)
Erinevalt Eestis leiduvast teisest võipätaka liigist, alpi võipätakast, on hariliku võipätaka õied lillakassinised. Väga harva on leitud ka valgete õitega isendeid. Harilikul võipätakal on 1–2 õievarba, mille otsas on üks longus õis. Õied tekivad tavaliselt kolmandal aastal. Õied on 1,8–2 cm pikad, naaskelja kannusega. Õievarb on sama värvi nagu ka lehed – rohekaskollane kerge roosaka värvinüansiga. Tupplehed on rohekaslillad ja väljast kaetud näärmekarvadega. Õied on kahehuulsed – ülemine huul on kolmeosaline ja alumine kaheosaline. Alumisel huulel on kaks valget täppi ja pikad valged karvad, mis meelitavad tolmeldajaid ligi.[1][3] Harilik võipätakas õitseb maist juulini.[4]
Viljad
[muuda | muuda lähteteksti]Seemned on pruuni värvi, väikesed ja ümarad. Seemnekupar, mis on alguses horisontaalselt, pöördub püsti, et seemned varem välja ei kukuks. Kupar lõheneb keskelt kaheks poolmeks ja seemned levivad tuulega edasi. Kapsli avatust reguleerib ilm: kui on vihmane ilm, on see suletud, päikeselise ilma korral avatud. Seemned idanevad järgmisel aastal.[1]
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Harilikul võipätakal tekivad kõige hiljem arenenud lehe kaenlasse sigisibulad, millest tekivad uued taimed. Sibulad, mis koosnevad 1–2 sibulasoomusest ja 1–2 idulehest, on väga tärkliserohked ning eemalduvad lehe küljest augustis, kui leht närtsib. Sibulatest moodustunud taimed hakkavad arenema järgmisel aastal vanemtaime vahetus läheduses, aga vahel viib liikuv veevoog sibulad kaugemale. Ebasoodsate tingimuste tõttu puudub Põhja-Euroopas harilikul võipätakal vegetatiivne paljunemine.[1]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Lehe pinnal oleva limaga raviti pragunenud huuli, millest tulenevad paljud mokkadega seotud rahvapärased nimetused, näiteks suurohi, haavaroos, võipott või käosülg.[3] Mõnes riigis on hariliku võipätaka lehti kasutatud piima hapendamisel. Selleks hõõruti piimanõu enne sooja piima sissevalamist lehtedega kokku, sest arvati, et lehtedes leiduvad hüdrolüütilised ensüümid tekitavad kiiremini hapupiima.[1]
Looduskaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Hariliku võipätaka ohukategooria on Eesti punases raamatus ohualdis.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Heslop-Harrison, Y. Pinguicula L. PDF 2004. Inglise keeles. Kasutatud 29.09.12
- ↑ Sõukand, R. & Kalle, R. Herba. Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. Harilik võipätakas. Kasutatud 05.10.12
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Randpõld, M- A. Putuktoidulised taimed. PDF 2008. Kasutatud 29.09.12
- ↑ Eesti puud, põõsad ja rohttaimed. Harilik võipätakas Kasutatud 05.10.12
- ↑ Harilik võipätakas andmebaasis eElurikkus
Kasutatud 29.09.12
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harilik võipätakas andmebaasis eElurikkus